laupäev, 27. aprill 2013

Lagunemine tükkideks ja tükkidest tolmuks.

Killud

* Kui suus ja/või mõttes on vähemalt kaks keelt vähemalt mingilgi kujul, siis on silmakirjalik mõelda, et maailmas on mõni keel, mis ei kõnele. Kui inimesed tahavad õppida omas keeles, siis las nad õpivad. Kõik keeled kõnelevad. Ka sealpoolne keel kõneleb, lihtsalt tema pesa on vaikus. Keelteta pole empaatiat.

* Päike, täht on ainus asi, mis võib midagi näidata. Ta näitab õhtut, punast pilve. Mis sa teed, kui õhtul tuleb väsimus peale, nii suur väsimus. Aga see ei näita veel midagi, sinu ego ei näita veel midagi. Sind näidatakse, hommikul, päeval, õhtul, öösel. Nii kuidas valgus langeb.

* Koht on alati valmis kohtamiseks. Koht võib sinuga kohe samastuda. Samastumine on kellegi naha alla minek, see on kaastunne ise. Kummaline, et identifitseerumist peetakse sageli samaväärseks samastumisega. Nagu rõivad ja nahk oleksid samad. Koht on alati valmis samastumiseks saamata teisikuks. Aga kas sina suudad seda? Oled valmis kohta kohtama?

Väike tsükkel (eelmise postituse luuletus võib ka siia kuuluda, vähemalt vormiliselt):

VARANDUS

pika päeva pikk teekond
lühike valgus oranžil liivakivil

kaljulõhede mõistmiseni on palju minna
sest iga keel kõneleb midagi

ainult enda keel on suures ühiselusolendis
tumm

kaastunne on see teekond mis viib
kuhugi kus sa justkui oled juba olnud

kodused kitsad kaljulõhed silmapiludega risti
valged kaltsud punast tuult täis

seal ülal maailma äärtel
kasvab roheline mets

heledate küüntega tumedad käed ei leia pidet
et jõuda tagasi ronimise algusesse

pole muud kui lumine kaastunne jalge all
jääkristallidest al-Siqi lõpus polegi vist midagi

VABANDUS

lakkamatu vihmasabin siledal platool
kummalised ronitaimed venivad pinnapealsel laiali

tühi koht
pole suutnud olla sekunditki ainult erak

kas see on andestatav
kas see on lunastatav

kui ei saa aru kuidas sekund laotub
pilvedesse kadunud platool

nagu silmadest laotud taldrikul
taldrikul unistused lohedest ja eksootilisest eksiilist

kadunud platool kus ei saa kaduda
kus ei saa ära olla

aga kus saab leotada oma valgeid kaltse
lasta ülejäänud teise näol hingata

lasta vihmal kohale naelutada seal kus ei ole
sind mind ega mähitud rändurit platootusel

SAMASTUMINE

maailma lõpp külmal läikival jääpangal
ahingu ots on kristallidest nüristunud

ja ränduri käed lillaks punsunud nagu kodutul
peaaegu igal maal

kõik on eraldioleku nööri peal
murenenud tornide vahel

valmis igal elupuhangul langema suurde lumme
mis igal pool tuhast hall

unistus teisest rändurist kes teab
teistmoodi maailma lõppu kus pole lagunemist

kus elu nihkub nööri otstesse ja mõistab surma
ja kus elu ei tee sel puhul teist nägugi

pöörleb edasi liigub edasi
aga kaotab igasuguse põhja kuhu jõuda

unistus sellisest rändurist ja ühekssaamisest
on trauma ots lõõmava päikese all

TÜHJAST-TÄHJAST

hääletu lind on pilvede vastas näha
tema nälg on kuulda

helesinise ja sogase mere ääres sisse langenud kelder
oli suurte inimeste oma vist

paar pudelit olid veel puutumata ja tolmunud
aga mis abi sellest retsina-veinist enam on

ainult iidne mälestus ja arhiiviseisak
nälg ja kõrendlikud näpud

karvane süda on saanud matiks ööasjaks
kus on seltsid mida taga ei igatse?

veel lühivormides suudab rändur hingata
iga tühja paarisrea takka

ta saab nüüd istuda esimeses reas
ja vaade on selge

mõtleb maastikku juurde härja
ja tardunud sarvede vahele päikese

MIS TA JÄLLEGI EI OLE

need kaks puud
mänd vist tamm vist surnud vist

valged valged puud
lubjatehase tolm on lume all puhtaks saanud

mis tööd siin tehti ja arvati
kuidas liikusid käed ja jalad

kui palju neid oli
kes suutsid pikalt ette armastada

et justkui praegu kauges ajas võiks ka
sellest soojusest osa saada

või küdes ahi hoopis ära ja korsten kustus kohe
lubi jahtus kaks korda alla igasuguse piiri

kui palju neid oli kes jääda tahtsid
saamata olla need kaks puud

et rändaja tahab haihtuda olemata puu
seda ei mõelnud keegi nii pikalt ette vist


(ei tea pildi autorit)

neljapäev, 11. aprill 2013

Ei jõua.

KODUSOOJUS

mitte mõte ega tunne valgusest
mitte nägemus helgest tunaeilsest varjupäevast

hommik paistab läbi katuse ja põimitud seinte
õhk on pesaäärtest lihtsalt üle astunud

onni seinal kalavõrgud sirbid ja odad
ootavad heledate küüntega tumedaid käsi

kõrb paar põõsast pisiloomad ja tundmata elajad
ma ei jõua enam iseeneses ainult kõik olla

ma ei jõua enam täita esimest kujudemaailma
mis keerleb ümber kivi

minu kolmas kujudemaailm tühjas keerlemises
hommikuuimas kui nahapalakas läve ees tuules laksub

ja äärte vahelt tuiskab lund
see on minu kodu

ma ei jõua enam ennast tagasi hoida
sulen silmad ja lähen päevavarju teise koju tagasi

esmaspäev, 8. aprill 2013

Seinal.

Ma ei tea, kes selle tegi ja millal (ja kas ongi vaja teada), aga mu luuleread on jõudnud Genialistide Klubi seinale tänavakunsti vormis. Kummaline on see, et ma avastasin selle alles eile, Facebookis ringi surfates, otseloomulikult oli üllatus suur. Aga mul on muidugi väga hea meel, väga hea meel selle üle :)
(Foto autorit ka ei tea - see on pärit Facebooki kommuunist "Eesti tänavakunst / Estonian street art")

Luuletus ise on selline (esimest korda avaldatud Värske Rõhu 31. numbris - järelikult on kunstnik Värsket Rõhku lugenud ja see on ka hea uudis):

*
oma eluaja jooksul pean
ma linna nägema
salvestama ja kopeerima miksima
ta tänavad poed kohvikud
ta täis ja tühjad vabrikud
prügikonteinerid
ta autod inimesed ja korterid
eramajad
ta politsei kiirabi löömingud
kõrtsud ja murdumised
ta koolid
ja ta kasvavad kivid
kiletunud jõed pakitud pargid
lörtsid veed veel ja veel
salvestama ja kopeerima miksima
et kunagi poolliivases hauas
männid võtaksid kõik nähtu
mu silmapõhjadest ajujätketest
ja näitaksid ka tammedele lindudele
kohta kuhu lennata eemale
et nad saaksid luua
tühjuse mis teeks oma töö ära

salvestama kopeerima ja miksima seisukohti
sest ma pole sündinud luhtaminekuks
keegi pole sündinud selleks
ainult kevad on
täitsa kevad
sündinud sündimise pärast