pühapäev, 24. september 2017

Ühe laulu lugu

Kanadas nimetatakse métis’deks euroopa asunike
ja kohalike pärismaalaste ühiseid järeltulijaid,
peamiselt algonkini naiste ja prantsuse meeste lapsi.
Métis’del on ainulaadne kultuur, küll kaldu pigem
pärismaalaste (First Nations) poole, kuid segunenud
valgete asunike erinevate kultuuride – peale prantsuse
ka näiteks šoti – elementidega. Esimene, kes métis’de
eest välja astus, oli Louis Riel, Manitoba provintsi
rajaja. Ta võitles métis’de õiguse eest oma kultuurile
ja maale, mida tollane Kanada valitsus tunnistada ei
tahtnud. Ta lõi ajutise valitsuse ja võttis üle Loode-
Kanadas asuva Red Riveri jõe äärse koloonia. Kanada
valitsus saatis seepeale 1870. aastal kolooniasse
sõjasalga eesotsas briti koloneli Garnet Wolseley’ga,
kes Red Riveri mässu maha surus. Sõjaretk oli
veretu, Riel alistus rahumeelselt.

Folklorist Edith Fowke’i sõnul sündis nüüdseks
maailmakuulus laul „Red River Valley“ just seal ja
just selle sündmuse tulemusena. Selles nutab
armuvalus métis’ naine taga oma sõdurist armukest,
kes pärast sõjaretke peab tagasi itta naasma. Algne
laul ise on justkui kultuuride sulatustiigel, viisis on
tunda tugevat keldi mõju, métis’ naine pöördub aga
ilmselt prantslase poole: „Do not hasten to bid me
adieu.“ Meeldejääva viisi ja vahetu sõnumi tõttu
liikus laul suust suhu kiiresti üle kogu Põhja-
Ameerika, Red River muutus vastavalt kohalikele
maamärkidele küll Bright Shermaniks, küll Bright
Mohawkiks.

Päris kuulsaks laulsid loo Texase kauboid, see kõlab
ka mitmetes 1930.–1940. aastate vesternites. Algsest
versioonist on selleks ajaks kadunud paar salmi, kus
métis’ naine laulab irooniliselt, et tõmmu naise
armastus ja valge naise armastus on rassismi tõttu
sotsiaalselt erinevad – valged mehed kasutasid
pärismaalastest naisi julmalt ära. Arvata võib, et
Texase kauboidele polnud need paar salmi
meeltmööda.

„Red River Valley“ viisile on loodud lugematuid
versioone. Üks huvitavamaid, „Jarama Valley“, on
pärit Hispaania kodusõja päevilt. Franko režiimi vastu
võitleva Lincolni pataljoni sõdurite suus sai sellest
antifašistlik hümn, mida lauldi 1937. aasta talvel
toimunud Jarama oru verise lahingu ajal. Tuntuim
selle versiooni lindistus on Woody Guthrie’lt – mees,
kelle kitarri ehtis suur kleeps kirjaga „This machine
kills fascists“. Guthrie oli 1960ndate folgilaine üks
eelkäijatest, näiteks Bob Dylani üks mõjutajatest,
peamiselt tuntud kui 1929. aastal maailma tabanud
suure majanduskriisi aegne rahvalaulik. „Jarama
Valley“ saksakeelse variandi „In dem Tal dort am
Rio Jarama“ kirjutas ja esitas Ernst Busch, Saksa
Demokraatliku Vabariigi armastatud laulja ja näitleja,
kes muuhulgas mängis 1928. aastal konstaabel Smithi
Bertolt Brechti „Kolmekrossiooperi“ päris esimeses
lavastuses.

Aastal 1964, mõni aeg enne Praha kevadet, laulis
„Red River Valleyt“ tšehhi keeles lillelapseliku
häälega Helena Vondráčková. Vondráčková ning kaks
teist lauljat, Vaclav Neckář ja Marta Kubišová,
moodustasid hiljem nn Kuldsete Laste trio, mis aga
üsna pea võimude poolt laiali saadeti – Kubišová oli
Praha kevade üks tähtkujusid, tema laul „Modlitba pro
Martu“ oli tšehhi vastupanuliikumise üks
tunnuslauludest.

Vietnami sõja ajal laulsid F-105 hävitajate piloodid
samal viisil (väga vaba tõlge): „Meile öeldi, et me
lendame orgu, lendame mürinal vastu maad, paljud
lendurid lendasid orgu ja paljud ei tulnud iial tagasi.“

USA-s oli „Red River Valley“ selleks ajaks juba nii
ära leierdatud, et Johnny Cash kirjutas 1966. aastal
paroodia „Please Don’t Play Red River Valley“.

Pole päris täpselt teada, millal laul eesti keelde jõudis,
kuid see pidi olema enne Teist maailmasõda,
kuuldavasti lauldi seda eestlaste seas mõlemal pool
rinnet. „Kaugel, kaugel, kus on minu kodu“ – mis on
„Red River Valley“ eestikeelne versioon – sõnad
kirjutas Harald Ferdinand Suurkask. Ta põgenes
hiljem oma väikse perekonnaga Nõukogude võimu
eest Kanadasse. Laulu kodumaale. Tema järeltulijad
elavad seal tänini ja on väliseestlaste kogukonna
aktiivsed liikmed.

2016. aastal andis Kanada ülemkohus ligikaudu
seitsmesaja tuhandele métis’le pärismaalaste õigused.


Woody Guthrie

teisipäev, 29. august 2017

Mauvaise foi

Võibolla polegi olnud sellist asja nagu pühapäevased
uudised. Laisad, rahulikud, vananaistesuve uudised.
Ikka see üks ja sama paine, miks ma sellest kinni hoian?
Pane ajaleht kinni ja asi vask. Kunagi põhjendasin, et
kursisolemine on nagu elushoidmine – emotsioon
hoiab närvid ja värvid erksana. Pööritan silmi, järelikult
elan! Ent pole seal taga mingit adrenaliini, isegi valu
pole. Ainult üleüldine halb tunne. Halb tunne. Halb
haridus, muud midagi. Tekib teine, trükimust kest,
mille läbi katsun endasse justkui elu süstida. Mul ei
ole seda tegelikult vaja, miks ma tast siis ikkagi kinni
hoian? Kui inimene on väljast parem kui seest, siis
arvatakse ta ebasiiraks, silmakirjalikuks ja võõrdunuks.
Kodanlikuks. Kui ta on aga pealtpoolt pahelisem, siis
on tal mingi psühholoogiline probleem, või pigem
peetakse teda lausa ohvriks, kriminaalses keskkonnas
üles kasvanud orvukeseks. Õrna südamega kiusaja.
Vaeseke. Ma ei tea, kas trükimusta kesta saab
sisemisega ühele lainele viia ja kas seda peakski. Ma
ei tea, kas kellelgi peale minu teda vajagi on. Mul on
tunne, et praegu on rohkem neid, kes on väljast
kurjemad kui seest. Sest mõnikord – mõnikord! – on
selle hea, „ebasiira“ kesta nimi lihtsalt elementaarne
viisakus. Aga võibolla polegi olnud sellist asja nagu
viisakad inimesed.

esmaspäev, 21. august 2017

Viis

Konstruktiivseid ideid ühiskonna toimimisse:
1) hullus on teha midagi ilusat ja ainult ilusat, aga
ilma selleta pole elul mõtet; 2) kui leiad endas
Kodanik Tühja, siis leiad ka inimese tema vastas;
3) kui kripeldus, või isegi valu, mis tekib ühiskonnas
olemisest, muutub talumatuks, võib astuda
sammukese endast välja, nii väikese sammu, et see
erinevus on peaaegu olematu – ent tekkinud vahe
on looduslik valuvaigisti, lõpuks on südames
peaaegu-olematute erinevuste ookean, seal näed,
et oled ikka seesama teine; 4) enda avamine kõige
lihtsamatele tõdedele ei pruugi olla hea mõte –
pärast öögid enda klišeid lugedes, oled kaotanud
eripära, poeetilisuse –, kuid sellest minnalaskmisest
tulenevat vabadustunnet ei tasu alahinnata; 5) lilled
õitsevad, sina õitsed, mina õitsen, me õitseme.

teisipäev, 15. august 2017

Siis

Kui valgus, siis valgus. Kui soojus, siis soojus.
Selleks täiuseks ei saa täiesti valmis olla, ent me
siiski oleme. Valimata pooli: kui armastus, siis
armastus. Kui üks, siis ka teine.