neljapäev, 31. jaanuar 2013

Tundega.

PIDU SINUS ENESES

seal on pidu mere ääres üksiku männi all
küla tähistab midagi mis on tähendanud
sajandeid
ja tähendanud natuke kõigest kõike
suure lõkke leegid peegelduvad vaikses vees
kõlarites on elukära
Elvis või Kukerpillid või midagi
ma ei ole seal
seisan veidi eemal kalmistu ääres
uue aediku najal suits suus
ja sinna ma ei lähegi

ma ei ole seal
sisemus on laiali rannakividel
saanud loodusest looduseks
üleminek mis polegi nii valus ega raske
aga piir kahe koha vahel on närviline
ma ei ole seal
mu sees on loodus
mis ei saagi kusagil olla
biit on nii loomulik et seda ei saagi
olla
aedik virvendab seljale tulevärve
see on kõigest valgus keset ööd
tühi

ÕNNETUS

kanarbik läheb hulluks tilkunud bensiinist
kasvab üle käe
ja teine käsi lebab veriselt palgi kõrval
mootorsae hambajäljed randmes
väike punane rada läheb üle metsatee
ja õnnetus läheb hulluks
ta on ilus ja ta on valus
kuuluvustunne üksikute metsatööliste vahel
nad on inimesed nad on vigased

ja see polnud käsi millega kirjutada
avaldustele lepingutele alla
siin on krunt siin sa võtad võlgu
ja õpid eluliselt surema

kanarbik läheb hulluks
ta ei tea kelle maale kuulub
ega tahagi teada
see on valus ja see on ilus
hullud on palgid veoauto kastis
teiste palkide seas
õnnega pooleks õnnevere soojas tules

*

igas külas on üks naine
kes väidab et näeb inimeste aurasid
rohib aias kaalikapeenart ja näeb
ei tea mida ta näeb
kahes noorukis maantee peal
üks pidas auto kinni et vanale klassivennale anda käsi
surumiseks
nad rääkisid sellest et elu on nii nagu ta on
ja rohkem rääkida polnudki
üks ronis autosse sõitis tagasi linna
teine läks vanaemale külla
mõlemal olid head aurad
üks aura sõitis külast jäädavalt ära
teine valas oma silmad vanaema raamaturiiulitesse
kus oli palju sõnu
ja viimased neist kaheksakümnendate lõpust
paar elulugu olid uuest aastatuhandest
ei rohkemat
siin külas pole ammu enam raamatupoodi
toidukauplus hingitseb vanal rasval
ja paaril püsijoodikul

igas külas on üks naine
kes väidab et näeb inimeste aurasid
aga et maailm halliks ei muutuks
peab ta üsna pea õppima nägema
tihnikute leegitsevat aurat
üks võsa kasvab läbi auto
ulatab vanale klassivennale oksad
elu on nii nagu ta on

RANNAVAHI KOHTUMINE INIMESTEGA

järjekordne karavan parkis ööseks Vainupea ninas
õhk oli soe ja hea ja suvine
öösorr saagis mahedalt
saksa pensionäripaar istus karavani ees toolidel
ja jõi veini nagu mõnes Pariisi välikohvikus
kuldsetel kahekümnendatel
aga see aeg oli läinud
ja asfalt oli täis õllekorke

noorukitel olid jalas kulunud ketsid
kui nad käsikäes lonkides lõpuks Rakverest siia jõudsid
nad armastasid teineteist ja see oli selge nagu taevas
nagu üks tõene lause
tüdruk vaatas saksa turiste ja karavani
ütles poisile et küll oleks tore kui see oleks nende kodu
poisike viskas pea kuklasse
kui vaid jõuaks seda endale lubada!
kunagi ikka kunagi ikka teenime niipaljugi
ütles tüdruk ja mõtles
jah talvel seal siiski elada ei saa
igatahes mitte siin
mitte siin

meri oli tasane ja päike madalal ja punane
see oli suveõhtu omas ajas
nende inimestega
koristasin rannast õllekorke
ja järgmisel päeval oli rand tühi
nad olid siit ära läinud

KUKLA TAGA

tõeliselt ere päike langeb kunagi alla
niikuinii
vaher aianurgas on maha saetud
õunapuu sametised lehed tõusevad nüüd tuules esile
nagu täis elu sahin ja kohin
asjad on liikumises ja voolamises
õunad kukuvad nagu lasud nagu lõhkevad rakud

poolduv roheline on segane vanamees ristteel
kes valib pooli selleks et midagigi tunda
kirub riigikorda ja valutab põlvi põlvepõlvi
vahetab naisi ja laseb suuri loomi
näitab kui suured on tema rusikad
ja nukid on valged punasest armastusest

siis vajub päike läbi pehmete lehtede
tema silmad ei jõua pärani olla
ja midagi ei tõuse enam
läbi läbi läbi ja tema
see mullane vanamees kõnnib läbi tihnikute
ulatab käe ja talutab silmnähtava maailma
kuklatagusesse selgusesse
sellele niidule paari suure tammega
sellesse tundesse suurest äraolnust
aga üle niidu on veel soo ja männimets
ja mereni me ei jõuagi

neljapäev, 3. jaanuar 2013

Kohata.


KUI PUUD MURDUSID

Surnud Mänd ütles mulle
risttee on paratamatu liikumine ilma suunata
kajakad lendasid tuules tiireldes edasi
neid tuli parvede viisi põhja poolt
möödusid mere ääres üle pea ja
sinna see jäigi
rohkem polnud midagi kohe hämardus
kuu tuli välja ja männid polnud enam
enda värvi enda nägugi
suund oli justkui juba ammu teada
ja ristteed mu silme eest varjul
ainult helendus ja pimendus

mõni aasta tagasi oli tormiaasta
metsa murdus nii suvel kui talvel koridoridena
teedele majadele inimestele metsale enesele
maailm oli vaigulõhnane vänge magus
liikumine oli näha aga see oli ikka ja alati seesama
ristteed nagu ära valitud
piirid ületatud juba loomishetkel
ei seda mäleta ka siis kui kerra tõmbuda

ei seda mäleta
pilliroog talvekuul lõhnab nagu vettind paber
murtud kuuseoks lõhnab nagu murdund puu
oli tormiaasta
ja tuleb kunagi jälle

NAARUTI

koha
kohal kohin
enne seda Lehmoja sohisosin
Remnispea langenud männilt läbi Lahemaa nuka
Naarutti inimtühjalt mitte-inimlikku
rand nagu alati nagu iga teinegi
madalaid kalavõrkusid üha vähem ja vähem
talvel päris tühi
õhuke külm pilveloor ja selles kuu
ümber õhukihi suur sõõr

siin valvas kunagi sõjavägi
mida mäletavad vanemad vanavanemad
kaasaegsed nüüdsetele kirjandusklassikutele
kes tulid kuuekümnendatel kaheksakümnendatel
nad ununevad Naarutis
ja seda rohkem kohtan ennast
seda rohkem on kohta ennast
ja seegi kaob kuurõngas
jääb vaid rand nagu alati nagu
iga teine kohagi

KUNAGI ON ALLES

saja aasta pärast seesama rändrahn ja kevade
päikse käes tuhat korda jäätund soojenend
missugused on küll hääled mis laulavad
kunagi sama asja ümber
need hääled on hääled endiselt
saja aasta pärast seesama laul
kuni hakkab vana jutu ääres soe
südames soe
sa ei ole üksi kui on veel mõni kivi

millised lihtsad sõnad siis veel puudutavad?
kas heldib mõni kuuldes lugusid männist?
kas näeb keegi sõnas kanarbiku värvi
nõnda nagu ilmsi?
saja aasta pärast seesama rändrahn ja kevade
alles nähtud juba kadunud
ümber asja asjad ümber läinud

PUUSSE

panen rahuga puusse
ütlen lille nimeks sajajalgne
ja mägedest räägin ka nagu luidetest
mis liiguvad alati kuhugi mujale
kõdunenud niidistike alla
väljas on nii palju mida lihtsalt vaadata
läbi kõhu tunda
veerand tundi erakut mängida
ja aru saada et see polnud veel mingi kogemus
mis võiks vanad luuletajad päris omaks teha
keda sa õigupoolest mängid?
hernehirmutiseks ikka ei saa
ei saa selleks kes isetult laotub
kõigi
üle

einmal ist keinmal üks pole ühtegi
pilved liikumine kihtide vahel nagu kalduks
päiksevalguse poole kollakas ere keskpäeva päike
sama ilus kui hommikul või õhtul või üldse mitte
ilus

helendavad hilissuve kõrred tormiräsitud tukas
enne Suureliiva enne loojumist
enne veerandtunni mikrotooni
natuke õige
natuke puusse
õite palju puust välja südamesse