neljapäev, 22. august 2013

Halvad ja aeglased mõtted.

(lindistust saab kuulata siit: https://soundcloud.com/ilmavilus/halvad-ja-aeglased-m-tted)

iga lible on lill
iga lill on lible
käsi ei haara lihtsalt lõpu poole
ega hüüa valgustatud hauas appi
see lihtsalt ei ole töö
see on kõige üksluisem suvaline ohe
tumedate mõtete algus
kus valgustatud männisalu
on pisikesele ivale südame koes
täiesti ühte värvi
üksainus värv
värvi ainsus

keegi teeb süvenenult tööd
pahvib õhku vähehaaval
tõmbab jooni noote
silmades on helid
kõik on pausis ette kuulda
teda on nii hea vaadata lõputult vaadata

nagu puudutaks
nagu oleks südames tumeda iva asemel ese

kõige lihtsam
lein oma kadunud liikumisest
magus
avatud naiivselt sissepoole
mõnu enda sulgumisest kellegi teise töösse
jagamata ego
fetiš

keegi teeb süvenenult tööd
teda on nii hea vaadata lõputult vaadata
kuidas avaneb suur polüfooniline psühholoogia
ühtsustunde eitus

ja tööst kostab vaid võimas kooda
hetk vaid
kõige ilusam ja tumedam ese maailmas
ei võta midagi kokku

lible on iga lill
lill on iga lible
kõik on kõiges valmis
pan
pan
tintinnabuli

täiskuu – ei ütle midagi?
vesiroos – ei ütle midagi?
mustikas – ei ütle midagi?
lillad hambad – ei ütle midagi?

suu
ei ütle

südamesse ronib mõistmatus alt üles
all on kõik mis on
aga ülal sellest enam ei piisa
ei piisa lihtsast näitamisest kirjeldamisest
see on mõistmatuse peegelpind
see on see kui kõik sulgub üha rohkem
iseendasse
see on iha minna teisele poole
ja kes sinna läheb see ei tule
tagasi
ei sünni enam müstilisest tuhast
ei pane enam katkist tumedat eset
kokku

ainult mõistmatusest saab tekkida ülev
parandamatu valu
selline valu
mis ühendab inimesi üksikuteks
selline valu mis on nagu
terav nöör
ühel pool nööri tõstetakse
teisel pool langetatakse
kirves

petlikult peenekoelise
keerutavalt masetseva eimiski
tööriist
kirves
ja kõik on meistrid

ja enamik neist pole tegelikult käinudki
teisel pool
need kes kõige alguses siia jäid
on aga juba lahkunud

millal langeb südamelt tume ese?
millal puudutab?
kus? kus?
jasmiiniõied igatsevad suurt kolmkõla
hurtsiku seintes –
siin
on
ilus
iga kõla omal real
ja ikka kõik koos
siin on ilus siin on ilus siin on ilus
pan
pan
kolme hale külakodu

pühapäev, 18. august 2013

Uueta.

maalt linna – kogu lugu
muutused mis pole kunagi surma palge ees
piisavalt suured
et ümber pöörata pooluseid
uued algused – tühised sõnad
metatasandite lõpmatus klaastornide vahel
külm armastuse väljendus tänaval
uute ridade otsing
ja lõputu romaaninimekiri
liiga palju sõnu – rist iga kohaliku kaelas
keegi ei pea ju üle mõtlema
ega rääkima
keegi ei pea ju elu üle elama
ei pea midagi
külasarikate kirjeldus – kõrendlik tekst
massiiv mis paistab läbi
mille kondid klõbisevad tontide eest pagedes
mille paha unenägu
on skisofreeniku unistus
keegi kirjutab lugusid – inimesed kisendavad
kisendavad rõõmust
kogu lugu – üks poolik irve

(Foto: Kristel Sergo)

neljapäev, 1. august 2013

August.

Kanarbik õitseb, ritsikad sahistavad.

Mõte hakkab rõõmsast tühjast välja tulema ja kohe viimast jälle taga igatsema. Nägin kasel paari kollast lehte. Ja kui suveroheluse avatus ja tühi pole enam nii kestev, siis seda selgemad on need vähesed selginemishetked. Metatasandite lõpmatuse seeme on taas idanema hakanud (miks tekkis kool – seesama seeme). Aga nii see ju ongi – kui hakkad jälle mõtlema tühjuse peale ja otsima seda rõõmu sellest, seda vähest aga samas vänget rõõmu, kui hakkad sellel otsingul jälle eksima sõnade maailma, siis tegelikult oled ühe jalaga juba sellest tühjast välja astunud ja miski justkui tahaks tagasi. Meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, meri, m eri, me, ri, meri, meir, rime, eirm, riem – rõõm. Ja miks see nii on, kui paar sammu eemalt sellele tühjale tagasi vaadates on ta ühtaegu nii igav kui müstiline? Koera käpajälg rannas / Sinine tinditilk rippumas kollases taevas. Nagu oleks tuules ja nagu kukuks tuulest välja. Nagu lendaks ja nagu ei lendaks ka. Nagu võpataks nähes teist inimest metsarajal ja ometigi tead, et see on rada. Nagu võpataks nii selgest puudutusest.

Need sõnakordused ülal on otsingud, mis võivad tühjale lähemale viia, aga ei pruugi ja ei peagi. Astun Surnud Männi juurde ja raputan vaikselt ennast seal maha – mõte on nüüd värvitilk vees, mis pole veel täielikult lahustunud, aga võtab imelikke kujusid, mis meenutavad udukogusid. See on puhtus enne ühenäolisust. Isegi mina ja just eriti mina ei saa siis ette öelda, mis suunas ja mis jõuga millegi muu luule nüüd edasi liigub. Ei ole need otseselt vormiotsingud ega sisuotsingud. Need otsingud algavad juba ära hargnenud otstest ja seostest. Otsin esimest sõna või mõtet või tunnet või mida iganes. Midagi, mis avaks ennekõike seespool millegi niimoodi, et välimine ei sulguks. Esimene kombinatsioon tuhandete olnud ja tulevate alguste seas – see ei pea olema üldsegi uus. Aga ta võiks olla kuskil elulises perifeerias – ükskõik kui igav ta siis ka väljast ei tunduks. Ei ole vahet – tegu on kujundliku keelega, mis võib olla kõik muu. Kui kujundlik keel tähendab seda, et sõna on kellegi peale tulnud, siis pole pisikese inimelu taustal ka eriti oluline, millal ta uuesti peale tuleb. On tulnud, on olnud. Ja ära ei lähe – see on lohutus selles pimedas augus.

Võib-olla Surnud Mänd on see sõna, mis on
kogu aeg olnud.
Võib-olla kanarbik on see sõna ja see tuleb nüüd peale.
Võib-olla ritsikas
on see sõna ja see tuleb
nüüd.
Võib-olla ristikhein on see uus sõna.
Võib-olla meri on see sõna.
Võib-olla mina olen
nüüd muu
all ja see on
sõna.
Võib-olla on see jälle ilma.