pühapäev, 28. mai 2017

Puritaanid

Üks hetk on tunne, et seda sitta on sisse kogunenud
liiga palju, tahaks puhastuda. Halvad uudised ja
kiusamised ja pettumised jne. Aga kui oma hinge
peldikuseina puhtaks küürima lähen, hakkab mul
kahju. Labane küll, aga kui mahlakas, kui jõuline!
Ja ma jätan rõvedad naljad ja türad seinale alles. Las
nad siis olgu, igatahes parem kui steriilsed valged
seinad. Inimesed kipuvad ennast puhastades ka teisi
puhastama, kipuvad mõtlema teised helgemaks,
kui nad tegelikult on. Ei tunne enam neid ära –
korruptante, demagooge, karjeriste, türanne, mõrvareid
ja muid kaabakaid. Ja siis on nad järsku võimul.
Ära mõtle üle, munn mees on munn mees, muud
midagi. Ja nii ütlegi, mingisugune lepitus iseendaga
on võimalik, väike, aga oluline lepitus.

pühapäev, 21. mai 2017

Töövõimereform

Sealt nad tulevad, lombakad, vigased, langenud,
püstihullud ja vähem hullud, kurvameelsed ja
punaninad ning ka mõned, kes on lihtsalt oma näo
kuskil päikese all ära ganjatanud. Tulevad nagu üks
mees! Rahuajal! Aga vaata teisele poole, sealt tuleb
veelgi suurem vägi – töötukassa tublid soldatid! Iga
sendi asemel iga sandi jaoks oma juhtumikorraldaja
ja hunnik eksperte. Võitlus paari-kolmesaja euro üle
on heroiline, lausa sisyphoslik! Juhtum: üks jalg
lühem kui teine. Esimene ekspert, eest vaadates:
„Siin on asi täiesti kindel, patsient lonkab paremat
jalga.“ Teine ekspert, selja tagant: „Oot-oot nüüd, ära
kiirusta, on ju ilmselge, et ta lonkab vasakut jalga.“
Kolmas ekspert, külje pealt: „Kuulge-kuulge, olge
mõistlikud, pole tal midagi viga, ta ei saagi longata,
teine jalg on ju üldse puudu!“ Kaks väge saavad kokku,
ristuvad kargud ja tööportaalid, tandril puhkeb äge
lahing ja üleüldine segadus, läbi tolmupilvede võib
aimata ainult ebamäärast arvu käsi ja jalgu. Ja ehk
ka mõnda silma, mis veel näeb.

laupäev, 13. mai 2017

Herr Helme eesnahk


Herr Helme eesnahk peab parlamendi ees kõnet, hääl
erutunud, põsed punased: „Nad tahavad pükstele
lõigata ette augud ja panna sinna püksilukud, kujutate
ette! Et me nii-öelda väljas saaksime käia, aga kas
nad on arvestanud rahva tahtega? Ei! Nad ütlevad,
et väljas on vabadus, väljas on mõnus. Aga kas nad
seda on teile öelnud, et väljas varitsevad metslased
suurte kääridega, kes tahavad meid lõigata ja ära
rappida? Ei ole! Ma ütlen, pükste sees on palju
mõnusam, palju turvalisem ja vabam!“ Ah, kui hea
kõne, kui asjatundlik! mõtles nii mõnigi Herr Helme
eesnaha mõttekaaslastest. Ka Herr Helme eesnaha
ilme tundus olevat uhke ja enesekindel. Kuid nii, kui
Herr Helme eesnahk parlamendihoonest välja sai,
vajus ta peale suur raskus, ta polnud oma hinge, oma
sisemust ammu näinud ja see kõne polnud ka teda
välja toonud, kuigi ta väga lootis. Ta hing oleks
justkui kuskil sees kinni, surnud ja kogu olemine oli
kuidagi kortsus ja kusemaigune. Toompealt alla
lonkides tundis ta äkki sügavat hirmu – hirmu, et ühel
päeval lõpetab ta mingi suvalise baaba eesnahkse
mantlikraena...

esmaspäev, 10. aprill 2017

Kõverate sõrmedega

Kehad on varjatud, külm on maa, sõrmed
turritavad musta mulla seest. Aastapäevad,
memoriaal, konverentsisaalis kajab kuivetand,
tohlatand koraal: „Noh, poeg, kas on ka
järelkasvu oodata?“ Tillid endal kortsus,
kärbatand taadiluud. Mida te must ootate?
„Ei temast küll meest saa.“ Kehad on varjatud,
külm on maa, sõrmed kronksus enda poole,
pingest pragunend. Ma olen kurivaim, ilmatu
kere, seisan alasti, keha punane, lõõmav,
valmis, puusad ja munad kõik – lahti, särisev!
Mind ei suuda varjata ükski käsi. Need
kronksus, mustast mullast turritavad sõrmed
pistan kõik endale sisse – see on soojus, see
on tuli inimese sees, tunnete? See on
vabadus ja halastus.