teisipäev, 11. juuli 2017

Meelelaad

Ma sageli mõtlen, et kuidas mõni suudab olla kogu aeg
nii rõõmsameelne ja miks minus seda ei ole? Mis minus
puudu on? Ega me ei näe ise oma meelelaadi, südame
kalduvust olla kurb või õnnelik või kuri või hea. Ja läbi
teiste seda aimata on ka kuidagi petlik – ja ometi on see
kõige olulisem, mis on. Aga võib-olla olen ma lihtsalt
rumal ja tänamatu ning palun midagi, mis mul juba
olemas on. Küllap ma ikka olen õnnelik, küllap on see
nii.

kolmapäev, 28. juuni 2017

Rannas

Tõstame klaasid hea valge veiniga päikseloojangu
poole, rannas lõhnavad kibuvitsaõied, need metsikud
roosid. Suhkur on kogu me olemine. Ma olin pikka
aega nii tõsine, nii kurvameelne, ma teen alles praegu
kaotatud aega tasa. Suudan nüüd tähistada, suudan
tänulik olla. Ma kordan: ja paremaks läheb. Magusad
maasikad, soe tekk, vaiksed hõbedased lained ja
suur-suur punane vastu kibuvitsaõisi. Aga siiski on alati
kuskil keegi, kes peab meid ohtlikuks, meie hilinenud
noorust. Ta kaitseb oma kodu, nagu madalalt üle peade
sööstev pääsuke. Siin rannas ei oska seda ettegi
kujutada, võib-olla on nad seal üle mere, tigedad.
Mida nad õigupoolest kaitsevad? Mida me teinud oleme,
et nad nii kadedad ja õelad on? Meie hilinenud noorus,
elurõõm. Kellegi mereäärsest aiast hoovab ebajasmiini
lõhna, ilmselt Philadelphus coronarius. Kas tead,
mida see tähendab? Philadelphus on vennaarm ja
coronarius on tõlkes kui „hea kasutada lillepärja jaoks“.
Vennaarmu lilledest pärg, armastuse kroon. Me muud
enam ei kanna, mitte millegi eest pole ennast vaja
kaitsta.

pühapäev, 11. juuni 2017

Pidu

Täna on pidu, puuvõrades vilguvad värvilised tuled.
Võtan su tantsima ja rütm tõmbab endasse, kui silmad
sulen. Hämarus ei pea olema tumemeelne, lillade ja
kuldsete lillede lõhn on ümberringi nii magus. Me
mesikeelne suudlus on valgus läbi suletud silmade.



pühapäev, 28. mai 2017

Puritaanid

Üks hetk on tunne, et seda sitta on sisse kogunenud
liiga palju, tahaks puhastuda. Halvad uudised ja
kiusamised ja pettumised jne. Aga kui oma hinge
peldikuseina puhtaks küürima lähen, hakkab mul
kahju. Labane küll, aga kui mahlakas, kui jõuline!
Ja ma jätan rõvedad naljad ja türad seinale alles. Las
nad siis olgu, igatahes parem kui steriilsed valged
seinad. Inimesed kipuvad ennast puhastades ka teisi
puhastama, kipuvad mõtlema teised helgemaks,
kui nad tegelikult on. Ei tunne enam neid ära –
korruptante, demagooge, karjeriste, türanne, mõrvareid
ja muid kaabakaid. Ja siis on nad järsku võimul.
Ära mõtle üle, munn mees on munn mees, muud
midagi. Ja nii ütlegi, mingisugune lepitus iseendaga
on võimalik, väike, aga oluline lepitus.