laupäev, 22. detsember 2012

Talv ja vana asi.

See on vana asi näha väikses üldist. Ma mõtlesin kirjutamise peale, kui üsna eesmärgitult keerasin Renne teelt paremale “põlla peale”. Tahtsin näha asju kuidagi teisiti – lapsepõlve kelgumäge, suusaradu, üha pisemat metsatukka, päikest ja lund. Aga see, mis ma nägin, oli veel vanem kui suur läbi väikese. Ma mõtlesin kirjutamise peale, kui tagasi kodus olles tükk aega vaeva nägin takjapudemete villastest kinnastest välja nokkimisega. Imelik käsitöö – midagi juhtus seal väljas ja nüüd sa puhastad ja puhastad, puhastud. Rahustav tegevus, sul on näpud, mis liiguvad vaikselt. Õigupoolest poleks ju midagi lahti, kui need takjad sinnapaika oleksid jäänud – jah, nad oleksid käsi torkinud, ja nüüd jõuavad seemned tõenäoliselt prügimäele, et seal idaneda, kui see neil läbi raskuste õnnestub. Aga ikkagi poleks mitte midagi väga valesti. See poleks olnud maailma lõpp.

Olen ikka mõelnud, et on nii palju asju, mis lähevad meist lihtsalt mööda. Kõik ei peagi sind torkima ega ka ülevusse tõstma. Sa oled ikka ja jälle ühes omailmas. Seda võib võtta needusena, kuid ei pea. Ilmajäetu tunne võib lihtsalt olemas olla, see ei pea muutma puudusi võimatuteks takistusteks, sest mõistmist võib püüda ka nendest hoolimata. See on nagu püüda fotosünteesi, olles ise animaalne olend – päriselt kätte ei saa, sest sa oled liiga kaugele jooksnud, kuid silmad juba haaravad rohelise tammelehe ühte külge.

Mulle meeldib, kui luuleski vilksab see kauge poolus. Ja sealjuures ei pea see luule ilmtingimata olema kuidagi rõhutatult sealpoolne, sest näiteks Bukowski särgistki ihule lähemal tekstides helgib mu jaoks samuti miski muu, kuigi ma oskan seda veel vähem kirjeldada kui nende luuletajate puhul, kes on teispoolsuse otseselt oma aineks võtnud. Uku Masingu teisest maailmast on ühelt poolt üsna loomulik ja lihtne rääkida, kuid teisalt tuleb sellesse lihtsusesse ettevaatlikult suhtuda. Tuleb leida omad pidepunktid. Vaatasin kodus paar viimast päeva vanu slaide ajast enne minu sündi ja sünni ajal. Seal olid jahimehed, surnud ilves ja põdra nülgimine, sarved, mets, parveretk Siberis, Kesk-Aasia, toalilled, rõõmsad inimesed ja naerev valge baretiga vanatädi keset kaalikapõldu, kalamehed, kirevad mooniõied silmapiirini jne jne. Nende piltide valgus on kummaline – kui päike paistab, siis see on alati nagu juulikuine päike õhtul kell 16. Täpselt. Kollane, terav ja ere, kuid samas pehme. Kiik meie aia tamme küljes oli juba varakult olemas, tamm on harjumatult peenike, kui seal pildil väikse lapsena kiigun. Ja mis see mulle kõik andis, see ajarännak? Ma nägin elujõudu, mis on teistsugune kui see elu, mida praegu elan, kuid siiski lähemal sellele kohavaimule südames kui ükski teine pilt. Kas ma sain üldse kirjutamata jätta selle luuletuse Ussuuri taigast? Ei. Ta oli juba ammu kuklas olemas, kas või teadvustamata kujul.

TELEKAS NÄITAS ELUOLU
USSUURI TAIGAS

ainult inimestest rääkiski
aga inimesi ei näidanud
hääl oli tõsine ja magus
kaeluskarud olid
ja kakud

isa rääkis saate ajal
baturinist
ei kuulnud seda kohta
kus öeldi kelle täpiline kiskja
oli äsja maha murdnud

tahtsin olla see õnnis loom
amuuri leopardi lõugade vahel


Ja mis see näitab? Ma võin üldistada selle põhjal, et taiga kui märk on mulle kuidagi veresidemetega, esivanemate tsükliliste juttudega oluliseks saanud, kuigi ise pole taigas kunagi käinud (ning mulle teadaolevalt pole vähemalt 4-5 põlvkonna lähisugulaste seas ka kedagi, kes oleks sellest kandist pärit, isegi kui see juurtetunne on nii tugev, et võin vanduda mingit sidet). Aga ma parem ei üldista, lasen tal mööduda selleks, et ta päris omaks võtta. Ma ei pea seda seost veriseks lõikuma. See on üks minu pidepunktidest teise maailma ees, olles ise juba võib-olla sealpool, seal, kus mind valdab sama tunne, kui astun emapoolse vanaema tubadesse. Need on väiksed džunglid, täis kõiksugu rippuvaid ja kõrguvaid taimi, lillepotte, vaase, eriti kevadel, kui isegi suurel laual pole enam ruumi teistele asjadele. Ja muidugi köögilaua uhkus – punane ratsuritäht. Lõhnad, raamatud, entsüklopeediad eluslooduse kohta, müstiline must büst Egiptusest, pildid kaugetest maastikest. Kõik see on mind kindlasti kuidagi kujundanud. Meie kodus oli ja on ka sarnaseid nurki, kuid mitte päris selliseid. Minu laud oli tavaliselt täis kõiksugu träni – pisike wunderkammer ja alati suvehõnguline. Ja ühelgi neist esemetest ei pidanud olema eesmärki. Keegi võib väita, et see on justkui metafoor tänapäevasele tarbimiskultuurile. Vaidlen vastu, vastupidi, see kola oli hingestatud, elav, unustusega veresidemeid pidi kokku kasvanud, aga mitte juba ette unustusse langev eimiski. Mööduval ja olematul kraamil on siiski vahe sees. See ei tähenda muidugi, et teatud asjadel on mööduvus ja teistel olematus – asi ise võib olenevalt ajast mõlemat olla. Kui kohavaim on olemas ja selge, siis (ja alles siis) tuleb asjade mööduvus ilmsiks. Lapse träni täis laual on kohavaim, aias on kohavaim, vanadel slaididel on kohavaim, vanaema džunglis on kohavaim, Egiptuse büstki kuulub kuhugi.

Aga see kõik on Väike-Maarja. Vainupeal on teine kodu. Surnud Männil on kindlasti kohavaim, millest kunagi rääkida tahaks.

*

mis Suureliival on ja ei ole
sinna kunagi päriselt kohale ei jõua
ja äragi ei saa tulla
olen haledam kui meri ja päike
luideteni ei laksu ega veepiirilt vao
seal ronk Surnud Männi kohal
näitab talle musta varju
nagu auku maagilisele keelele
keelele mida suus päriselt ei tunne
ega jõua mõista anda

mis Suureliival on värviline ja tuules
nõmmliivatee ja rand-seaherne lõhn
selle elujuur naksub päiksega kaasa
alla ja üles
ning siis kui kõik vaikib enne ja pärast
öösorri
kõlisevad jäälaastud vastu kaanetund merd

nii Suureliival on ja ei ole
sammusin seal
ja olin muu
heledal taustal

teisipäev, 18. detsember 2012

Külalisluuletus "Rändaja õhtulaul" (Mart Mäger).

Kalju Sihhote-Alinis

Rändaja õhtulaul

Sihhote-Alin,
üksikult kaljult su kohal
heidaksin pilveks, uduks ja hallaks su üle,
olla hetk ja igavik enesest üle -
ole mina, ja mina olen sina:

õhtusse langen, sopkanõlvade vari,
seedermändide sajandisambad
valguses veel;
olen öö, hirvesõnn öös ja möirgan öhe,
tammedelt rabisen alla tõrude müras,
olen elujuur, imejuur hämaras kuskil,
olen tuulemurruna langenud tüved,
repetus, hallitus,
                       kõdunemine, kadumine,
araaliatihnikus rügan higine mees,
higi, higi nõretab, okkad kätesse;
olen nuga, püss, võbelev kompassinõel,
lõkkena lõdisen koitu eksinu öös,
olen mäejalam, laager, kuivikud, teevesi,
tulle vahitud tunnid,
ja siiski
sina mu ümber ja üle, -
olen omana võtmas ning viimas
su öösid, päevi ja pilte,
Sihhote-Alin.

Mart Mäger (Vesipapp), kogust "Aastaringist" (1975)
Kõrvalmärkus: südamelähedane.

laupäev, 8. detsember 2012

Kuidas olukirjeldus heietusele sisse sõidab.

"oh sa sõna, väike sõna,
sissepoole kitsas maa."

- Ernst Enno, katke luuletusest "Igatsus" (1920)

Elupuu lõhnab talvel hoopis vängemalt, kui teda näppude vahel pigistan. Suvel on nii palju muudki. Mulle meeldivad need jooned, mis lumes tekivad. Mustjaspruunid ohakarootsud, olemas veel seemnete jaoks, olemas veel kevadele. Viljakõrte katkised jooned madalas lumes. Kõik on kuidagi reljeefselt tasapindne. Tekitab tunde, et peaksin isegi tasalülituma ja vaatama elektriposte keset põldu ilma elektripaketile erilist tähelepanu pööramata. Aga see puudus pole puue, näen talves sama palju elu kui värsketes sirelilehtedes, kui punastes viirpuumarjades. See, mis vahetub, on alati miski muu tunne või mõte, sooja- või kõhunälg või... Las ta siis vahetub.



Jooned ja ristumised need on tasapindsed sõnad ja sellest hoolimata siiski elus, loomulikud. "Jooned" ja "ristumised" on luules vähemalt sajandivanused ja neil on mu jaoks selles keeleruumis ristikheina lõhn. Ma ei karda neid sõnu kasutades näida epigoonina eelnenu otsimises pole midagi halba. Ma ei näe halba ka selles, et võtan omaks vanu äraleierdatud mõtteid ja viin neid kuhugi mujale, sinna, kust pärit olen, kus elanud olen, kuigi vahel tunnen end mutukana. Ma ei näe, et kaotaksin sellega iseenda. Vastupidi, vastupidi, mõnikord tunduvad tehtud valikud ja kitsendused liiga julmad, sest olen valinud midagi sellist, mis tundub just mulle loomulik. See pole päris see ilmaolek, mida seni olen tahtnud silmas pidada see tähendab, loobumine loobumisest. Nagu üle-eelmises postituses ütlesin, seda ei juhtu. Võib-olla on see alles siis võimalik, kui Jeffersi moodi nihutada enda kese seest välja talv loobub siis ise loobumisest.


Aga äkki ma ei tea üldse, millest jahun. Mingist loomulikust, mis tuleb sisse (mitte vulgaarfreudistlikus mõttes), mis pole ainult lihtne, normaalne ega ka puudusteta täielik (ei ole negatsioon millestki "ebaloomulikust"). Kõlab see absurdselt? Kõige lihtsam on sel puhul jätkata olukirjeldusega luulest lahti ütlemata. See on ehk üks vähestest võimalustest tulla pilvede keerutusest alla ja olla lõpuks "mingi kohalik jorss".

Niisiis, nad on siia alevikku rohkem tänavalampe pannud, aias on õhtul kollakas lumeläige, tamme koor on näha. Elupuu kogub lumetutsakaid. Kaugel undab vaikselt ja madalalt saepurugraanulite tehas. Mõni üksik auto sõidab vahel mööda. Pesunöörid seisavad tühjalt. Kiige nöörid on tammeoksaga kokku kasvanud ja sammaldunud. Pärast radade lumest puhtaks rookimist saab sauna.

*
äratundmine
äratundmise otsa
kas on mänd või puu?
elu on liiga tegus
tunne ära tunne nii

esmaspäev, 26. november 2012

Robinson Jeffersi kolm luuletust.

(Tõlkimist suunavate märkuste ja paranduste eest tänud Maarja Pärtnale ja Lauri Pilterile)



Nende ilu on mõttekam
(Their Beauty Has More Meaning, 1947)

Eile hommikul hiiglasuur kuu rippus madalal ookeani kohal,
Ümar ja koidusäras kollakasroosa;
Ööhaigrud lendasid koju kandes koitu tiibadel. Täna
On ookean must, must ja väävline on taevas,
Ja meri valgevahune. Ma tõesti ei tea, milline päev on teisest ilusam.
Ma tean, et päeva või aasta või kahekümne pärast
Selliseid asju ma enam ei näe – ja see ei loe, see ei piina;
Nad jäävad siia. Ja kui terve inimsugu
On kustutatud nagu mina, siis on nad ikka veel siin: tormid, kuu ja ookean,
Koit ja linnud. Ja seda ma ütlen: nende ilu on mõttekam
Kui terve inimsugu ja lindude rutt.

Asjade ilu
(The Beauty of Things, 1951)

Tunda ja kõnelda asjade hämmastavat ilu – mulla, kivi ja vee,
Elaja, mehe ja naise, päikese, kuu ja tähtede –
Inimloomuse verisilmset ilu, tema mõtteid, meeletusi ja kirgi,
Ning mitte-inimlikku loodust ta kohal kõrguva tegelikkusena –
Sest inimene on pooleldi uni; inimene – võiks öelda – on looduse unenägu, kuid kivi
Ja vesi ja taevas on tegelikud – tunda
Suurelt, ja mõista suurelt, ja väljendada suurelt loomulikku
Ilu on luule ainus aines.
Kõik muu on kõrvalekaldumine: ta pühad või üllad tundmused, keerukad ideed,
Armastus, iha, igatsus: vaid põhjendused, mitte põhjus ise.

Suvepuhkus
(Summer Holiday, 1925)

Kui päike karjub ja inimestest kubiseb,
Siis mõtled, et kunagi olid kiviajad ja pronksiaeg
Ja rauaaeg; raud – see ebapüsiv metall;
Rauast tehtud teras, ebapüsiv nagu ta emagi; kõrgustesse tõstetud linnad
Muutuvad roosteplekkideks krohvikuhjadel.
Juured ei läbista neid kuhjasid kohe, helded vihmad ravivad neid,
Siis ei jää rauaajast midagi alles
Ja kõigist neist inimestest on vaid mõni reieluu, luuletus
Kinni maailma mõttes, klaasikillud
Prügihunnikutes, betoontamm kauguses mäel...

laupäev, 17. november 2012

Miks on elujaatust nii raske tõsiselt võtta?

Portulak-turdleht mu vastas aknalaual, tükike Aafrikat, langetab ikka vahel harva mõne lehe. Kuivetuks muutunud lehe, mis oli kunagi roheline, punaste äärejuttidega ja – kui kasutada seda arusaamatut sõna – lihav. Võib-olla on küsimus vales veehulgas, mullas, või pigem sai lihtsalt üks aeg ümber. Õitsenud ta veel pole. Ja selles pole midagi erilist, et langetab. Troopikas langevad kogu aeg kapokipuu lehed. Ruumile vastata püüdes suretab, unustab, loobub taim osast endast. Ehk unustus ongi maailm enne ja pärast elusloodust ning selle sees.

Inimene ajab nahka. Miski heidetakse maha, jäetakse kõrvale. Räägitu muutub lähiminevikus kummaliseks, siis aga vajub üha kaugemale ja kaugemale, kuni läbi mutukate ja seente elude rännates jälle teisena tagasi tuleb. Mutukana olen närinud luuletajaid enne mind ja minu ajal, seeneniidistikuna olen lagundanud kunagisi mõtteid. Selle läbi muutunud rääkimises on küll energiat, aga miski on lahti võetud, harutatud ja põimitud. See on hoopis teine toit ja väärtus, kuid miski selles on nii koduselt sama. On neid, kes ei võta seda almust enam vastu, nad loobuvad ning loodavad „puhta“ mulla ja mineraalainete peale. See on ohtlik otsus, mida minu teada ei tee ükski taim. Aga see ohtlikkus tõmbab tüübilisi pessimiste, kes rahulolematu nimega käivad selles maailmas pidades end üksikuks. See ohtlikkus on justkui avastamata maa, nurk džunglist, kuhu pole keegi veel oma jalajälge löönud. See on midagi kõditavalt võõrast. Igal pessimistil on oht saada Hernán Cortésiks, konkistadooriks, kui ta elueitust väga tõsiselt võtab. Sama võib juhtuda optimistiga, kui ta elujaatuse kohta midagi ei küsi.

Küsida elujaatuse kohta on lihtne ja vajalik. Aga vastata on raske, sest vastata pole sõna otseses mõttes mõttekas. Nii sageli on vaja appi võtta tragöödia, kõik see nutune, et mõtestada midagi sellist nagu elujaatus. Et pookida talle külge üldse mingi tõsidus. See on valus üritus. Mõtestamise hetk ise tundub olevat nii kaugel mõistuslikkusest, tundub olevat irratsionaalne, sest elujaatus mõttena on tautoloogia – kinnine aineringe, kus puudub päike ja vari. Sellest mõttest ei saa kindlalt kinni hakata, ta hakkab ise sinust kinni – ta paneb su elementaarseima olemuse ennast mõistma nii, et sul ei ole midagi peale hakata. Ja võib-olla ongi kõige raskem küsida hoopis elu mõistmatuse kohta. Just selles küsimuses peitub pessimismi valutav süda – kui mõeldakse, et maailm on koht, kust tuleb ja puruneb usk*, kus õitseb ja närtsib mõistmine, kus sünnib leht selleks, et langeda.

Nii kerge on mõelda, et jutustamine selle küsimuse ümber pole tühjagi.

Kui on selline asi nagu puhas muld, siis see on kivi, see on üks kõva ja raske asi, see on üks nii selge asi, et seda nagu polekski olemas. Askeetlus pidavat ka üks selline selge asi olema. Et on inimene, kes pidevalt loobub millestki, suretab ennast vaikselt ja rahulikult, selleks et avaneda üha rohkem, selleks et mingi osa temast jõuaks õitseda – kujutlus, et väiksemaks saades muutub maailm suuremaks. Nii võib täiesti olla, kuid nii on iga hoolimatu tõbras askeet ja vastupidi. Võib-olla on askeetluse sihiks siiski loobuda loobumisest, unustada unustamine. See on minna üle kõigi nende kivide ja muutuda auruks mere kohal, mis pole enam puhas ega räpane. See on seal, kus pole enam hoolt ega hoolimatust. See on seal, kus pole maailm. Seda muidugi ei juhtu.

ununend põllul
ohakatupsude ja
kesalillede
heljumises ei olnud
hoolimatust ega hoolt


Suvi, jasmiiniõite lõhn. Jah, see on jaa. Ja jaa ja jaa ja jaa, lausa totruseni. Totruses turtsatame, see võib olla naeratuse algus, sest mis muu üht pessimisti tõeliselt naerma ajab, kui totruseni aetud „jaa“. Ma ei näe selles midagi halba ega head. Naerus on ikka kas või natukenegi rõõmu ja tühjust. Jasmiini all on palju erinevaid varjundeid, enamasti on nad rohelised. Need on aiavarjundid, mis meenutavad metsa. Seal juhtub alati midagi ja aiaski juhtub alati midagi. Mõtetes juhtub midagi kodust ja uut, varjundeid ei pea kartma, varjundeid ei pea küsima. Aga võib, aga tõesti võib ja siis juhtub jälle miski niimoodi, et jasmiini all istumist on lõpuks raske võtta jõuetusena, kuigi keegi küsib: „Mis sa siin istud?“ Ja keegi vastab: „Ah, ei midagi.“

LEITUD MAA

kõige raskem ja sügavam
ei kesta kanarbikuvarjundis
kõik mis on
on näha ja selili vajunud


ei ole taeval nurki
männilatvades
kus mõte saaks pöörduda
ja tagasi tulla


roheline ja sinine ja oranž
ja pruun ja kollane ja sära
tõuseb nii ümmarguselt
otsejoones püsti jaa
jaa jaa
ja lendab liivatormis üle
kadunud maa


_____________________________________
* Nii nagu seda teeb Uku Masing artiklis „Pessimismi põhjustavad nähted“ (raamatust „Pessimismi põhjendus“, lk 30): „Olgugi, et ma algan ühe teoloogi [Augustinus], võib olla, kõige suurema, lausega, olen katsunud välja jätta kõik usuline ja anda edasi ainult seisukord, millest tuleb usk ja millel alati puruneb usk. Üldise nimega seda võib nimetada maailm. Maailm oma terves ulatuses on pessimismi põhjustajaks.“

kolmapäev, 14. november 2012

Wakata.

RANNAS
siin oli hurtsik
lainetati ujuti
nähti ennast vees
männid polnud veel palgid
siin oli vist kõik see muu

NÕRGAD NÄRVID
ise piniseb
ise piniseb kärbes
ka sääsk piniseb
veetemplil päevapalvust
ja maailm tõmbub kerra

POLE MIDAGI
saigyō avastas
kõik mis saigyō avastas
pole midagi
pole midagi maadest
merest taevast ega kuust

*
sinul on õigus
sinul on eluõigus
katsu sa sellest
lahti saada kleepub kui
männivaik käte külge

*
ilma on olnud
ilma on näinud teinud
ilma sees käinud
kõik on nii rahus ilma
läheb metsateel mööda

pühapäev, 11. november 2012

Rõõm.

Nii mõnigi kord piisab naeratuseks sellest, et hommikul paistab aknast päike. Olgu siis talv, kevad, suvi või sügis, olgu aastaajad vanemad kui elu Maal. Ka vihm on oodatud, kui katus on olemas. See tähendab, meie rõõm ei tule tühjast kohast, ta ei ole jõledalt puhas ega vaimselt kliiniline. Aineringele on kasulik, et päike paistab ja vihm sajab. Kõik roheline on ammusest ajast end fotosünteesinud meie mällu nagu lill, kes meelitab mesilasi. See pole niisama, kui ütelda, et teravili ja kartul on ilmselt kõige edukamad taimed sel planeedil. Edu nimi on aga see, mis asjad vangi paneb, kui inimesed seda nime kasutades rääkima hakkavad. Ja inimesed räägivad palju. Ei tea ju, kas teravili ja kartul ka tunnevad inimese moodi rõõmu sellest, et nad saavad meie abiga olla peaaegu igal pool, et nende seemned ja mugulad pole asjatult maha jäänud. Et nemadki võivad liikuda kiiremini ja püüda valguse kiiruse poole.


Päike on küll valge ehk valus ehk valju, aga ta on ikkagi vaikne. Kes on elusloodus, et ta peaks sellest lahku lööma? Või pigem, kes on see, kes peab elusloodust just selle nimega lobisemise, karjumise kohaks? Kes teab, aga aru ei saa? Helid on vaiksed. Vaikiv päikserõõm on päris rõõm, ta on silmarõõm, ta on otstarbeline. Aga ta on ka lihtsustav rõõm. Rõõm päikesest on rõõm soojast, sellest, et sinu toit kasvab ja ihu puhkab kütmisest. Need, kes uidates linnatänavatel omaette naeratavad ilma silmnähtava põhjuseta, mäletavad enda teadmata veel seda aega, kui rohelist oli rohkem, kui roheline oli lähemal ja seega valusalt otsekohasem. See naeratus tuleb taimedest ja kuskilt altpoolt juurtest, mistõttu ka pildid, hetkeklõpsatused ja jäädvustused sellest naeratusest tunduvad nii sageli olevat väiksed ja lääged. Midagi jääb alati puudu, kui tamme logoga pank reklaamib naeratades järgmist võlga.

Kuid see silmarõõm üksi võttes ei arvesta sageli silmale nähtamatut – ta ei pruugi näha, et põld-lõosilm ehk meelespealill eelistab varjus olla, et on elusolendeid, kes ei jää ellu “heades tingimustes”, kes saavad sündida siis, kui äikesest tekkinud metsatulekahju on teinud oma töö. Head tingimused on nagu edu, nad ei käi lahus rääkimisest ja lollusest. Aga võib-olla ongi elus vaja natuke lollust, et saaks edasi minna. Et miski jääks silmast kõrvale ja eemale, et kahel jalal kõndimine ei muutuks taime moodi vegeteerimiseks. Et teaks, aga aru ei saaks.

Jah, silmarõõm on tõeline, aga lihtsustav. On inimesi, kellele meeldib sügis. See on leinarõõm. See on rõõm, mis tekib kadunust ja seega ka unistatust. Sügisel surevad lehed, lagunemine on kõdunemine – tekib tõeline energialadu ja toidulaud, mis settib ja uuesti kevadel kõik roheliseks muudab. See pole kindel rõõm – kunagi ei tea, kas kõdunemine lõpuks tuleb või jõuab keegi ta lehepuhuriga minema käratada. Aga see rõõm on siiski vajalik, et oleks võimalik vaadata sombust ilma nagu imet. Et elusloodus saaks kurbusega hakkama on vaja unistada. Näha und järgmisest kevadest. Kuid see on parasvöötme küsimus. Jälle üks lihtsustus ja lihtsustada on mängida kodu, tunda kodusust. Kodune on ära tunda mände Matsuo Bashō või kotkaid Robinson Jeffersi luules. Isegi, kui pole kotkast lähedalt näinud. Või kui keegi mainib alpi põdrasamblikku või kanarbikku – minu metsakodu südant. Kodune – see on jagada kellegagi osa ruumist. Kuid palju on asju, mida jagada siiski ei saa. Muidu muutuks jagamine tühjaks. Seepärast tühi ei tulegi.


Mis on lihtne? Lihtne on näidata näpuga tühjale. Arvatakse ikka, et sisu on vähe, ehk isegi liiga vähe. Sisu olevat täpselt nii palju, kui sa väärt oled, nii palju, kui sa elus oled. Ka väärtus puutub rääkimisse. Ja siis räägitakse veel lisaväärtustest. Lisaväärtus olevat kink, kink olevat kõige ilusam asi. Kas see on ilus, kui reservaat on kink, mis annab muule maailmale luuletajarahu mõõdu ette? Kahtlemata on see ilus, võib-olla isegi ainsana ilus. Sest siis ei räägita asjadest, millel on inimese omadused, vaid inimesest, kes on samal ajal (nagu) midagi muud. See on kohe luule, kui öelda, et inimene on nagu puu ja kohe müstika, kui öelda, et inimene on puu. Esimeses on leinarõõm, teises silmarõõm. Õigupoolest pole “nagu” nii kindlakohaline sõna, et ta suudaks neid kahte rõõmu lahus hoida. Ja ehk nii ongi parem, kui müstika ja luule segunevad. Ehk see ongi ainsana inimlikkuse küsimus, kohustus ja õigus mõelda, et inimene on midagi muud. Luule, mis ütleb, et inimene on midagi muud, on üleinimlik ja armastav. See tunne asub sügavamal, kui inimlikustatud asjad, sest viimasel puhul peetakse leinarõõmu üsna eimillekski. Temale tahetakse midagi juurde lisada, mis muutub vastu panemiseks. Lõikelilled pannakse vaasi ja kui sellest ei piisa, siis tuuakse kaubamajja üha värvilisemaid ja vahasemaid asju, mis justkui õitseksid igavesti ja ei närtsiks kunagi. Isegi kampsuninööbis pole enam leinarõõmu, sest tõenäoliselt pole see vanaemalt saadud vaid kaugel, kuid täiesti samasuguses kohas tehtud ja siit ostetud. See pole tühi saavutus, ega ju? Ununeb ikka, et tühja põhjalt ei saavutata ja enamgi veel pole saavutus kahjuks kunagi tühi.

On mitu tühjust. Või õigupoolest aetakse tühjad sassi. Mõned peavad eimiskit võrdeliseks tühjaga. Asi on selles, et tühi pole alati negatiivne. Tühi võib täita midagi, aga eimiski on hamba vastu pandud hammas. Väga lihtne on eimiskiga öelda, et keegi on midagi väärt ja teine pole midagi väärt. Selline ütlemine on veel lollim kui rääkimine. Selline ütlemine on vurlelik. Aga tühja võib igal pool tunda. Näha kollaste männiokaste langemist võib olla tühi ja rõõmustav ühekorraga. Nii rõõmustav ja tühi, et neil kahel polegi enam vahet. Ja kui see tühjus sisse tallele jääb, võib vaadata maailmale teise tundega, teise eluga – kurbusega või rõõmuga, irooniaga või lootuse(tuse)ga või... siis võib vaadata. Siis pole lihtne enam lihtsalt lihtne. Võib-olla on siis taandunud kartus suurte sõnade ees – klišee kuristikku on juletud hüpata enda mätta otsast. On rännatud üks elukeerd ja olenemata sellest, kas keegi kuulab või ei kuula, loeb või ei loe su luulet, sa tead, et sellel pole kohustust, õigust ega küsimust saavutada midagi peale tühja rõõmu ja armastuse.

Ma olen rääkinud ja pole tühjagi saavutanud.