laupäev, 17. november 2012

Miks on elujaatust nii raske tõsiselt võtta?

Portulak-turdleht mu vastas aknalaual, tükike Aafrikat, langetab ikka vahel harva mõne lehe. Kuivetuks muutunud lehe, mis oli kunagi roheline, punaste äärejuttidega ja – kui kasutada seda arusaamatut sõna – lihav. Võib-olla on küsimus vales veehulgas, mullas, või pigem sai lihtsalt üks aeg ümber. Õitsenud ta veel pole. Ja selles pole midagi erilist, et langetab. Troopikas langevad kogu aeg kapokipuu lehed. Ruumile vastata püüdes suretab, unustab, loobub taim osast endast. Ehk unustus ongi maailm enne ja pärast elusloodust ning selle sees.

Inimene ajab nahka. Miski heidetakse maha, jäetakse kõrvale. Räägitu muutub lähiminevikus kummaliseks, siis aga vajub üha kaugemale ja kaugemale, kuni läbi mutukate ja seente elude rännates jälle teisena tagasi tuleb. Mutukana olen närinud luuletajaid enne mind ja minu ajal, seeneniidistikuna olen lagundanud kunagisi mõtteid. Selle läbi muutunud rääkimises on küll energiat, aga miski on lahti võetud, harutatud ja põimitud. See on hoopis teine toit ja väärtus, kuid miski selles on nii koduselt sama. On neid, kes ei võta seda almust enam vastu, nad loobuvad ning loodavad „puhta“ mulla ja mineraalainete peale. See on ohtlik otsus, mida minu teada ei tee ükski taim. Aga see ohtlikkus tõmbab tüübilisi pessimiste, kes rahulolematu nimega käivad selles maailmas pidades end üksikuks. See ohtlikkus on justkui avastamata maa, nurk džunglist, kuhu pole keegi veel oma jalajälge löönud. See on midagi kõditavalt võõrast. Igal pessimistil on oht saada Hernán Cortésiks, konkistadooriks, kui ta elueitust väga tõsiselt võtab. Sama võib juhtuda optimistiga, kui ta elujaatuse kohta midagi ei küsi.

Küsida elujaatuse kohta on lihtne ja vajalik. Aga vastata on raske, sest vastata pole sõna otseses mõttes mõttekas. Nii sageli on vaja appi võtta tragöödia, kõik see nutune, et mõtestada midagi sellist nagu elujaatus. Et pookida talle külge üldse mingi tõsidus. See on valus üritus. Mõtestamise hetk ise tundub olevat nii kaugel mõistuslikkusest, tundub olevat irratsionaalne, sest elujaatus mõttena on tautoloogia – kinnine aineringe, kus puudub päike ja vari. Sellest mõttest ei saa kindlalt kinni hakata, ta hakkab ise sinust kinni – ta paneb su elementaarseima olemuse ennast mõistma nii, et sul ei ole midagi peale hakata. Ja võib-olla ongi kõige raskem küsida hoopis elu mõistmatuse kohta. Just selles küsimuses peitub pessimismi valutav süda – kui mõeldakse, et maailm on koht, kust tuleb ja puruneb usk*, kus õitseb ja närtsib mõistmine, kus sünnib leht selleks, et langeda.

Nii kerge on mõelda, et jutustamine selle küsimuse ümber pole tühjagi.

Kui on selline asi nagu puhas muld, siis see on kivi, see on üks kõva ja raske asi, see on üks nii selge asi, et seda nagu polekski olemas. Askeetlus pidavat ka üks selline selge asi olema. Et on inimene, kes pidevalt loobub millestki, suretab ennast vaikselt ja rahulikult, selleks et avaneda üha rohkem, selleks et mingi osa temast jõuaks õitseda – kujutlus, et väiksemaks saades muutub maailm suuremaks. Nii võib täiesti olla, kuid nii on iga hoolimatu tõbras askeet ja vastupidi. Võib-olla on askeetluse sihiks siiski loobuda loobumisest, unustada unustamine. See on minna üle kõigi nende kivide ja muutuda auruks mere kohal, mis pole enam puhas ega räpane. See on seal, kus pole enam hoolt ega hoolimatust. See on seal, kus pole maailm. Seda muidugi ei juhtu.

ununend põllul
ohakatupsude ja
kesalillede
heljumises ei olnud
hoolimatust ega hoolt


Suvi, jasmiiniõite lõhn. Jah, see on jaa. Ja jaa ja jaa ja jaa, lausa totruseni. Totruses turtsatame, see võib olla naeratuse algus, sest mis muu üht pessimisti tõeliselt naerma ajab, kui totruseni aetud „jaa“. Ma ei näe selles midagi halba ega head. Naerus on ikka kas või natukenegi rõõmu ja tühjust. Jasmiini all on palju erinevaid varjundeid, enamasti on nad rohelised. Need on aiavarjundid, mis meenutavad metsa. Seal juhtub alati midagi ja aiaski juhtub alati midagi. Mõtetes juhtub midagi kodust ja uut, varjundeid ei pea kartma, varjundeid ei pea küsima. Aga võib, aga tõesti võib ja siis juhtub jälle miski niimoodi, et jasmiini all istumist on lõpuks raske võtta jõuetusena, kuigi keegi küsib: „Mis sa siin istud?“ Ja keegi vastab: „Ah, ei midagi.“

LEITUD MAA

kõige raskem ja sügavam
ei kesta kanarbikuvarjundis
kõik mis on
on näha ja selili vajunud


ei ole taeval nurki
männilatvades
kus mõte saaks pöörduda
ja tagasi tulla


roheline ja sinine ja oranž
ja pruun ja kollane ja sära
tõuseb nii ümmarguselt
otsejoones püsti jaa
jaa jaa
ja lendab liivatormis üle
kadunud maa


_____________________________________
* Nii nagu seda teeb Uku Masing artiklis „Pessimismi põhjustavad nähted“ (raamatust „Pessimismi põhjendus“, lk 30): „Olgugi, et ma algan ühe teoloogi [Augustinus], võib olla, kõige suurema, lausega, olen katsunud välja jätta kõik usuline ja anda edasi ainult seisukord, millest tuleb usk ja millel alati puruneb usk. Üldise nimega seda võib nimetada maailm. Maailm oma terves ulatuses on pessimismi põhjustajaks.“

2 kommentaari: