pühapäev, 26. mai 2013

Tärge.

(Uues Ninnikus, 13. numbris leidub uusi ja vanu tõlkeid Robinson Jeffersi luuletustest. Tänud toimetajatele Carolina Pihelgasele ja Hasso Krullile, kes aitasid mul teha neist head tõlgendused.)

Suve lähenedes hakkab kirjutamine jälle kokku kuivama. See juhtub minuga peaaegu igal aastal, see on tavaline. Võib-olla sellepärast, et rohelus jälle tärkab ja võtab sisemuses oma koha sisse – seal, kuhu ta kuulubki. Meeled avanevad teistes suundades ja on tunne, et keset elutsevat elu pole suurt mõtet midagi öelda või kirjutada. Sügisel avanevad jälle sõnad. Tuleb tagasi kriipsuteooria ja tunnete pärisosa – lõputud tasandikud, see heas mõttes ebamugav tunne lõputute metatasandite ees, kus kolletavate lehtede vahel näitavad hargnemised leebe päikese ja musta öö paistel, millest nad tehtud on ja ei ole. Seniks aga on lausa nahal tunda see miski, millest need tasandikud lõpuks sünnivad ja surevad. Minul on see nii olnud ja on edaspidigi. Jääb üle vaid lugeda, kõike. Püüda mõista vahetult. Ööbiku, öösorri, laulurästa, väänkaela, heledate õhtute päriskirja. Siis jätkub terveks aastaks. Praegu on see aeg, kui peaaegu ükski roheline leheke pole veel närbunud, pruuniks muutunud ega pole veel läbi näritud. Ilus aeg. See ei pruugi olla iseenesestmõistetav, et selline aeg alati kätte jõuab. Seda imelisem. Ja ma ootan jasmiinilõhna.

Muidugi, kogu see rohetsemine võib muutuda tasasest helitaustast millekski palju rahutumaks. See on nagu mõnikord kuulates ambient-muusikat – selle vaikse drone’imise rahu ja aeglus ei pruugi enam kattuda sinu sisemise rahuga ja kõik see muutub ühtäkki häirivaks hõreduseks. Ambient tundub siis kõle ja äärmiselt üksildane substantsitus, millest ei saa kuidagi lahti rebida. Siis see muutub nagu efektiivseks mehitamata kunstipäraseks ja kunstlikuks kurbuseks, mille rünnakud on täpsed ja halastamatud ning see kajab läbi mitmete kunstigaleriide, sügavust taotlevate esitlemiste. Sellistel hetkedel vist tuleb ennast veidi kaotada (veelgi rohkem), lõhkuda jälle paar mulli enda ümbert. Jällegi, loobudes igasugusest loobumisest – loobumata taustahelist, mis tahab kõik ära nullida peale selle, millele parasjagu keskendutakse. Või vahepeal piisab lahti raputamiseks ka paarist taktist kõige tihkemast funkmuusikast, rütmisektsiooni soojast eneseohverdusest – see on muidugi maitse asi. Kummaline, et kõik on tegelikult kogu aeg olemas, aga ikka on sageli selline tunne, et miski sobib rohkem kui teine ja vastupidi.

Eelmisel nädalavahetusel käisin Vainupeal. Esimesel õhtul tuli lõpuks jälle tunne, et olen suutnud taas avaneda. See tunne, kui sa ületad iseennast, iseenda mind. Lõhud veidi sotsiaalseid alustalasid, avalikkuses olemise pingeid. Need kohad, kus ma käin, saavad selle ülesandega alati nii maagiliselt hakkama. Hea, kui on sellised kohad, millest näed, et nad on kogu aeg kohtamiseks valmis. Et maailm on kohtamiseks valmis. Nendeta ma ei saa, läheksin vist peast täiesti lolliks, oleksin püstihull valmis. See oleks hullus, milles ei oleks vabastavat meeletust ega rõõmsat tühjust. See oleks üks täis topitud kilekott.
Aga tagasitulek linna on iga kord raske. Mitu päeva on jälle kohanemisega probleeme. Ei suuda jälle näha mõtet igasuguste tähtaegade taga. Terve olemus kisendab mändide järele.

Aga luulekogu on nüüd väljas ja kui see inimestele korda läheb, siis on kõik hästi. Sest muidu poleks mõtet midagi avaldada. Kirjutamine on avaldamisest ikkagi erinev asi. Võin ju meelerahu säilitamiseks kirjutada sahtlisse – ja tegelikult päris suures osas seda teengi. Kuni tuleb õige tunne need asjad kuskilt välja kaevata ja neid teistega jagada. Kõike ma ei jaga, sellega võib arvestada.

Huvitav on ette lugeda tekste kogust „Oh seda päikest“ tundes, et need on vähemalt aasta vanad tekstid, paljud vanemadki. See algne distants praeguse minu ja nende tekstide vahel on nüüd siiski ületatud, nad on kuidagi teistmoodi elama hakanud. Aga neis on elu – vahepeal kartsin, et äkki ei ole, et äkki on aja jooksul neist midagi kadunud. Las nad nüüd astuvad omapäi, las nad puudutavad ja seovad. Uued tulevad sügisest kevadeni, sügisest kevadeni, sügisest kevadeni. Ja annavad eelmistele käe.


pühapäev, 5. mai 2013

Nüüd on see aeg käes.

Näen lõpuks oma luulekogu ära. Tulge kuulama, vaatama, ja tundke ennast hästi.

(Plakati autor Riho Kall, kasutatud on mõlema luulekogu kujunduselemente)