laupäev, 8. detsember 2012

Kuidas olukirjeldus heietusele sisse sõidab.

"oh sa sõna, väike sõna,
sissepoole kitsas maa."

- Ernst Enno, katke luuletusest "Igatsus" (1920)

Elupuu lõhnab talvel hoopis vängemalt, kui teda näppude vahel pigistan. Suvel on nii palju muudki. Mulle meeldivad need jooned, mis lumes tekivad. Mustjaspruunid ohakarootsud, olemas veel seemnete jaoks, olemas veel kevadele. Viljakõrte katkised jooned madalas lumes. Kõik on kuidagi reljeefselt tasapindne. Tekitab tunde, et peaksin isegi tasalülituma ja vaatama elektriposte keset põldu ilma elektripaketile erilist tähelepanu pööramata. Aga see puudus pole puue, näen talves sama palju elu kui värsketes sirelilehtedes, kui punastes viirpuumarjades. See, mis vahetub, on alati miski muu tunne või mõte, sooja- või kõhunälg või... Las ta siis vahetub.



Jooned ja ristumised need on tasapindsed sõnad ja sellest hoolimata siiski elus, loomulikud. "Jooned" ja "ristumised" on luules vähemalt sajandivanused ja neil on mu jaoks selles keeleruumis ristikheina lõhn. Ma ei karda neid sõnu kasutades näida epigoonina eelnenu otsimises pole midagi halba. Ma ei näe halba ka selles, et võtan omaks vanu äraleierdatud mõtteid ja viin neid kuhugi mujale, sinna, kust pärit olen, kus elanud olen, kuigi vahel tunnen end mutukana. Ma ei näe, et kaotaksin sellega iseenda. Vastupidi, vastupidi, mõnikord tunduvad tehtud valikud ja kitsendused liiga julmad, sest olen valinud midagi sellist, mis tundub just mulle loomulik. See pole päris see ilmaolek, mida seni olen tahtnud silmas pidada see tähendab, loobumine loobumisest. Nagu üle-eelmises postituses ütlesin, seda ei juhtu. Võib-olla on see alles siis võimalik, kui Jeffersi moodi nihutada enda kese seest välja talv loobub siis ise loobumisest.


Aga äkki ma ei tea üldse, millest jahun. Mingist loomulikust, mis tuleb sisse (mitte vulgaarfreudistlikus mõttes), mis pole ainult lihtne, normaalne ega ka puudusteta täielik (ei ole negatsioon millestki "ebaloomulikust"). Kõlab see absurdselt? Kõige lihtsam on sel puhul jätkata olukirjeldusega luulest lahti ütlemata. See on ehk üks vähestest võimalustest tulla pilvede keerutusest alla ja olla lõpuks "mingi kohalik jorss".

Niisiis, nad on siia alevikku rohkem tänavalampe pannud, aias on õhtul kollakas lumeläige, tamme koor on näha. Elupuu kogub lumetutsakaid. Kaugel undab vaikselt ja madalalt saepurugraanulite tehas. Mõni üksik auto sõidab vahel mööda. Pesunöörid seisavad tühjalt. Kiige nöörid on tammeoksaga kokku kasvanud ja sammaldunud. Pärast radade lumest puhtaks rookimist saab sauna.

*
äratundmine
äratundmise otsa
kas on mänd või puu?
elu on liiga tegus
tunne ära tunne nii

2 kommentaari:

  1. "Literature does not come to an end at the place where the work passes from author to reader, and from this reader to another reader or to another author. It does not come to an end at the place where the work passes on to another work by the same author or at the place where its narrative passes into other narratives, its poem into other poems, its thought into other thoughts, or into the inevitable suspension of the thought or the poem. It is unended and unending – in the active sense – in that it is literature. An endless circulation that opens up and disseminates, defying a totalising closure." (Jean-Luc Nancy)

    VastaKustuta
  2. Ma olen sama meelt :)
    Elu on kah nii. Seda silmas pidades on eriti veider pidada mingit teatud laadi kirjandust elukaugeks (või siis elulähedaseks - kui läheb juba eristuste tegemiseks). Voolud, risoomid.

    VastaKustuta