laupäev, 22. detsember 2012

Talv ja vana asi.

See on vana asi näha väikses üldist. Ma mõtlesin kirjutamise peale, kui üsna eesmärgitult keerasin Renne teelt paremale “põlla peale”. Tahtsin näha asju kuidagi teisiti – lapsepõlve kelgumäge, suusaradu, üha pisemat metsatukka, päikest ja lund. Aga see, mis ma nägin, oli veel vanem kui suur läbi väikese. Ma mõtlesin kirjutamise peale, kui tagasi kodus olles tükk aega vaeva nägin takjapudemete villastest kinnastest välja nokkimisega. Imelik käsitöö – midagi juhtus seal väljas ja nüüd sa puhastad ja puhastad, puhastud. Rahustav tegevus, sul on näpud, mis liiguvad vaikselt. Õigupoolest poleks ju midagi lahti, kui need takjad sinnapaika oleksid jäänud – jah, nad oleksid käsi torkinud, ja nüüd jõuavad seemned tõenäoliselt prügimäele, et seal idaneda, kui see neil läbi raskuste õnnestub. Aga ikkagi poleks mitte midagi väga valesti. See poleks olnud maailma lõpp.

Olen ikka mõelnud, et on nii palju asju, mis lähevad meist lihtsalt mööda. Kõik ei peagi sind torkima ega ka ülevusse tõstma. Sa oled ikka ja jälle ühes omailmas. Seda võib võtta needusena, kuid ei pea. Ilmajäetu tunne võib lihtsalt olemas olla, see ei pea muutma puudusi võimatuteks takistusteks, sest mõistmist võib püüda ka nendest hoolimata. See on nagu püüda fotosünteesi, olles ise animaalne olend – päriselt kätte ei saa, sest sa oled liiga kaugele jooksnud, kuid silmad juba haaravad rohelise tammelehe ühte külge.

Mulle meeldib, kui luuleski vilksab see kauge poolus. Ja sealjuures ei pea see luule ilmtingimata olema kuidagi rõhutatult sealpoolne, sest näiteks Bukowski särgistki ihule lähemal tekstides helgib mu jaoks samuti miski muu, kuigi ma oskan seda veel vähem kirjeldada kui nende luuletajate puhul, kes on teispoolsuse otseselt oma aineks võtnud. Uku Masingu teisest maailmast on ühelt poolt üsna loomulik ja lihtne rääkida, kuid teisalt tuleb sellesse lihtsusesse ettevaatlikult suhtuda. Tuleb leida omad pidepunktid. Vaatasin kodus paar viimast päeva vanu slaide ajast enne minu sündi ja sünni ajal. Seal olid jahimehed, surnud ilves ja põdra nülgimine, sarved, mets, parveretk Siberis, Kesk-Aasia, toalilled, rõõmsad inimesed ja naerev valge baretiga vanatädi keset kaalikapõldu, kalamehed, kirevad mooniõied silmapiirini jne jne. Nende piltide valgus on kummaline – kui päike paistab, siis see on alati nagu juulikuine päike õhtul kell 16. Täpselt. Kollane, terav ja ere, kuid samas pehme. Kiik meie aia tamme küljes oli juba varakult olemas, tamm on harjumatult peenike, kui seal pildil väikse lapsena kiigun. Ja mis see mulle kõik andis, see ajarännak? Ma nägin elujõudu, mis on teistsugune kui see elu, mida praegu elan, kuid siiski lähemal sellele kohavaimule südames kui ükski teine pilt. Kas ma sain üldse kirjutamata jätta selle luuletuse Ussuuri taigast? Ei. Ta oli juba ammu kuklas olemas, kas või teadvustamata kujul.

TELEKAS NÄITAS ELUOLU
USSUURI TAIGAS

ainult inimestest rääkiski
aga inimesi ei näidanud
hääl oli tõsine ja magus
kaeluskarud olid
ja kakud

isa rääkis saate ajal
baturinist
ei kuulnud seda kohta
kus öeldi kelle täpiline kiskja
oli äsja maha murdnud

tahtsin olla see õnnis loom
amuuri leopardi lõugade vahel


Ja mis see näitab? Ma võin üldistada selle põhjal, et taiga kui märk on mulle kuidagi veresidemetega, esivanemate tsükliliste juttudega oluliseks saanud, kuigi ise pole taigas kunagi käinud (ning mulle teadaolevalt pole vähemalt 4-5 põlvkonna lähisugulaste seas ka kedagi, kes oleks sellest kandist pärit, isegi kui see juurtetunne on nii tugev, et võin vanduda mingit sidet). Aga ma parem ei üldista, lasen tal mööduda selleks, et ta päris omaks võtta. Ma ei pea seda seost veriseks lõikuma. See on üks minu pidepunktidest teise maailma ees, olles ise juba võib-olla sealpool, seal, kus mind valdab sama tunne, kui astun emapoolse vanaema tubadesse. Need on väiksed džunglid, täis kõiksugu rippuvaid ja kõrguvaid taimi, lillepotte, vaase, eriti kevadel, kui isegi suurel laual pole enam ruumi teistele asjadele. Ja muidugi köögilaua uhkus – punane ratsuritäht. Lõhnad, raamatud, entsüklopeediad eluslooduse kohta, müstiline must büst Egiptusest, pildid kaugetest maastikest. Kõik see on mind kindlasti kuidagi kujundanud. Meie kodus oli ja on ka sarnaseid nurki, kuid mitte päris selliseid. Minu laud oli tavaliselt täis kõiksugu träni – pisike wunderkammer ja alati suvehõnguline. Ja ühelgi neist esemetest ei pidanud olema eesmärki. Keegi võib väita, et see on justkui metafoor tänapäevasele tarbimiskultuurile. Vaidlen vastu, vastupidi, see kola oli hingestatud, elav, unustusega veresidemeid pidi kokku kasvanud, aga mitte juba ette unustusse langev eimiski. Mööduval ja olematul kraamil on siiski vahe sees. See ei tähenda muidugi, et teatud asjadel on mööduvus ja teistel olematus – asi ise võib olenevalt ajast mõlemat olla. Kui kohavaim on olemas ja selge, siis (ja alles siis) tuleb asjade mööduvus ilmsiks. Lapse träni täis laual on kohavaim, aias on kohavaim, vanadel slaididel on kohavaim, vanaema džunglis on kohavaim, Egiptuse büstki kuulub kuhugi.

Aga see kõik on Väike-Maarja. Vainupeal on teine kodu. Surnud Männil on kindlasti kohavaim, millest kunagi rääkida tahaks.

*

mis Suureliival on ja ei ole
sinna kunagi päriselt kohale ei jõua
ja äragi ei saa tulla
olen haledam kui meri ja päike
luideteni ei laksu ega veepiirilt vao
seal ronk Surnud Männi kohal
näitab talle musta varju
nagu auku maagilisele keelele
keelele mida suus päriselt ei tunne
ega jõua mõista anda

mis Suureliival on värviline ja tuules
nõmmliivatee ja rand-seaherne lõhn
selle elujuur naksub päiksega kaasa
alla ja üles
ning siis kui kõik vaikib enne ja pärast
öösorri
kõlisevad jäälaastud vastu kaanetund merd

nii Suureliival on ja ei ole
sammusin seal
ja olin muu
heledal taustal

teisipäev, 18. detsember 2012

Külalisluuletus "Rändaja õhtulaul" (Mart Mäger).

Kalju Sihhote-Alinis

Rändaja õhtulaul

Sihhote-Alin,
üksikult kaljult su kohal
heidaksin pilveks, uduks ja hallaks su üle,
olla hetk ja igavik enesest üle -
ole mina, ja mina olen sina:

õhtusse langen, sopkanõlvade vari,
seedermändide sajandisambad
valguses veel;
olen öö, hirvesõnn öös ja möirgan öhe,
tammedelt rabisen alla tõrude müras,
olen elujuur, imejuur hämaras kuskil,
olen tuulemurruna langenud tüved,
repetus, hallitus,
                       kõdunemine, kadumine,
araaliatihnikus rügan higine mees,
higi, higi nõretab, okkad kätesse;
olen nuga, püss, võbelev kompassinõel,
lõkkena lõdisen koitu eksinu öös,
olen mäejalam, laager, kuivikud, teevesi,
tulle vahitud tunnid,
ja siiski
sina mu ümber ja üle, -
olen omana võtmas ning viimas
su öösid, päevi ja pilte,
Sihhote-Alin.

Mart Mäger (Vesipapp), kogust "Aastaringist" (1975)
Kõrvalmärkus: südamelähedane.

laupäev, 8. detsember 2012

Kuidas olukirjeldus heietusele sisse sõidab.

"oh sa sõna, väike sõna,
sissepoole kitsas maa."

- Ernst Enno, katke luuletusest "Igatsus" (1920)

Elupuu lõhnab talvel hoopis vängemalt, kui teda näppude vahel pigistan. Suvel on nii palju muudki. Mulle meeldivad need jooned, mis lumes tekivad. Mustjaspruunid ohakarootsud, olemas veel seemnete jaoks, olemas veel kevadele. Viljakõrte katkised jooned madalas lumes. Kõik on kuidagi reljeefselt tasapindne. Tekitab tunde, et peaksin isegi tasalülituma ja vaatama elektriposte keset põldu ilma elektripaketile erilist tähelepanu pööramata. Aga see puudus pole puue, näen talves sama palju elu kui värsketes sirelilehtedes, kui punastes viirpuumarjades. See, mis vahetub, on alati miski muu tunne või mõte, sooja- või kõhunälg või... Las ta siis vahetub.



Jooned ja ristumised need on tasapindsed sõnad ja sellest hoolimata siiski elus, loomulikud. "Jooned" ja "ristumised" on luules vähemalt sajandivanused ja neil on mu jaoks selles keeleruumis ristikheina lõhn. Ma ei karda neid sõnu kasutades näida epigoonina eelnenu otsimises pole midagi halba. Ma ei näe halba ka selles, et võtan omaks vanu äraleierdatud mõtteid ja viin neid kuhugi mujale, sinna, kust pärit olen, kus elanud olen, kuigi vahel tunnen end mutukana. Ma ei näe, et kaotaksin sellega iseenda. Vastupidi, vastupidi, mõnikord tunduvad tehtud valikud ja kitsendused liiga julmad, sest olen valinud midagi sellist, mis tundub just mulle loomulik. See pole päris see ilmaolek, mida seni olen tahtnud silmas pidada see tähendab, loobumine loobumisest. Nagu üle-eelmises postituses ütlesin, seda ei juhtu. Võib-olla on see alles siis võimalik, kui Jeffersi moodi nihutada enda kese seest välja talv loobub siis ise loobumisest.


Aga äkki ma ei tea üldse, millest jahun. Mingist loomulikust, mis tuleb sisse (mitte vulgaarfreudistlikus mõttes), mis pole ainult lihtne, normaalne ega ka puudusteta täielik (ei ole negatsioon millestki "ebaloomulikust"). Kõlab see absurdselt? Kõige lihtsam on sel puhul jätkata olukirjeldusega luulest lahti ütlemata. See on ehk üks vähestest võimalustest tulla pilvede keerutusest alla ja olla lõpuks "mingi kohalik jorss".

Niisiis, nad on siia alevikku rohkem tänavalampe pannud, aias on õhtul kollakas lumeläige, tamme koor on näha. Elupuu kogub lumetutsakaid. Kaugel undab vaikselt ja madalalt saepurugraanulite tehas. Mõni üksik auto sõidab vahel mööda. Pesunöörid seisavad tühjalt. Kiige nöörid on tammeoksaga kokku kasvanud ja sammaldunud. Pärast radade lumest puhtaks rookimist saab sauna.

*
äratundmine
äratundmise otsa
kas on mänd või puu?
elu on liiga tegus
tunne ära tunne nii