teisipäev, 26. veebruar 2013

Vahepala.

*

nendel eelmistel kadunud päevadel mis tulid tagasi
nagu räpakad suurlinnatänavad
nendel päevadel kui inimesed avastasid uut elamisviisi
hästi unustatud vana välkvalguses
nendel päevadel elas foto saabasteta looduse keelest
mida lahkamislaual lõikas kehatu sigarikuma
ja tuhk langes ihalevalt selle keele puhtale allikaveele

foto on helesinine nagu meelespealill
ja valgustab läbi kõik need külarahva südamlikud taidlused
talent talendiks
geenius geeniuseks
mis seal siis ikka ära ei ole
lõputud lained ja päiksetormid ja lamp surnukuuri kohal
piiritu võimalus öelda tühja tühja kohta
tühjas kohas
see foto on immigrant ja emigrant mitmes kohas ühe korraga
selles kuristikus Soome ja Austraalia
Ameerika ja Pariisi mustvalgete treipinkide džässi vahel
immigrant ja emigrant kes otsib muud
keelt
või võimalust muule keelele
või muu võimalust keelele
või keele võimalust muule
või võimkeele alust
või lennata
muule

teisipäev, 19. veebruar 2013

Mäng eluga.

Koolis anti ülesanne vastata ühele fiktiivsele kirjale ükskõik kellena. Omamoodi vastata Hugo von Hofmannsthali mõjukale väiksele kirjutisele "Üks kiri" (eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogu 6/7 numbris 1974. aastal pisikeses kogumikus nimega "Teed ja kohtumised"). Selles kurdab lord Philipp Chandos Francis Baconile oma muret - rohkem ei tahaks hetkel siin seletama hakata.
Ma ei suutnud vastu panna ja välja kukkus võib-olla veidi kirjanduslikum mäng. Valisin Antoine Roquentini selleks nahaks, millesse pugeda. Pean ära mainima, et Sartre'i "Iiveldusega" oli mul kunagi nii umbes 2-3 aastat väga pingeline suhe. Toona oli ta tõde. Aga nüüd on see korralikult mööda läinud (kui möödaminek saab üldse olla põhjalik) ja mitte ainult möödunud aja, vaid ka kõiksugu isiklike juhtumiste tõttu. Seega, kui selles vastuses on vahepeal tunda (traagilist) paroodiat, siis on see ka suuremal või vähemal määral ebateadlik ja paratamatu eneseparoodia.
Siinne kiri on kooliversiooniga võrreldes väikeste muudatustega.

-------------------------------------------------------------------------------------

Mon ami Philipp!

Ilm oli täna täiesti mittemidagiütlev. Bouville mattus tühjuse alla ja ma ei suutnud enam midagi tunda. Mitte, et ma varemgi midagi erilist oleks tundnud peale iivelduse, kui seda üldse tundeks saab nimetada. Pigem ongi ta iiveldus, sõna ja siis juba eimiski, tähed – see hetk pärastlõunal, kus suurt midagi teha ei saa, ei ette ega taha, ja päike paistab aknast laualakile selle lääge kollaka läikega. Piip ei maitse ja tema vorm sulab lauaga kokku ja siis ta ei ole enam piip, Philipp, siis ta ei ole enam piip. Selline sulamine on toimunud nüüd juba üle paarikümne aasta, iivelduses pole ka midagi uut. Kunagi ütlesin enda punastele juustele, et nüüd võtan ennast kokku, kirjutan romaani ja annan oma elule ise mõtte, aga ka see ei aidanud.


Leidsin Su kirja arhiivist, kus ma endiselt aeg-ajalt käin. Su kiri läks mulle väga korda ja sellist tunnet pole mul juba ammu olnud. Me mõtleme väga sarnaselt. Sa kirjutad seal nii hästi: „Mu vaim sundis mind kõiki asju, mis säärases vestluses esinesid, ebamugavalt lähedalt järele katsuma: niisamuti nagu ükskord, kui ma suurendusklaasiga vaadates nägin, et nahk mu väikesel sõrmel on künnivagude ja urgetega lagendiku moodi, oli mul nüüd inimeste ja nende tegemiste puhul.“ Paarkümmend aastat tagasi tundsin täpselt samamoodi. Mu käsi oli karvane ja täiesti mõttetu lihahunnik ja kui see veel külmast lingist kinni haaras (teadmata, kelle tahtel), siis... siis mind šokeeris, kui tühine kõik oli – ma ei tundnud, et see on külm, et üldse on selline asi nagu külmus. Sellised hetked ajasid terve sisikonna liikuma ja tõmblema. See link oli tühi koht. Sama juhtus ühe inimesega, kelle kätt ma surusin ja see siis äkitselt mingiks vedelaks ussiks muutus. Ma tunnen, et Sa saad sellest aru. Ka Sinul on maailm lagunenud ja objektid selles on Sinust lahti. Aga võib-olla need objektid on siis just rohkem nad ise, nagu sa ütled, kõiges võib miski muu ilmuda. See võib olla õnnestav ja ma olen aru saanud, et Sulle ongi see halvavusest olenemata midagi suuremat kui sa ise. Minu puhul olid aga suurused ja väiksused kadunud – seal oli määratu tühjus, mis polnud pisem kui matemaatiline punkt. Ja see kõik tekitas minus ükskõiksust, kus sõnadel polnud mingit rolli ja polnud ka enam seda hirmutunnet nende olematuse ees, nagu Sul paistab olevat. Kui sa ei saa kirjutada enam, siis ära kirjuta, sellest pole midagi katki. Üks ameerika kirjanik, Hemingway, kes mulle siin haiglas ajaviiteks on meeldima hakanud, ütles üsna hiljuti, et kui kirjutamine on miskipärast raskeks muutunud, siis tuleb kirjutada alguseks üks kõige tõesem lause ja ülejäänu tuleb sealt edasi juba ise. Talle võib see sobida, tal on veel seda silmnähtavat ja esiplaanile pürgivat elujõudu, aga meile „fenomenoloogiliselt patoloogilistele“ olenditele ei tähenda see suurt midagi – tõene lause ongi meie valge sein ja vahel on tunne, et seda seina ei suuda mitte keegi lõhkuda.

Pean oma kirja lõpetama, arstid tulevad jälle järele ja viivad mu sinna ruumi. Nad ütlevad, et põletav reaalsus ja igavikuline olevik olevat skisofreenia üheks sümptomiks ja et inimene ei saa funktsioneerida ilma mäluta (see tähendab unustamiseta) ega valikuid tegemata – nagu sa ka välja tõid: kuidas otsustada, kui ükski sõna või asi pole teisest tähtsam, olulisem? Kuid ma kahtlen neis. Ma pidavat saama kõige kaasaegsemat ravi, aga mul on tunne, et asjad lähevad ainult hullemaks. Pärast elektriteraapiat ei ole ma pikka aega võimeline liigutama ega suhtlema ja sellest välja tulek on iga kord nii raske. Ma ei pruugi pärastpoole enam Su kirja ega enda vastust sellele mäletada ning seetõttu panen ta kohe teele, enne kui midagi halba juhtub.

Sinu Antoine Roquentin
Bouville’i psühhiaatriahaigla
19. veebruar 1953

ECT, kasutusel ka tänapäeval.