reede, 27. detsember 2013

Tuul võtab oma.

Kuulsin isa käest, et torm murdis Surnud Männi. Ma sisimas teadsin küll, et selline asi kunagi kindlasti juhtub ja lootsin, et langemine toimub tuule mitte inimese käe läbi. Nii ka juhtus. Nii juhtus. Ja ikkagi on südames suur lein - niivõrd eluliseks ja oluliseks oli Surnud Mänd oma senisel kujul muutunud ning kõik see inimlik kurbus lööb lahvatades välja. Tahaks olla lihtsalt teki all pimedas mitu päeva järjest. Valus, väga valus. Ma mõtlesingi, miks mõned päevad on enesetunne halb olnud ja und üldse ei tule. Justkui oleksin millestki lahti lõigatud, tuigerdama tõugatud.

Aga see polnud ju siiski mõni tempel, mille oleksin oma kätega üles ehitanud. See oli koht, see oli Surnud Mänd, surnud mänd ja tänu sellele on tema tuules murdumine ju täiesti loomulik. Koht jääb alles. Tõenäoliselt sammaldub suur männitüvi aastakümnete jooksul, uued puud hakkavad seal kasvama. See, mis selles kohas tõeliselt oluline on ja minu eluolu sügavalt määrab jääb samaks. Nii et tegelikult on järgmine samm leinast välja astuda nii nagu astutakse välja endast. Jälle on Surnud Mänd midagi õpetanud, sidunud mind teisipidi kokku.

Ma käin seal edasi, loomulikult.


pühapäev, 15. detsember 2013

Laiali valguda ei suuda.

*
maailmal on kange tahtmine
asju kokku panna
tahtmine mis on nurka surutud

ilma et keegi oleks väga tahtnud
seda nurka suruda
ilma et kellelgi oleks aimu seda ära tunda

ja ikka kogunevad nad õhtul
tule äärde
lõuad rinnale kokku vajunud

puud praksuvad
ja kopsud kiunuvad vingust
nagu palmiõliga võitud süüdlased

aga õhtul on kange tahtmine lahti lasta

köhida puhtaks meel
tõmmata tuhaste kätega üle laugude
veeretada aeg päikse kurkumtulisesse aeda

*
siia alla orgu
on tehtud kodu
mille seinad ei pea vihma

vihm on maad ligi
ja kodu ka
mäetipud on maad ligi

pilved nende ümber ka
teised tulevad hommikul ülalt alla
niisked ninad üksteise kasukas

ennastki võib niimoodi hoida
tulla soojas alla maad ligi
ja lasta vihm läbi seinte

lihtne see pole ega olla saagi
sest hääl kajab kaljudelt vastu
kus sa oled kus sa oled kus on see

kes ei oska nina kodust välja pista

*
kõik otsivad täna ulukit
samblametsa vahelt jooksis
jooksis ära kivide taha

päike ei leia
öö ei ilmu
pilved ei kanna

kõik otsivad jalad rakkus
tõmbavad karvased kasukad üle peade
tantsivad elu eest nagu ulukid

et oleks vähegi jahiõnne
päikesel laup higine
inimesel toss väljas

võõrad kujud vihma käes

ei anna kätte
kulunud töökindad piiravad metsa ümber
pihku ei jää midagi

*
nälg kõhuvalu
ajab jälgi ajama
üle lume üle jää

must täpp kauguses tõmbab ligi
ta on justkui ammuilma valmis
ja kui kõik on valmis seatud

siis ja alles siis jooksevad kohale kütid

suured arhitektid
nagu koerad kes hakkavad näljaselt kiunuma
kohe kui nuga puudutab saaki

külm kokkukõla
näpistab näppe ja kõrvu
kõla mis naelutab kohale

vallutab meeled läbi ekraani
tõukab kõrvaltvaatajad kelguäärelt
ja hetkeks pole maailmas muud kui valu

*
üks kõnnib tänaval
laiali valguda ei suuda
lambid ei lähe katki

on alati keegi
kes juhtmed korda seab
tuled terveks teeb

ka polaarjoone taga tuli ei anna alla

tatine aevastus on kõik
mida pakane õhtul välja võluda suudab
sest lõunataeva linnud on teinud pesa

tema värisevas südames
kui lapsekäed pügavad ta juukseid
väitsega mis hommikul uppus looma veres

üks see kõnnib tänaval
unistab praksuvast hõimuvalgusest põhjas
kuid päris laiali valguda ei suuda


esmaspäev, 2. detsember 2013

Talvine.

kõnele koidulaps
millest on tehtud rahu
millest on tehtud tema sakiline nahapalakas

sooja hurtsiku lävel
ja mida on mõeldud selle looriga
ilmeksimatu ja läbipaistmatuga

kõnele ehalaps
mis on hurtsiku sees
kuidas voolavad kriipsud seal sees

kas on keegi mõelnud neis pihta saada
teravalt ja valusalt sihtida
ajaloost mööda maailmalõpu taha

kõnele kahenäoline
kas nendest asjadest on vaja kõneleda
kas on vaja loopida jäätükkidega

kui su nägu on kõva nagu kivi

esmaspäev, 25. november 2013

Kõrvalised asjad.

Olin just metsast tagasi jõudnud ja istusin katusealuse toa hämaruses. Mõtlesin jälle lihtsatest asjadest. Mõtlesin, et küll kulunud väljendid, klišeed käituvad ikka kummaliselt. Meeles mõlkusid sellised sõnad nagu „vihmapiisad on justkui pisarad“. Enamiku ajast tunneksin ma igavust või vahel ka ükskõiksust nende sõnade vastu, sest nad tunduvad nii ärakasutatud, nii algelised, et imelik oleks neid üldse kuskilt lugeda, kuulda või kuhugi kirjutada. Ei oska nendega nagu midagi peale hakata. Kui ma oleksin raamatupoes ja avaksin suvalise luulekogu ja loeksin sealt, et vihmapiisad on nagu pisarad või et aasal õitses üks lill(eke), siis tõenäoliselt sulgeksin raamatu ja liiguksin edasi. Aga seal katusealuses toas tulid need sõnad seespoolt – neid ei lausuta, neid veeretatakse nagu helmeid ajukurdude vahel – ja mõjusid kuidagi väga sügavalt ja eelkõige just emotsionaalselt, nad tõesti mõjusid. Tunne: tõesti ongi nagu pisarad ja muud polegi. Aga miks ma seda ei ütle, ei kirjuta? Ma ei ole ju seda meelt, et kirjutamine või lausumine suudaks labastada mõtteid. Luuletan ju ja kuigi mõtlen, et lausutu ei pruugi tabada „asju“, siis mingi usk ikkagi säilib sellesse, et sõna võib millegi taustal esile tõusta. Muidu oleks kirjutamine väga masohhistlik – muidugi, ma ei kahtle, et nii mõnelegi ja nii mõnigi kord see just nõnda ongi.

Nii et aasal õitses üks lilleke. Kui vaadata (loodus)luuletajate asetumist selle klišee palge ees, siis on võimalik tuua välja kõiksugu arhetüüpseid suhtumisi luulesse, või pigem küsimusi. Mõned usuvad pimesi ja tundeliselt, et see lihtne tõdemus on olemist põhjav. Mõned tunnevad, et see on liigselt lihtsustatud ja kohati lausa banaalne suhe loodusesse ja et tuleks vaadata ka kõrrelisi, astuja jalajälge aasal ja metsa selle taga. Mõned üritavad kasvatada luuletusest omaette metsa – „õige“ aasalille tunne tuleb sõnadetagusest, sest tegu on kirjutamisega-lugemisega, mitte aasal kekslemisega. Mõned ei suuda või ei taha lihtsalt otsustada. Mõned pendeldavad igasuguste lihtsustavate lahterdamiste vahel. Mõned, mõned, mõned... Eks palju oleneb ka lugejast, kirjutajast, kuulamise hetkest ja kohast, kust need sõnad tulevad. Lõputud variatsioonid, muutlik loodus.

Olen ikka tundnud, et lihtne on lihtne alles siis, kui selle taga on midagi muud ja see miski muu on elususe ja seiskumise ääre peal. Luuletus näiteks pinnavirvendusest võib olla osa mingist jaapanlikust askeetluse traditsioonist ja selle taga võib olla sadu aastaid mõttetegevust, kahtlusi, ilmutusi. Või kui see kõik kõrvale jätta, siis võib luuletus pinnavirvendusest mõjuda allika ääres istujale olemuslikuna – see on elu lihtsuse taga. Aga see luuletus võib ka olla lihtsalt sõnad, võib olla lihtsalt pinnavirvendusest ja siis mis siis – see on seiskumine lihtsuse taga ehk siis kui lihtsus ise murrab läbi. Oluline on lõputu vilkumine nende vahel, mis – vähemalt minus – tekitab hea tunde. See tähendab, et lihtsus võib ennast sõnades küll ilmutada, aga see ei saa olla lihtsalt paberile visatud. Sarnane suhe on mul klišeedesse. Enamasti pean oluliseks seda, et märgile pihta saamiseks on sageli vaja märgist mööda sihtida. Püüda visata kivi aasalillede taha isegi siis, kui aja möödudes muutuvad need tabamised ja tabamatused ise klišeedeks. Mis sinna parata. Aga nii on vähemalt põnevam ja lõpp on jälle edasi lükkunud. Teisenemine, muuks püüdmine (othering) on enamasti ikkagi vabastav ja ei pea sündima kohe võõrandumise sildi all.

Rohkem kui kuu aega tagasi käisin biosemiootikutega n-ö väljasõidul rohelisse. Tee peale jäi ka Laelatu puisniit, üks bioloogiliselt kõige mitmekesisem kooslus maailmas. Puisniidud on pikaajalised kooslused – nad tekivad aeglaselt ja kestavad sajandeid ning kõik tänu teatud koosolemisviisile inimesega. Puisniit tekib siis, kui inimesed ei kasuta puid nende elukoha ümber täielikult ära ehk siis ei tehta lageraiet, vaid valitakse siit-sealt mõni puu igapäevaelu tarbeks, metsa harvendatakse aeglaselt ning vastavalt lokaalsetele ja võrdlemisi tagasihoidlikele vajadustele. Tekib omamoodi pargilik niiduala, kus kasvavad saarekestena puud-põõsad – sarapuu võib seal olla vabalt 800 aastat vana. Äärmiselt oluline on ka see, et puisniidul tehakse heina korra aastas ja mitte rohkem. Niisiis saab puisniidult puitu, loomadele heina, marju, ravimtaimi ja pähkleid, sest puisniidu omaduseks on tema kasvav liigirohkus (60-70 erinevat taimeliiki ruutmeetri kohta, mis on maailma mastaabis üks kõrgeimaid näitajaid üldse). Lisaks on puisniit suurepärane koht jahtimiseks – näiteks metskitsedele meeldib seal söömas käia. Ja puisniit tekib just siis, kui puid harvendatakse valikuliselt, pika aja vältel, kümneid põlvkondi järjest – istutatud puudega pargis sellist erilist kooslust miskipärast ei arene. Laelatu puisniit on üks vähestest, mis veel säilinud on. Ta on kaitse all, seal võib leida näiteks kuldkinga ja ääretult palju teisi lilli. Nüüd niidavad seal heina ja teevad muid hooldustöid enamasti vabatahtlikud. Üks väga jätkusuutlik loodusega koosolemise vorm on ära unustatud.

Seal puisniidul kuulsin katkendlikult pealt vestlust (seega ei anna ka ütleja nime), kus kõlas korraks selline väide, et muutus on teisene (change is secondary). Puisniidu puhul see ilmselt nii ongi. Seal on tegu mingi väga kohaspetsiifilise hoitudolemisega. Võib öelda, et mäletamine on seal esmane. Aga kas see tähendab ka koheselt mingit juurte olemasolu? Mis see tähendab, et on juured? Ei oska ega või nomaadide kohta öelda, et nad on juurtetud, sest pole ise ranges tähenduses nomaad. Aga mu meelest nomaadide puhul asetsevad juured hoopis kuskil mujal kui ülesehitatud kohtades, mis peaksid justkui säilima sajandeid. Ilmselt on need juured lugudes, taevas, loomades ja muidugi põlvkondade vahelistes tihedates sidemetes. Ja kui nüüd jõuda pika ringiga tagasi, siis siin on klišeedel hoopis teine tähendus. Klišee asemel on vana ja eluline – lihtsus, mille taga on miski, miski muu. Nii et selline luule, mis tekitab minus hea tunde, on omamoodi nomaadi luule. Luulenomaad.

Muutusele on siin ka oma koht. Jah, tööstus ja tarbimine näitavad, mis saab siis, kui muutust peetakse esmaseks, aga kas see on ikkagi muutus? Või on tegu lihtsalt juurtetusega? Tehastel võib tänapäeval olla juba päris kaugeleulatuv lugu. Mine võta kinni...

Pigem on ikkagi jõgi, meri, pinnavirvendus mu jaoks need muutuse kohad, kus sikutab rändamise juur. Ja lõpplahendus jääb seal veel tulemata.

Laelatu puisniit viinakuul

pühapäev, 17. november 2013

Sündmus, isiklikus plaanis.

See, et ma olen sageli igasuguste suurte ühiskondlike, kultuuriliste ja poliitiliste tormituulte ajal võrdlemisi osavõtmatu ja tagasihoidlik, ei tähenda veel, et olen apaatne. Ilmselt olen ma introvert, jah, aga ma ei ignoreeri. Ma jälgin ja seedin peaaegu kõike, mis toimub – loen Facebookis lohisevaid kommentaariume, uudiseid meediast, isegi räägin teistega „asjast“, kuid mul lihtsalt läheb nähtu mõistmiseks aega ning ma ei ole antud teemadel vesteldes enesekindel. Ja kõik see toimuv (nt Sirbi räpane seis ja tekkinud sügav lõhe erinevate kultuuriinimeste vahel, mis ilmselt jääb pikaks ajaks, see teatud ohtlik kildkonnastumine, mis – tõsi küll – pole päris alusetu) läheb sageli lausa mitteteadvusele korda, sest näiteks viimased ööd olen näinud õudusunenägusid, kus kõik mu sõbrad ükshaaval mulle vaikides selja keeravad või karjudes mind ära ajavad, kuigi ma pole ei unes ega päris maailmas ju midagi suurt halba teinud (vähemalt enda teada) – pole olnud otseselt segatud ei enter-maania diskussiooni ega Sirbi möllu, rääkimata kohalikest valimistest (jah, käisin valimas) ning üritan muidu koolipinge kõrvalt olla ikkagi sõbralik inimene (niivõrd kui see õnnestub). Aga siiski olen pärast hommikuti üleni kange ja kahvatu nagu kummitus, hambad valutavad teki hammustamisest, silmad on kurvalt vesised ja hirmus tahe on teel raamatukokku kohata mõnda sõpra ning teda kallistada. Sisse jääb tunne, et mulle ei anna see möll elamiseks jõudu juurde nagu võib-olla mõnele annab, vaid pigem imeb seest tühjaks ja paneb midagi koledat sinna asemele – näiteks sellesamuse süütunde, mis on ilmselt peaaegu täielikult alusetu ja paranoiline (kuigi paranoia ei tähenda veel seda, et paranoia objekt oleks väär või olematu). Kõik see hakkab isegi luuletamist takistama ning see on juba väga tõsine asi. Aga ma ikkagi jälgin ja vaatan, sest ma olen inimene, jah, ma olen inimene ja mis siis edasi? Mõteldes eelnevas postituses olevale luuletusele, siis võib öelda, et vulkaan on taas pursanud.

Lihtsuse mõttes panen kõigele toimuvale, mille suhtes ma olen n-ö otsustamatu, hetkel nimeks „sündmus(ed)“. Sündmuse tulemuseks on see, et mu mõtted ja kujutlused liiguvad ikka üha rohkem Surnud Männi poole, sest ma näen, kuidas inimestel paljastuvad kihvad, suuääred hakkavad pidevast liikumisest tatimulle välja ajama ja vahutama, lõrisemine paisub ja paisub... kuigi näod on kõik täiesti vaiksed (vaikusega karistamine on isegi veel jubedam ja ajab mõnikord mõtted üle sillaääre). Ma tunnen end sündmuse ees kui nurka surutud loom, kuigi mitte keegi pole mind nurka ajanud. Kronesteesia on häiritud, inimese lood muutuvad hakituks ja kaotavad mustri – see on see hetk, kui sümboolse mõtlemise tasand hakkab murdma lävepakke pooleks indeksi ja ikooni koha peal. Või pigem, kultuur hakkab mängima erinevatel valulävedel, aga vegetatiivsesse faasi veel ei jõua. Sellistel hetkedel hakkan ma mõtlema lahti laskmise, loobumisest loobumise, (relatiivselt) püsivate asjade vms peale. Mõtlen kõigepealt, et ei taha olla järjekordne tellis müüris, kuid siis näen, et kõik need inimesed, kes peavad oluliseks mitte olla järjekordne tellis müüris, moodustavad ise ehk kõige hallima müüri üldse. Ja siis on hetkeks kõik sassis, ma lähen mere äärde, panen pea ja käed vastu Surnud Mändi ning tunnen, et enesele ja enesest mõtlemine hakkavad hajuma. Sündmuse lõpptulemuseks on seega meeleharjutus ja see meeleharjutus ei käi kergelt. Ühelt poolt üritan isoleerida sündmused, kuid teisalt üritan jällegi nad kõik uuesti avada, tuulutada nad läbi, näha jälle lugusid ja mustreid – need, mis määravad paljuski inimsuse (mitte humanism, mitte human rights, vaid see mis inimeses kui liigis on teistsugune – ei kõrgem ega madalam). Ja siis üritan näha tühja. Vaadata lihtsalt vaadates. Meeleharjutus, ilma et ma muutuks vastanduvas mõttes ebainimlikuks või inimsusetuks. Niimoodi, et kõik on jälle sama, aga miski on jälle nihkunud. Ei oska seda hästi seletada. Meri seletab seda ise. Minu jutt tundub ülelugemisel valguvat jälle mingisugusesse „esoteerikasse“ vms, kuigi see pole seda – võib-olla etümoloogilises mõttes on, sest esōterikos (ἐσωτερικός) viitab mingile siseringi asjale ja sellisel juhul hoiab see ring minu puhul küll päris naha ja kogemuste ligi. Asi on väga eluline ja konkreetsetest kohtadest sõltuv, kahe jalaga maas.

Nii et omal moel võtan ma siiski osa kõigest, mis toimub. Aga... ma olen otsustanud teha muid asju sel lihtsal põhjusel, et ma suudan ja võin.

laupäev, 26. oktoober 2013

Äratundmise tund.

lahti laskmise meeleharjutus
on nagu elu igatseva vulkaani tipus

iga hetk võib maa värisema hakata
ja kõik tagasi paisata

sinna kus mõtted käivad
enesest ja enesele

kuskil kaugel kaugel kukla taga
tuha all

on pettumised
aga ka pettumiste lõpuaimdus

ja siis põleb kõik
hobused vaaruvad leekides hurtsikust välja

kärssavad plasthunnikud rulluvad
üle iseenda veel ja veel

ja mustas õhus lendavad paberilehed
justkui tulised saared

Kristallpalee põleng aastal 1936

neljapäev, 3. oktoober 2013

Tõetõrge ja liikumine.

Kuidas läheneda asjadele, mille väljendamisel tekib tõetõrge? Mitte tõrge tõe ees, vaid pigem väljenduslik skepsis, agnostitsistlik suutõmblus, millel pole tõe ega selle olemasolu tõestamisega fanaatiliselt otsest suhet – kuigi sügavam sõltuvus on muidugi olemas. Ja kui on väljenduslikus plaanis tõetõrkest üle saadud elik on astutud valendikule elik on kinnitatud oma usku (ükskõik millesse ja ükskõik millist), siis järgmine samm on see viia suhtlusolukorda. Aga seda ei pea tegema ja siinkohal tuleb üle saada sellest tundest, et oma tõekspidamiste väljendamata jätmine oleks justkui nendest loobumine või argus. Ei ole, ei ole nii. See on igaühe otsus, kui seotuna ta ennast ühiskonnas tunneb või tunda tahab. Sest tegelikult on tõetõrge igapäevases suhtlustegevuses pidevalt kohal ja täiesti loomulik: „Ma parem jätan selle enda teada.“ See on n-ö argipäevataktika erinevates olukordades, mis erineva jõuga nõuavad erinevaid lahendusi. Muud midagi. Muidugi, kui tõmme kriitilise kahekõne või üle teineteise peade karjumise järele on piisavalt suur (ja see on üdini inimlik), siis „parem ei jäeta seda enese teada“. Eriti siis, kui näiteks on saabunud suhtluses selline punkt, millest edasi on mõlemal poolel mõttes ja huulil vaid üks küsimus: „Aga mida sa siis päriselt tõeks pead?“ Tõetõrge on sellisel juhul kõige pingelisem ja kõikuvam – üles, alla. Tegemist pole enam püstitatud monumentidega, vaid tegevuse, liikumise ja nihkumisega. Täiesti loomulik on sinna sisse astuda ja täiesti loomulik on sellest välja astuda. Ja on ka täiesti loomulik, et nende otsuste tulemusena miski maailmas muutub.

Kuidas siis läheneda asjadele, mille väljendamisel tekib tõetõrge?

Põrkun viimasel ajal selle küsimuse vastu pärast (ja just tagantjärgi, mitte samal ajal!) kahte „kogemust“ või „ilmutust“* või... (Näe, tõetõrge sõnade valimisel – jutumärgid on vast kõige tõetõrkelikumad märgid üldse.)

Eile sõitsin bussiga Tallinnast Tartusse, vastu ööd. Ühel hetkel avastasin, et väljas on näha tähti. Kuna tolle bussi aknad kaardusid piisavalt katuse poole, siis võisin näha tähti otse oma pea kohal. Sel hetkel oli selleks Luige tähtkuju. Tee oli sirge, buss ei keeranud kuhugi ja seetõttu tundus Luik seisvat täiesti paigal. Buss sõidab kiiresti edasi, mina aga istun täiesti paigal ja Luik ei liigu ka mitte kuhugi – ma kuidagi samastusin tähtkujuga nii sügaval tasandil, et liikumine ise justkui pihustus olematu ja oleva vahele. Liigub ja ei liigu. Kas üldse on midagi olulist, mis liigub? Ja nii me „katused sõitsid“ minuteid järjest. Midagi muutub pärast seda, mingi nihe. Bussijaamast koju minnes ei tundnud ma Salme pargi treppidel oma jalgu ära. Ükshaaval tõusevad ja astuvad üles, aga ära ei tunne, miks nad nii teevad. Kas nad üldse liiguvad? Sellest on muidugi palju kirjutatud ja olen isegi palju lugenud „asjadest“, mida liiga sageli tembeldatakse „(eksistentsiaalseks) võõrandumiseks“ vms – see ei pea olema ilmtingimata negatiivne nähtus, see ei pea olema võõras, vaid võib olla just ääretult identne. Lugeda ja tunnistada olukordade võimalikkust on üks asi, teine asi on ka tegelikult neid asju kogeda – mõnikord ainult arvatakse, et kogetakse. Teine asi, hoopis teine asi. Ja see tuleb alati täiesti ootamatult ning kordub harva.

Midagi sarnast kogesin ka suvel. Ma olen lugenud küll (ja mitte ainult Masingu kirjutatust), kuidas mõnikord maakera pöörlemise tajumine ajab seest kõik õõnsaks. Alles hiljuti tundsin midagi säärast ka ise, mõtlemata tol hetkel loetule. Jalutasin Lahemaal metsas ja üks hetk istusin keset metsa samblale, selg vastu mändi – nii nagu ikka vahel teen. Istun ja istun, päike paistab läbi mändide. Ja äkki on tunda, et see suur massiivne „kosmoselaev nimega Maa“ tagumiku all liigub – või justkui liigub, aga samas ei liigu ka. Ja miskipärast oli mul kohe teada, mis suunas ta pöörleb – võib-olla tajusin seda intuitiivselt tänu päikse asukohale taevas. Tulid kummalised mõtted: miks need puud ei kaardu? Miks nad katki ei lähe nii tugevas tõmbes? Ja miks mina ümber ei käi? Kõige kummalisem oli see, et see seljatagune mänd tundus olevat kõige kindlam asi üldse, kuigi ta oli ju ka liikumises nagu kõik muu. Raske on seda kirjeldada, igatahes ma ei saanud end tükk aega püsti – mitte, et ma oleks kuidagi füüsiliselt kõikunud või „purjakil olnud“ vms, vaid et mõte ise kõikus ja tõrkus püsti tõusmise vastu. Aga püsti ma sain, tagumik oli valusaks muutunud ja pooleldi ära surnud – see igivana bioloogilis-füsioloogiline ja proosaline äratuskell. Pärast oli tükk aega seest õõnes, aga ka omamoodi õnnestav. Mõne aja jooksul see tunne siiski kadus. Aga miski ikkagi nihkus minus. Ma ei tea, mis suunas ja kas see nihe üldse nii määrav on. Võib-olla on ta vaid pisikese elutera suurune – vastupidav, aga argipäevas nähtamatu.

Ja nüüd ma mõtlen, et kas nihke kui sellise kõige olemuslikum omadus polegi just liikumine? Ja kas sel puhul saab öelda, et iga liikumine on ka alati nihe? Aga mis siis ei oleks? Suu tõrgub väljendamast.


---------------------------------------------
* Ja ei, mõlemal juhul polnud ma midagi „tarbinud“. Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma „tarbin“ alkoholigi üsna harva.

neljapäev, 22. august 2013

Halvad ja aeglased mõtted.

(lindistust saab kuulata siit: https://soundcloud.com/ilmavilus/halvad-ja-aeglased-m-tted)

iga lible on lill
iga lill on lible
käsi ei haara lihtsalt lõpu poole
ega hüüa valgustatud hauas appi
see lihtsalt ei ole töö
see on kõige üksluisem suvaline ohe
tumedate mõtete algus
kus valgustatud männisalu
on pisikesele ivale südame koes
täiesti ühte värvi
üksainus värv
värvi ainsus

keegi teeb süvenenult tööd
pahvib õhku vähehaaval
tõmbab jooni noote
silmades on helid
kõik on pausis ette kuulda
teda on nii hea vaadata lõputult vaadata

nagu puudutaks
nagu oleks südames tumeda iva asemel ese

kõige lihtsam
lein oma kadunud liikumisest
magus
avatud naiivselt sissepoole
mõnu enda sulgumisest kellegi teise töösse
jagamata ego
fetiš

keegi teeb süvenenult tööd
teda on nii hea vaadata lõputult vaadata
kuidas avaneb suur polüfooniline psühholoogia
ühtsustunde eitus

ja tööst kostab vaid võimas kooda
hetk vaid
kõige ilusam ja tumedam ese maailmas
ei võta midagi kokku

lible on iga lill
lill on iga lible
kõik on kõiges valmis
pan
pan
tintinnabuli

täiskuu – ei ütle midagi?
vesiroos – ei ütle midagi?
mustikas – ei ütle midagi?
lillad hambad – ei ütle midagi?

suu
ei ütle

südamesse ronib mõistmatus alt üles
all on kõik mis on
aga ülal sellest enam ei piisa
ei piisa lihtsast näitamisest kirjeldamisest
see on mõistmatuse peegelpind
see on see kui kõik sulgub üha rohkem
iseendasse
see on iha minna teisele poole
ja kes sinna läheb see ei tule
tagasi
ei sünni enam müstilisest tuhast
ei pane enam katkist tumedat eset
kokku

ainult mõistmatusest saab tekkida ülev
parandamatu valu
selline valu
mis ühendab inimesi üksikuteks
selline valu mis on nagu
terav nöör
ühel pool nööri tõstetakse
teisel pool langetatakse
kirves

petlikult peenekoelise
keerutavalt masetseva eimiski
tööriist
kirves
ja kõik on meistrid

ja enamik neist pole tegelikult käinudki
teisel pool
need kes kõige alguses siia jäid
on aga juba lahkunud

millal langeb südamelt tume ese?
millal puudutab?
kus? kus?
jasmiiniõied igatsevad suurt kolmkõla
hurtsiku seintes –
siin
on
ilus
iga kõla omal real
ja ikka kõik koos
siin on ilus siin on ilus siin on ilus
pan
pan
kolme hale külakodu

pühapäev, 18. august 2013

Uueta.

maalt linna – kogu lugu
muutused mis pole kunagi surma palge ees
piisavalt suured
et ümber pöörata pooluseid
uued algused – tühised sõnad
metatasandite lõpmatus klaastornide vahel
külm armastuse väljendus tänaval
uute ridade otsing
ja lõputu romaaninimekiri
liiga palju sõnu – rist iga kohaliku kaelas
keegi ei pea ju üle mõtlema
ega rääkima
keegi ei pea ju elu üle elama
ei pea midagi
külasarikate kirjeldus – kõrendlik tekst
massiiv mis paistab läbi
mille kondid klõbisevad tontide eest pagedes
mille paha unenägu
on skisofreeniku unistus
keegi kirjutab lugusid – inimesed kisendavad
kisendavad rõõmust
kogu lugu – üks poolik irve

(Foto: Kristel Sergo)

neljapäev, 1. august 2013

August.

Kanarbik õitseb, ritsikad sahistavad.

Mõte hakkab rõõmsast tühjast välja tulema ja kohe viimast jälle taga igatsema. Nägin kasel paari kollast lehte. Ja kui suveroheluse avatus ja tühi pole enam nii kestev, siis seda selgemad on need vähesed selginemishetked. Metatasandite lõpmatuse seeme on taas idanema hakanud (miks tekkis kool – seesama seeme). Aga nii see ju ongi – kui hakkad jälle mõtlema tühjuse peale ja otsima seda rõõmu sellest, seda vähest aga samas vänget rõõmu, kui hakkad sellel otsingul jälle eksima sõnade maailma, siis tegelikult oled ühe jalaga juba sellest tühjast välja astunud ja miski justkui tahaks tagasi. Meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, m eri, me, ri, meri, meir, rime, eirm, riem – rõõm. Ja miks see nii on, kui paar sammu eemalt sellele tühjale tagasi vaadates on ta ühtaegu nii igav kui müstiline? Koera käpajälg rannas / Sinine tinditilk rippumas kollases taevas. Nagu oleks tuules ja nagu kukuks tuulest välja. Nagu lendaks ja nagu ei lendaks ka. Nagu võpataks nähes teist inimest metsarajal ja ometigi tead, et see on rada. Nagu võpataks nii selgest puudutusest.

Need sõnakordused ülal on otsingud, mis võivad tühjale lähemale viia, aga ei pruugi ja ei peagi. Astun Surnud Männi juurde ja raputan vaikselt ennast seal maha – mõte on nüüd värvitilk vees, mis pole veel täielikult lahustunud, aga võtab imelikke kujusid, mis meenutavad udukogusid. See on puhtus enne ühenäolisust. Isegi mina ja just eriti mina ei saa siis ette öelda, mis suunas ja mis jõuga millegi muu luule nüüd edasi liigub. Ei ole need otseselt vormiotsingud ega sisuotsingud. Need otsingud algavad juba ära hargnenud otstest ja seostest. Otsin esimest sõna või mõtet või tunnet või mida iganes. Midagi, mis avaks ennekõike seespool millegi niimoodi, et välimine ei sulguks. Esimene kombinatsioon tuhandete olnud ja tulevate alguste seas – see ei pea olema üldsegi uus. Aga ta võiks olla kuskil elulises perifeerias – ükskõik kui igav ta siis ka väljast ei tunduks. Ei ole vahet – tegu on kujundliku keelega, mis võib olla kõik muu. Kui kujundlik keel tähendab seda, et sõna on kellegi peale tulnud, siis pole pisikese inimelu taustal ka eriti oluline, millal ta uuesti peale tuleb. On tulnud, on olnud. Ja ära ei lähe – see on lohutus selles pimedas augus.

Võib-olla Surnud Mänd on see sõna, mis on
kogu aeg olnud.
Võib-olla kanarbik on see sõna ja see tuleb nüüd peale.
Võib-olla ritsikas
on see sõna ja see tuleb
nüüd.
Võib-olla ristikhein on see uus sõna.
Võib-olla meri on see sõna.
Võib-olla mina olen
nüüd muu
all ja see on
sõna.
Võib-olla on see jälle ilma.

pühapäev, 26. mai 2013

Tärge.

(Uues Ninnikus, 13. numbris leidub uusi ja vanu tõlkeid Robinson Jeffersi luuletustest. Tänud toimetajatele Carolina Pihelgasele ja Hasso Krullile, kes aitasid mul teha neist head tõlgendused.)

Suve lähenedes hakkab kirjutamine jälle kokku kuivama. See juhtub minuga peaaegu igal aastal, see on tavaline. Võib-olla sellepärast, et rohelus jälle tärkab ja võtab sisemuses oma koha sisse – seal, kuhu ta kuulubki. Meeled avanevad teistes suundades ja on tunne, et keset elutsevat elu pole suurt mõtet midagi öelda või kirjutada. Sügisel avanevad jälle sõnad. Tuleb tagasi kriipsuteooria ja tunnete pärisosa – lõputud tasandikud, see heas mõttes ebamugav tunne lõputute metatasandite ees, kus kolletavate lehtede vahel näitavad hargnemised leebe päikese ja musta öö paistel, millest nad tehtud on ja ei ole. Seniks aga on lausa nahal tunda see miski, millest need tasandikud lõpuks sünnivad ja surevad. Minul on see nii olnud ja on edaspidigi. Jääb üle vaid lugeda, kõike. Püüda mõista vahetult. Ööbiku, öösorri, laulurästa, väänkaela, heledate õhtute päriskirja. Siis jätkub terveks aastaks. Praegu on see aeg, kui peaaegu ükski roheline leheke pole veel närbunud, pruuniks muutunud ega pole veel läbi näritud. Ilus aeg. See ei pruugi olla iseenesestmõistetav, et selline aeg alati kätte jõuab. Seda imelisem. Ja ma ootan jasmiinilõhna.

Muidugi, kogu see rohetsemine võib muutuda tasasest helitaustast millekski palju rahutumaks. See on nagu mõnikord kuulates ambient-muusikat – selle vaikse drone’imise rahu ja aeglus ei pruugi enam kattuda sinu sisemise rahuga ja kõik see muutub ühtäkki häirivaks hõreduseks. Ambient tundub siis kõle ja äärmiselt üksildane substantsitus, millest ei saa kuidagi lahti rebida. Siis see muutub nagu efektiivseks mehitamata kunstipäraseks ja kunstlikuks kurbuseks, mille rünnakud on täpsed ja halastamatud ning see kajab läbi mitmete kunstigaleriide, sügavust taotlevate esitlemiste. Sellistel hetkedel vist tuleb ennast veidi kaotada (veelgi rohkem), lõhkuda jälle paar mulli enda ümbert. Jällegi, loobudes igasugusest loobumisest – loobumata taustahelist, mis tahab kõik ära nullida peale selle, millele parasjagu keskendutakse. Või vahepeal piisab lahti raputamiseks ka paarist taktist kõige tihkemast funkmuusikast, rütmisektsiooni soojast eneseohverdusest – see on muidugi maitse asi. Kummaline, et kõik on tegelikult kogu aeg olemas, aga ikka on sageli selline tunne, et miski sobib rohkem kui teine ja vastupidi.

Eelmisel nädalavahetusel käisin Vainupeal. Esimesel õhtul tuli lõpuks jälle tunne, et olen suutnud taas avaneda. See tunne, kui sa ületad iseennast, iseenda mind. Lõhud veidi sotsiaalseid alustalasid, avalikkuses olemise pingeid. Need kohad, kus ma käin, saavad selle ülesandega alati nii maagiliselt hakkama. Hea, kui on sellised kohad, millest näed, et nad on kogu aeg kohtamiseks valmis. Et maailm on kohtamiseks valmis. Nendeta ma ei saa, läheksin vist peast täiesti lolliks, oleksin püstihull valmis. See oleks hullus, milles ei oleks vabastavat meeletust ega rõõmsat tühjust. See oleks üks täis topitud kilekott.
Aga tagasitulek linna on iga kord raske. Mitu päeva on jälle kohanemisega probleeme. Ei suuda jälle näha mõtet igasuguste tähtaegade taga. Terve olemus kisendab mändide järele.

Aga luulekogu on nüüd väljas ja kui see inimestele korda läheb, siis on kõik hästi. Sest muidu poleks mõtet midagi avaldada. Kirjutamine on avaldamisest ikkagi erinev asi. Võin ju meelerahu säilitamiseks kirjutada sahtlisse – ja tegelikult päris suures osas seda teengi. Kuni tuleb õige tunne need asjad kuskilt välja kaevata ja neid teistega jagada. Kõike ma ei jaga, sellega võib arvestada.

Huvitav on ette lugeda tekste kogust „Oh seda päikest“ tundes, et need on vähemalt aasta vanad tekstid, paljud vanemadki. See algne distants praeguse minu ja nende tekstide vahel on nüüd siiski ületatud, nad on kuidagi teistmoodi elama hakanud. Aga neis on elu – vahepeal kartsin, et äkki ei ole, et äkki on aja jooksul neist midagi kadunud. Las nad nüüd astuvad omapäi, las nad puudutavad ja seovad. Uued tulevad sügisest kevadeni, sügisest kevadeni, sügisest kevadeni. Ja annavad eelmistele käe.


pühapäev, 5. mai 2013

Nüüd on see aeg käes.

Näen lõpuks oma luulekogu ära. Tulge kuulama, vaatama, ja tundke ennast hästi.

(Plakati autor Riho Kall, kasutatud on mõlema luulekogu kujunduselemente)

laupäev, 27. aprill 2013

Lagunemine tükkideks ja tükkidest tolmuks.

Killud

* Kui suus ja/või mõttes on vähemalt kaks keelt vähemalt mingilgi kujul, siis on silmakirjalik mõelda, et maailmas on mõni keel, mis ei kõnele. Kui inimesed tahavad õppida omas keeles, siis las nad õpivad. Kõik keeled kõnelevad. Ka sealpoolne keel kõneleb, lihtsalt tema pesa on vaikus. Keelteta pole empaatiat.

* Päike, täht on ainus asi, mis võib midagi näidata. Ta näitab õhtut, punast pilve. Mis sa teed, kui õhtul tuleb väsimus peale, nii suur väsimus. Aga see ei näita veel midagi, sinu ego ei näita veel midagi. Sind näidatakse, hommikul, päeval, õhtul, öösel. Nii kuidas valgus langeb.

* Koht on alati valmis kohtamiseks. Koht võib sinuga kohe samastuda. Samastumine on kellegi naha alla minek, see on kaastunne ise. Kummaline, et identifitseerumist peetakse sageli samaväärseks samastumisega. Nagu rõivad ja nahk oleksid samad. Koht on alati valmis samastumiseks saamata teisikuks. Aga kas sina suudad seda? Oled valmis kohta kohtama?

Väike tsükkel (eelmise postituse luuletus võib ka siia kuuluda, vähemalt vormiliselt):

VARANDUS

pika päeva pikk teekond
lühike valgus oranžil liivakivil

kaljulõhede mõistmiseni on palju minna
sest iga keel kõneleb midagi

ainult enda keel on suures ühiselusolendis
tumm

kaastunne on see teekond mis viib
kuhugi kus sa justkui oled juba olnud

kodused kitsad kaljulõhed silmapiludega risti
valged kaltsud punast tuult täis

seal ülal maailma äärtel
kasvab roheline mets

heledate küüntega tumedad käed ei leia pidet
et jõuda tagasi ronimise algusesse

pole muud kui lumine kaastunne jalge all
jääkristallidest al-Siqi lõpus polegi vist midagi

VABANDUS

lakkamatu vihmasabin siledal platool
kummalised ronitaimed venivad pinnapealsel laiali

tühi koht
pole suutnud olla sekunditki ainult erak

kas see on andestatav
kas see on lunastatav

kui ei saa aru kuidas sekund laotub
pilvedesse kadunud platool

nagu silmadest laotud taldrikul
taldrikul unistused lohedest ja eksootilisest eksiilist

kadunud platool kus ei saa kaduda
kus ei saa ära olla

aga kus saab leotada oma valgeid kaltse
lasta ülejäänud teise näol hingata

lasta vihmal kohale naelutada seal kus ei ole
sind mind ega mähitud rändurit platootusel

SAMASTUMINE

maailma lõpp külmal läikival jääpangal
ahingu ots on kristallidest nüristunud

ja ränduri käed lillaks punsunud nagu kodutul
peaaegu igal maal

kõik on eraldioleku nööri peal
murenenud tornide vahel

valmis igal elupuhangul langema suurde lumme
mis igal pool tuhast hall

unistus teisest rändurist kes teab
teistmoodi maailma lõppu kus pole lagunemist

kus elu nihkub nööri otstesse ja mõistab surma
ja kus elu ei tee sel puhul teist nägugi

pöörleb edasi liigub edasi
aga kaotab igasuguse põhja kuhu jõuda

unistus sellisest rändurist ja ühekssaamisest
on trauma ots lõõmava päikese all

TÜHJAST-TÄHJAST

hääletu lind on pilvede vastas näha
tema nälg on kuulda

helesinise ja sogase mere ääres sisse langenud kelder
oli suurte inimeste oma vist

paar pudelit olid veel puutumata ja tolmunud
aga mis abi sellest retsina-veinist enam on

ainult iidne mälestus ja arhiiviseisak
nälg ja kõrendlikud näpud

karvane süda on saanud matiks ööasjaks
kus on seltsid mida taga ei igatse?

veel lühivormides suudab rändur hingata
iga tühja paarisrea takka

ta saab nüüd istuda esimeses reas
ja vaade on selge

mõtleb maastikku juurde härja
ja tardunud sarvede vahele päikese

MIS TA JÄLLEGI EI OLE

need kaks puud
mänd vist tamm vist surnud vist

valged valged puud
lubjatehase tolm on lume all puhtaks saanud

mis tööd siin tehti ja arvati
kuidas liikusid käed ja jalad

kui palju neid oli
kes suutsid pikalt ette armastada

et justkui praegu kauges ajas võiks ka
sellest soojusest osa saada

või küdes ahi hoopis ära ja korsten kustus kohe
lubi jahtus kaks korda alla igasuguse piiri

kui palju neid oli kes jääda tahtsid
saamata olla need kaks puud

et rändaja tahab haihtuda olemata puu
seda ei mõelnud keegi nii pikalt ette vist


(ei tea pildi autorit)

neljapäev, 11. aprill 2013

Ei jõua.

KODUSOOJUS

mitte mõte ega tunne valgusest
mitte nägemus helgest tunaeilsest varjupäevast

hommik paistab läbi katuse ja põimitud seinte
õhk on pesaäärtest lihtsalt üle astunud

onni seinal kalavõrgud sirbid ja odad
ootavad heledate küüntega tumedaid käsi

kõrb paar põõsast pisiloomad ja tundmata elajad
ma ei jõua enam iseeneses ainult kõik olla

ma ei jõua enam täita esimest kujudemaailma
mis keerleb ümber kivi

minu kolmas kujudemaailm tühjas keerlemises
hommikuuimas kui nahapalakas läve ees tuules laksub

ja äärte vahelt tuiskab lund
see on minu kodu

ma ei jõua enam ennast tagasi hoida
sulen silmad ja lähen päevavarju teise koju tagasi

esmaspäev, 8. aprill 2013

Seinal.

Ma ei tea, kes selle tegi ja millal (ja kas ongi vaja teada), aga mu luuleread on jõudnud Genialistide Klubi seinale tänavakunsti vormis. Kummaline on see, et ma avastasin selle alles eile, Facebookis ringi surfates, otseloomulikult oli üllatus suur. Aga mul on muidugi väga hea meel, väga hea meel selle üle :)
(Foto autorit ka ei tea - see on pärit Facebooki kommuunist "Eesti tänavakunst / Estonian street art")

Luuletus ise on selline (esimest korda avaldatud Värske Rõhu 31. numbris - järelikult on kunstnik Värsket Rõhku lugenud ja see on ka hea uudis):

*
oma eluaja jooksul pean
ma linna nägema
salvestama ja kopeerima miksima
ta tänavad poed kohvikud
ta täis ja tühjad vabrikud
prügikonteinerid
ta autod inimesed ja korterid
eramajad
ta politsei kiirabi löömingud
kõrtsud ja murdumised
ta koolid
ja ta kasvavad kivid
kiletunud jõed pakitud pargid
lörtsid veed veel ja veel
salvestama ja kopeerima miksima
et kunagi poolliivases hauas
männid võtaksid kõik nähtu
mu silmapõhjadest ajujätketest
ja näitaksid ka tammedele lindudele
kohta kuhu lennata eemale
et nad saaksid luua
tühjuse mis teeks oma töö ära

salvestama kopeerima ja miksima seisukohti
sest ma pole sündinud luhtaminekuks
keegi pole sündinud selleks
ainult kevad on
täitsa kevad
sündinud sündimise pärast

esmaspäev, 25. märts 2013

Funktion.




CURTIS

siis saabus õhtupoolik jah
nah jah
maiväljadele langes mahe sinine ootus
nagu inimesed oleksid jälle ühest päevast kinni hoidnud
kinni hoidnud oma murede edelaraudteest
soulmuusika karje
biit varbaküüntes nagu roheline udu läbi lendleva kulu

vanade kõrte naeljäikus pehmeneb soojas vihmas
venivad taustahelid võtavad rütmi kuju
lindpriius astub aeda et teda saaks sealt üles korjata
kaasa võtta ja ära minna
kuhu nad lähevad?
ära ära
igatsedes kulunud veskikive nagu kümnendite asjastunud
aksessuaare ja vanu sõnu
tundmata neis ära seda väärtust
mis oli neis lausutud
kunagises äraminekus

kuhu nad tulevad kulunud kivid süles?
ärge tulge
ärge tulge veel
vaid jõudke parem kohale
siin ongi elujõu helid

laupäev, 16. märts 2013

Paari fragmendita.

Jaa

Ma ei ole tegelikult „enesekindlusest“ ikka veel päris aru saanud. Nooremas eas, koolis, oli see valus teema – enesekindlus tähendas siis füüsilist ja vaimset domineerimist, pigem ründaja kui külma rahuga ignoreerija rolli. Selles on kahtlemata midagi ülbet ja üleolevat. Mõned nimetavad enesekindlust tuusamiseks, mõned põhimõtetele kindlaks jäämiseks. Viimasest ma saan aru, aga mingist tuusast aurast mitte. Võib-olla räägib minus siinkohal kiusatu, sest tollest taagast pole ma endiselt päris vabanenud, kuigi peaaegu kogu aeg liigun selles suunas. Üritades ikkagi silmas pidada loobumist loobumisest. See pole päris eluolu seiskamine või sinnajätmine, kuigi võib nõnda kõlada.

Ma mõtlen, et võib-olla kõige kontrastsemates rohelistes värvides on enesekindlus ikkagi elukindlus – see elujuur või -tera, mille vintskus (nagu hiljuti Kompus ja Heinsaar rääkisid) sinus suuresti enda teadmata vaikselt liigutab, põikab küsimuste eest eemale, hoiab sind elus, tunneb, kui väljas paistab jälle päike. Kevad on tulekul ja ta põtkib miljardeid aastaid. Nelja aasta eest ei oleks ma uskunud, et olen seal, kus praegu olen. Piiridel on käidud küll, on nähtud selle elutera luiseid silmavalgeid ja näen veelgi – üks hetk polnud midagi muud peale tammeidu taimepotis, see roheline polnud enam isegi kujund, asi oli liikumises endas – kas liigub või ei liigu.

Muidugi usun vahevärvidesse. Täiega usun. Ma usun ka seda, et alati peab midagi veidi lagunema, ebaõnnestuma, luhtuma. See on hea, kui õunal on mädaplekid. Mingi mõistuslikult ideaalse kristallpalee konstrueerimine võib olla ju tegijale lõbus ettevõtmine, kuid sisuliselt on see sirgete seintega ja funktsionaalselt türannlik kaubamaja, mida taotletakse. Monoliitsed ostusambad, mõõdetud letid, stabiilsed järjekorrad. Elutera on midagi muud – olgugi ta nii klaarilt vintske kui tahes, ikka on alati võimalus, et ta laguneb veidi, et ta kukub musta auku, et ta saab paradoksaalsel kombel oma heatahtlikust narrusest teadlikuks ja et teda siis enam nagu ei olekski. Tegelikult on haigus (ja ka üksindus) üks nendest kindlatest asjadest, mis ühendab. Su vanavanavanavanematel oli ka midagi viga, miski oli kuskilt lahti, logises. Ammu, ammu. Ära arva, et nad pole palavikus olnud. Siin on ka pidevus.


""Šedööver"", segatehnika, 14.03.2013

Sodi

Seoses Georg Trakli uurimisega heiastus mulle, et 20. sajandi esimeses pooles toimus omalaadne kalambuuri tõus pelgast naljast millekski tõsisemaks, kalambuur võis saada mingi kunstnikepõlve manifestiks, kalambuur liikus mingile uuele tasandile. Eriti aitas ilmselt kaasa Martin Heidegger oma väga omapärase keelekasutusega – räägitagu mis tahes, aga kunagi ei saa lõplikult väita, et Heidegger ei tundnud oma kujundlikkusest üldse mingit mõnu (kas või tekstis „Keel“). Enne Heideggeri ja ka enne romantismi olid kalambuurid loomulikult samuti olemas, kuid mulje on jäänud, et siis seda vist võeti pigem filosoofia reaalteadusliku täpsusena, mis tavainimesele kõlas absurdsusena – kõik need pikad ennastkordavad keelemõnulised laused, „olemise olemasolu olemus“ jne. Jah, heideggeriaanid võtavad sageli oma eelkäijat äärmise pühaliku tõsidusega, aga ikkagi. Sellised sõnaümberpöörded mu meelest vabanesid ridade vahelt just 20. sajandi alguses. Ja kujutavas kunstis ka. Paber sai tavalisemaks, kättesaadavamaks, kirjutusvahendid samuti. Õpilasel oli (vähemalt „läänes“) palju kergem oma vihikusse sodida. See kõik on muidugi minu vaba tõlgendus ja nägemus ning ma ei taotle siin midagi uut ega ajalooliselt õiget, aga mulle tõesti tundub, et olles veel 20. sajandi laps, on vihikusse sodimine see, mis võib ühes eluosas hakata mind hetkel sündivatest põlvkondadest eristama. Mõned räägivad, et sodimine aitab keskenduda ja et sodimine võib mälumahule kasulik olla. Seda ma ei tea, aga ma usun, et sodimine on oluline. Kalambuur ja pastakasodi on väga sarnased. Võib öelda, et Eesti üks olulisematest ja suurematest sodijatest on kindlasti Artur Alliksaar.

Kujutav kunst 20. sajandil on alati kuidagi sodimisega suhestunud, positiivselt või negatiivselt või ükskõikselt või veel kuidagi vahepealsemalt. Läinud siin-seal üle piiride, nihutanud piire (see oli õigupoolest mingi aeg üldse tõsiseltvõetava kunsti norm – nüüd see ei ole enam nii oluline) jne. Need viimased kaks lauset pole õigupoolest midagi uut, nad on saanud tavaliseks ajalooks. Aga mis saab selles valguses n-ö amatöörluulest või „tädikirjandusest“ (statistiliselt võttes on see tõenäoliselt õige sõna – olen kuulnud rohkem naisseltsides toimuvatest luuleõhtutest, sest „meesseltse“ vist suurt polegi –, kuid sellel on liigselt negatiivne varjund, ilmselt on see (:)kivisildniku teene)? Kas siin on üldse kunagi ulatuslikult piire ületatud? Mõlemad pooled – „professionaalsed kunstnikud“ ja „onud-tädid“ – hoiavad kinni tegelikult samast põhimõttest ja eristusest. Kunstilikkusest endast. Onud-tädid avaldavad iga aasta mitmeid ja mitmeid luulevihikuid, nad tahavad miskipärast kaubamajja jõuda, nad hoiavad kuidagi kinni klassikalistest kujunditest, nendes elavad ja surevad teiste hulgas näiteks kindlasti arbujad. „Elukutselised luuletajad“ pole väga erinevad, nad tahavad ka kaubamajja jõuda ja võrreldes onude-tädidega võib neil ajend kirjutamiseks olla päris sama. Mõnikord on tunne, et onud-tädid loevad vaba aja olemasolu tõttu kaugelt rohkem kui mõned noored luuletajad. Kahjuks loevad nad küll pigem kunagiste estraadistaaride elulugusid ja õnne13likku kirjandust rohkem kui midagi sellist, mis võiks kutsuda ka mõne teose keerulisust dešifreerima ja hämaroleku kiuste mõistmist püüdma või just hämaroleku tõttu mõistmist endas arendama. Kahe poole suhted on ikkagi sageli opositsioonilised (v.a loomulikult tänaste elavate klassikustaatusega kirjanike puhul). Aga kui neid binaarseid piire natuke raputada nii, et mõlemad pooled säilitaksid nii tõsiduse kui ka selle, et ei tasu asju väga tõsiselt võtta ja kui näha, et kahe luuletuse vahe seisneb lihtsalt selles, et nad on teistsugused, siis... See on teistsugune elu, see on armastav muu. Võib-olla polegi vaja mingit laadi luulet tahta ära trükkida, äkki tasuks lahti lasta sellest ametlikkusepüüdest, kui on terve külatäis pensionäre, kes on su andunud kuulajad – paljudel teistel kirjutajatel pole sedagi.

Ma ei tea, kas see muudaks üldse midagi ja kas seda oleks vajagi, aga vahva oleks näha piiriületusi teisele poole näiteks „noore ja vihase“ põlvkonna seast ning vastupidi. See võib tekitada võimalusi igasugusteks hargnemisteks. Kunst(i)iroonia võib astuda ühe sammu mõistmise poole, teisejärguliseks peetud luule võib saada midagi värskemat enda ridadesse.

Sõnad on sõnad ei ole sõnad on muud.

teisipäev, 26. veebruar 2013

Vahepala.

*

nendel eelmistel kadunud päevadel mis tulid tagasi
nagu räpakad suurlinnatänavad
nendel päevadel kui inimesed avastasid uut elamisviisi
hästi unustatud vana välkvalguses
nendel päevadel elas foto saabasteta looduse keelest
mida lahkamislaual lõikas kehatu sigarikuma
ja tuhk langes ihalevalt selle keele puhtale allikaveele

foto on helesinine nagu meelespealill
ja valgustab läbi kõik need külarahva südamlikud taidlused
talent talendiks
geenius geeniuseks
mis seal siis ikka ära ei ole
lõputud lained ja päiksetormid ja lamp surnukuuri kohal
piiritu võimalus öelda tühja tühja kohta
tühjas kohas
see foto on immigrant ja emigrant mitmes kohas ühe korraga
selles kuristikus Soome ja Austraalia
Ameerika ja Pariisi mustvalgete treipinkide džässi vahel
immigrant ja emigrant kes otsib muud
keelt
või võimalust muule keelele
või muu võimalust keelele
või keele võimalust muule
või võimkeele alust
või lennata
muule

teisipäev, 19. veebruar 2013

Mäng eluga.

Koolis anti ülesanne vastata ühele fiktiivsele kirjale ükskõik kellena. Omamoodi vastata Hugo von Hofmannsthali mõjukale väiksele kirjutisele "Üks kiri" (eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogu 6/7 numbris 1974. aastal pisikeses kogumikus nimega "Teed ja kohtumised"). Selles kurdab lord Philipp Chandos Francis Baconile oma muret - rohkem ei tahaks hetkel siin seletama hakata.
Ma ei suutnud vastu panna ja välja kukkus võib-olla veidi kirjanduslikum mäng. Valisin Antoine Roquentini selleks nahaks, millesse pugeda. Pean ära mainima, et Sartre'i "Iiveldusega" oli mul kunagi nii umbes 2-3 aastat väga pingeline suhe. Toona oli ta tõde. Aga nüüd on see korralikult mööda läinud (kui möödaminek saab üldse olla põhjalik) ja mitte ainult möödunud aja, vaid ka kõiksugu isiklike juhtumiste tõttu. Seega, kui selles vastuses on vahepeal tunda (traagilist) paroodiat, siis on see ka suuremal või vähemal määral ebateadlik ja paratamatu eneseparoodia.
Siinne kiri on kooliversiooniga võrreldes väikeste muudatustega.

-------------------------------------------------------------------------------------

Mon ami Philipp!

Ilm oli täna täiesti mittemidagiütlev. Bouville mattus tühjuse alla ja ma ei suutnud enam midagi tunda. Mitte, et ma varemgi midagi erilist oleks tundnud peale iivelduse, kui seda üldse tundeks saab nimetada. Pigem ongi ta iiveldus, sõna ja siis juba eimiski, tähed – see hetk pärastlõunal, kus suurt midagi teha ei saa, ei ette ega taha, ja päike paistab aknast laualakile selle lääge kollaka läikega. Piip ei maitse ja tema vorm sulab lauaga kokku ja siis ta ei ole enam piip, Philipp, siis ta ei ole enam piip. Selline sulamine on toimunud nüüd juba üle paarikümne aasta, iivelduses pole ka midagi uut. Kunagi ütlesin enda punastele juustele, et nüüd võtan ennast kokku, kirjutan romaani ja annan oma elule ise mõtte, aga ka see ei aidanud.


Leidsin Su kirja arhiivist, kus ma endiselt aeg-ajalt käin. Su kiri läks mulle väga korda ja sellist tunnet pole mul juba ammu olnud. Me mõtleme väga sarnaselt. Sa kirjutad seal nii hästi: „Mu vaim sundis mind kõiki asju, mis säärases vestluses esinesid, ebamugavalt lähedalt järele katsuma: niisamuti nagu ükskord, kui ma suurendusklaasiga vaadates nägin, et nahk mu väikesel sõrmel on künnivagude ja urgetega lagendiku moodi, oli mul nüüd inimeste ja nende tegemiste puhul.“ Paarkümmend aastat tagasi tundsin täpselt samamoodi. Mu käsi oli karvane ja täiesti mõttetu lihahunnik ja kui see veel külmast lingist kinni haaras (teadmata, kelle tahtel), siis... siis mind šokeeris, kui tühine kõik oli – ma ei tundnud, et see on külm, et üldse on selline asi nagu külmus. Sellised hetked ajasid terve sisikonna liikuma ja tõmblema. See link oli tühi koht. Sama juhtus ühe inimesega, kelle kätt ma surusin ja see siis äkitselt mingiks vedelaks ussiks muutus. Ma tunnen, et Sa saad sellest aru. Ka Sinul on maailm lagunenud ja objektid selles on Sinust lahti. Aga võib-olla need objektid on siis just rohkem nad ise, nagu sa ütled, kõiges võib miski muu ilmuda. See võib olla õnnestav ja ma olen aru saanud, et Sulle ongi see halvavusest olenemata midagi suuremat kui sa ise. Minu puhul olid aga suurused ja väiksused kadunud – seal oli määratu tühjus, mis polnud pisem kui matemaatiline punkt. Ja see kõik tekitas minus ükskõiksust, kus sõnadel polnud mingit rolli ja polnud ka enam seda hirmutunnet nende olematuse ees, nagu Sul paistab olevat. Kui sa ei saa kirjutada enam, siis ära kirjuta, sellest pole midagi katki. Üks ameerika kirjanik, Hemingway, kes mulle siin haiglas ajaviiteks on meeldima hakanud, ütles üsna hiljuti, et kui kirjutamine on miskipärast raskeks muutunud, siis tuleb kirjutada alguseks üks kõige tõesem lause ja ülejäänu tuleb sealt edasi juba ise. Talle võib see sobida, tal on veel seda silmnähtavat ja esiplaanile pürgivat elujõudu, aga meile „fenomenoloogiliselt patoloogilistele“ olenditele ei tähenda see suurt midagi – tõene lause ongi meie valge sein ja vahel on tunne, et seda seina ei suuda mitte keegi lõhkuda.

Pean oma kirja lõpetama, arstid tulevad jälle järele ja viivad mu sinna ruumi. Nad ütlevad, et põletav reaalsus ja igavikuline olevik olevat skisofreenia üheks sümptomiks ja et inimene ei saa funktsioneerida ilma mäluta (see tähendab unustamiseta) ega valikuid tegemata – nagu sa ka välja tõid: kuidas otsustada, kui ükski sõna või asi pole teisest tähtsam, olulisem? Kuid ma kahtlen neis. Ma pidavat saama kõige kaasaegsemat ravi, aga mul on tunne, et asjad lähevad ainult hullemaks. Pärast elektriteraapiat ei ole ma pikka aega võimeline liigutama ega suhtlema ja sellest välja tulek on iga kord nii raske. Ma ei pruugi pärastpoole enam Su kirja ega enda vastust sellele mäletada ning seetõttu panen ta kohe teele, enne kui midagi halba juhtub.

Sinu Antoine Roquentin
Bouville’i psühhiaatriahaigla
19. veebruar 1953

ECT, kasutusel ka tänapäeval.

neljapäev, 31. jaanuar 2013

Tundega.

PIDU SINUS ENESES

seal on pidu mere ääres üksiku männi all
küla tähistab midagi mis on tähendanud
sajandeid
ja tähendanud natuke kõigest kõike
suure lõkke leegid peegelduvad vaikses vees
kõlarites on elukära
Elvis või Kukerpillid või midagi
ma ei ole seal
seisan veidi eemal kalmistu ääres
uue aediku najal suits suus
ja sinna ma ei lähegi

ma ei ole seal
sisemus on laiali rannakividel
saanud loodusest looduseks
üleminek mis polegi nii valus ega raske
aga piir kahe koha vahel on närviline
ma ei ole seal
mu sees on loodus
mis ei saagi kusagil olla
biit on nii loomulik et seda ei saagi
olla
aedik virvendab seljale tulevärve
see on kõigest valgus keset ööd
tühi

ÕNNETUS

kanarbik läheb hulluks tilkunud bensiinist
kasvab üle käe
ja teine käsi lebab veriselt palgi kõrval
mootorsae hambajäljed randmes
väike punane rada läheb üle metsatee
ja õnnetus läheb hulluks
ta on ilus ja ta on valus
kuuluvustunne üksikute metsatööliste vahel
nad on inimesed nad on vigased

ja see polnud käsi millega kirjutada
avaldustele lepingutele alla
siin on krunt siin sa võtad võlgu
ja õpid eluliselt surema

kanarbik läheb hulluks
ta ei tea kelle maale kuulub
ega tahagi teada
see on valus ja see on ilus
hullud on palgid veoauto kastis
teiste palkide seas
õnnega pooleks õnnevere soojas tules

*

igas külas on üks naine
kes väidab et näeb inimeste aurasid
rohib aias kaalikapeenart ja näeb
ei tea mida ta näeb
kahes noorukis maantee peal
üks pidas auto kinni et vanale klassivennale anda käsi
surumiseks
nad rääkisid sellest et elu on nii nagu ta on
ja rohkem rääkida polnudki
üks ronis autosse sõitis tagasi linna
teine läks vanaemale külla
mõlemal olid head aurad
üks aura sõitis külast jäädavalt ära
teine valas oma silmad vanaema raamaturiiulitesse
kus oli palju sõnu
ja viimased neist kaheksakümnendate lõpust
paar elulugu olid uuest aastatuhandest
ei rohkemat
siin külas pole ammu enam raamatupoodi
toidukauplus hingitseb vanal rasval
ja paaril püsijoodikul

igas külas on üks naine
kes väidab et näeb inimeste aurasid
aga et maailm halliks ei muutuks
peab ta üsna pea õppima nägema
tihnikute leegitsevat aurat
üks võsa kasvab läbi auto
ulatab vanale klassivennale oksad
elu on nii nagu ta on

RANNAVAHI KOHTUMINE INIMESTEGA

järjekordne karavan parkis ööseks Vainupea ninas
õhk oli soe ja hea ja suvine
öösorr saagis mahedalt
saksa pensionäripaar istus karavani ees toolidel
ja jõi veini nagu mõnes Pariisi välikohvikus
kuldsetel kahekümnendatel
aga see aeg oli läinud
ja asfalt oli täis õllekorke

noorukitel olid jalas kulunud ketsid
kui nad käsikäes lonkides lõpuks Rakverest siia jõudsid
nad armastasid teineteist ja see oli selge nagu taevas
nagu üks tõene lause
tüdruk vaatas saksa turiste ja karavani
ütles poisile et küll oleks tore kui see oleks nende kodu
poisike viskas pea kuklasse
kui vaid jõuaks seda endale lubada!
kunagi ikka kunagi ikka teenime niipaljugi
ütles tüdruk ja mõtles
jah talvel seal siiski elada ei saa
igatahes mitte siin
mitte siin

meri oli tasane ja päike madalal ja punane
see oli suveõhtu omas ajas
nende inimestega
koristasin rannast õllekorke
ja järgmisel päeval oli rand tühi
nad olid siit ära läinud

KUKLA TAGA

tõeliselt ere päike langeb kunagi alla
niikuinii
vaher aianurgas on maha saetud
õunapuu sametised lehed tõusevad nüüd tuules esile
nagu täis elu sahin ja kohin
asjad on liikumises ja voolamises
õunad kukuvad nagu lasud nagu lõhkevad rakud

poolduv roheline on segane vanamees ristteel
kes valib pooli selleks et midagigi tunda
kirub riigikorda ja valutab põlvi põlvepõlvi
vahetab naisi ja laseb suuri loomi
näitab kui suured on tema rusikad
ja nukid on valged punasest armastusest

siis vajub päike läbi pehmete lehtede
tema silmad ei jõua pärani olla
ja midagi ei tõuse enam
läbi läbi läbi ja tema
see mullane vanamees kõnnib läbi tihnikute
ulatab käe ja talutab silmnähtava maailma
kuklatagusesse selgusesse
sellele niidule paari suure tammega
sellesse tundesse suurest äraolnust
aga üle niidu on veel soo ja männimets
ja mereni me ei jõuagi

neljapäev, 3. jaanuar 2013

Kohata.


KUI PUUD MURDUSID

Surnud Mänd ütles mulle
risttee on paratamatu liikumine ilma suunata
kajakad lendasid tuules tiireldes edasi
neid tuli parvede viisi põhja poolt
möödusid mere ääres üle pea ja
sinna see jäigi
rohkem polnud midagi kohe hämardus
kuu tuli välja ja männid polnud enam
enda värvi enda nägugi
suund oli justkui juba ammu teada
ja ristteed mu silme eest varjul
ainult helendus ja pimendus

mõni aasta tagasi oli tormiaasta
metsa murdus nii suvel kui talvel koridoridena
teedele majadele inimestele metsale enesele
maailm oli vaigulõhnane vänge magus
liikumine oli näha aga see oli ikka ja alati seesama
ristteed nagu ära valitud
piirid ületatud juba loomishetkel
ei seda mäleta ka siis kui kerra tõmbuda

ei seda mäleta
pilliroog talvekuul lõhnab nagu vettind paber
murtud kuuseoks lõhnab nagu murdund puu
oli tormiaasta
ja tuleb kunagi jälle

NAARUTI

koha
kohal kohin
enne seda Lehmoja sohisosin
Remnispea langenud männilt läbi Lahemaa nuka
Naarutti inimtühjalt mitte-inimlikku
rand nagu alati nagu iga teinegi
madalaid kalavõrkusid üha vähem ja vähem
talvel päris tühi
õhuke külm pilveloor ja selles kuu
ümber õhukihi suur sõõr

siin valvas kunagi sõjavägi
mida mäletavad vanemad vanavanemad
kaasaegsed nüüdsetele kirjandusklassikutele
kes tulid kuuekümnendatel kaheksakümnendatel
nad ununevad Naarutis
ja seda rohkem kohtan ennast
seda rohkem on kohta ennast
ja seegi kaob kuurõngas
jääb vaid rand nagu alati nagu
iga teine kohagi

KUNAGI ON ALLES

saja aasta pärast seesama rändrahn ja kevade
päikse käes tuhat korda jäätund soojenend
missugused on küll hääled mis laulavad
kunagi sama asja ümber
need hääled on hääled endiselt
saja aasta pärast seesama laul
kuni hakkab vana jutu ääres soe
südames soe
sa ei ole üksi kui on veel mõni kivi

millised lihtsad sõnad siis veel puudutavad?
kas heldib mõni kuuldes lugusid männist?
kas näeb keegi sõnas kanarbiku värvi
nõnda nagu ilmsi?
saja aasta pärast seesama rändrahn ja kevade
alles nähtud juba kadunud
ümber asja asjad ümber läinud

PUUSSE

panen rahuga puusse
ütlen lille nimeks sajajalgne
ja mägedest räägin ka nagu luidetest
mis liiguvad alati kuhugi mujale
kõdunenud niidistike alla
väljas on nii palju mida lihtsalt vaadata
läbi kõhu tunda
veerand tundi erakut mängida
ja aru saada et see polnud veel mingi kogemus
mis võiks vanad luuletajad päris omaks teha
keda sa õigupoolest mängid?
hernehirmutiseks ikka ei saa
ei saa selleks kes isetult laotub
kõigi
üle

einmal ist keinmal üks pole ühtegi
pilved liikumine kihtide vahel nagu kalduks
päiksevalguse poole kollakas ere keskpäeva päike
sama ilus kui hommikul või õhtul või üldse mitte
ilus

helendavad hilissuve kõrred tormiräsitud tukas
enne Suureliiva enne loojumist
enne veerandtunni mikrotooni
natuke õige
natuke puusse
õite palju puust välja südamesse