laupäev, 16. märts 2013

Paari fragmendita.

Jaa

Ma ei ole tegelikult „enesekindlusest“ ikka veel päris aru saanud. Nooremas eas, koolis, oli see valus teema – enesekindlus tähendas siis füüsilist ja vaimset domineerimist, pigem ründaja kui külma rahuga ignoreerija rolli. Selles on kahtlemata midagi ülbet ja üleolevat. Mõned nimetavad enesekindlust tuusamiseks, mõned põhimõtetele kindlaks jäämiseks. Viimasest ma saan aru, aga mingist tuusast aurast mitte. Võib-olla räägib minus siinkohal kiusatu, sest tollest taagast pole ma endiselt päris vabanenud, kuigi peaaegu kogu aeg liigun selles suunas. Üritades ikkagi silmas pidada loobumist loobumisest. See pole päris eluolu seiskamine või sinnajätmine, kuigi võib nõnda kõlada.

Ma mõtlen, et võib-olla kõige kontrastsemates rohelistes värvides on enesekindlus ikkagi elukindlus – see elujuur või -tera, mille vintskus (nagu hiljuti Kompus ja Heinsaar rääkisid) sinus suuresti enda teadmata vaikselt liigutab, põikab küsimuste eest eemale, hoiab sind elus, tunneb, kui väljas paistab jälle päike. Kevad on tulekul ja ta põtkib miljardeid aastaid. Nelja aasta eest ei oleks ma uskunud, et olen seal, kus praegu olen. Piiridel on käidud küll, on nähtud selle elutera luiseid silmavalgeid ja näen veelgi – üks hetk polnud midagi muud peale tammeidu taimepotis, see roheline polnud enam isegi kujund, asi oli liikumises endas – kas liigub või ei liigu.

Muidugi usun vahevärvidesse. Täiega usun. Ma usun ka seda, et alati peab midagi veidi lagunema, ebaõnnestuma, luhtuma. See on hea, kui õunal on mädaplekid. Mingi mõistuslikult ideaalse kristallpalee konstrueerimine võib olla ju tegijale lõbus ettevõtmine, kuid sisuliselt on see sirgete seintega ja funktsionaalselt türannlik kaubamaja, mida taotletakse. Monoliitsed ostusambad, mõõdetud letid, stabiilsed järjekorrad. Elutera on midagi muud – olgugi ta nii klaarilt vintske kui tahes, ikka on alati võimalus, et ta laguneb veidi, et ta kukub musta auku, et ta saab paradoksaalsel kombel oma heatahtlikust narrusest teadlikuks ja et teda siis enam nagu ei olekski. Tegelikult on haigus (ja ka üksindus) üks nendest kindlatest asjadest, mis ühendab. Su vanavanavanavanematel oli ka midagi viga, miski oli kuskilt lahti, logises. Ammu, ammu. Ära arva, et nad pole palavikus olnud. Siin on ka pidevus.


""Šedööver"", segatehnika, 14.03.2013

Sodi

Seoses Georg Trakli uurimisega heiastus mulle, et 20. sajandi esimeses pooles toimus omalaadne kalambuuri tõus pelgast naljast millekski tõsisemaks, kalambuur võis saada mingi kunstnikepõlve manifestiks, kalambuur liikus mingile uuele tasandile. Eriti aitas ilmselt kaasa Martin Heidegger oma väga omapärase keelekasutusega – räägitagu mis tahes, aga kunagi ei saa lõplikult väita, et Heidegger ei tundnud oma kujundlikkusest üldse mingit mõnu (kas või tekstis „Keel“). Enne Heideggeri ja ka enne romantismi olid kalambuurid loomulikult samuti olemas, kuid mulje on jäänud, et siis seda vist võeti pigem filosoofia reaalteadusliku täpsusena, mis tavainimesele kõlas absurdsusena – kõik need pikad ennastkordavad keelemõnulised laused, „olemise olemasolu olemus“ jne. Jah, heideggeriaanid võtavad sageli oma eelkäijat äärmise pühaliku tõsidusega, aga ikkagi. Sellised sõnaümberpöörded mu meelest vabanesid ridade vahelt just 20. sajandi alguses. Ja kujutavas kunstis ka. Paber sai tavalisemaks, kättesaadavamaks, kirjutusvahendid samuti. Õpilasel oli (vähemalt „läänes“) palju kergem oma vihikusse sodida. See kõik on muidugi minu vaba tõlgendus ja nägemus ning ma ei taotle siin midagi uut ega ajalooliselt õiget, aga mulle tõesti tundub, et olles veel 20. sajandi laps, on vihikusse sodimine see, mis võib ühes eluosas hakata mind hetkel sündivatest põlvkondadest eristama. Mõned räägivad, et sodimine aitab keskenduda ja et sodimine võib mälumahule kasulik olla. Seda ma ei tea, aga ma usun, et sodimine on oluline. Kalambuur ja pastakasodi on väga sarnased. Võib öelda, et Eesti üks olulisematest ja suurematest sodijatest on kindlasti Artur Alliksaar.

Kujutav kunst 20. sajandil on alati kuidagi sodimisega suhestunud, positiivselt või negatiivselt või ükskõikselt või veel kuidagi vahepealsemalt. Läinud siin-seal üle piiride, nihutanud piire (see oli õigupoolest mingi aeg üldse tõsiseltvõetava kunsti norm – nüüd see ei ole enam nii oluline) jne. Need viimased kaks lauset pole õigupoolest midagi uut, nad on saanud tavaliseks ajalooks. Aga mis saab selles valguses n-ö amatöörluulest või „tädikirjandusest“ (statistiliselt võttes on see tõenäoliselt õige sõna – olen kuulnud rohkem naisseltsides toimuvatest luuleõhtutest, sest „meesseltse“ vist suurt polegi –, kuid sellel on liigselt negatiivne varjund, ilmselt on see (:)kivisildniku teene)? Kas siin on üldse kunagi ulatuslikult piire ületatud? Mõlemad pooled – „professionaalsed kunstnikud“ ja „onud-tädid“ – hoiavad kinni tegelikult samast põhimõttest ja eristusest. Kunstilikkusest endast. Onud-tädid avaldavad iga aasta mitmeid ja mitmeid luulevihikuid, nad tahavad miskipärast kaubamajja jõuda, nad hoiavad kuidagi kinni klassikalistest kujunditest, nendes elavad ja surevad teiste hulgas näiteks kindlasti arbujad. „Elukutselised luuletajad“ pole väga erinevad, nad tahavad ka kaubamajja jõuda ja võrreldes onude-tädidega võib neil ajend kirjutamiseks olla päris sama. Mõnikord on tunne, et onud-tädid loevad vaba aja olemasolu tõttu kaugelt rohkem kui mõned noored luuletajad. Kahjuks loevad nad küll pigem kunagiste estraadistaaride elulugusid ja õnne13likku kirjandust rohkem kui midagi sellist, mis võiks kutsuda ka mõne teose keerulisust dešifreerima ja hämaroleku kiuste mõistmist püüdma või just hämaroleku tõttu mõistmist endas arendama. Kahe poole suhted on ikkagi sageli opositsioonilised (v.a loomulikult tänaste elavate klassikustaatusega kirjanike puhul). Aga kui neid binaarseid piire natuke raputada nii, et mõlemad pooled säilitaksid nii tõsiduse kui ka selle, et ei tasu asju väga tõsiselt võtta ja kui näha, et kahe luuletuse vahe seisneb lihtsalt selles, et nad on teistsugused, siis... See on teistsugune elu, see on armastav muu. Võib-olla polegi vaja mingit laadi luulet tahta ära trükkida, äkki tasuks lahti lasta sellest ametlikkusepüüdest, kui on terve külatäis pensionäre, kes on su andunud kuulajad – paljudel teistel kirjutajatel pole sedagi.

Ma ei tea, kas see muudaks üldse midagi ja kas seda oleks vajagi, aga vahva oleks näha piiriületusi teisele poole näiteks „noore ja vihase“ põlvkonna seast ning vastupidi. See võib tekitada võimalusi igasugusteks hargnemisteks. Kunst(i)iroonia võib astuda ühe sammu mõistmise poole, teisejärguliseks peetud luule võib saada midagi värskemat enda ridadesse.

Sõnad on sõnad ei ole sõnad on muud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar