laupäev, 26. oktoober 2013

Äratundmise tund.

lahti laskmise meeleharjutus
on nagu elu igatseva vulkaani tipus

iga hetk võib maa värisema hakata
ja kõik tagasi paisata

sinna kus mõtted käivad
enesest ja enesele

kuskil kaugel kaugel kukla taga
tuha all

on pettumised
aga ka pettumiste lõpuaimdus

ja siis põleb kõik
hobused vaaruvad leekides hurtsikust välja

kärssavad plasthunnikud rulluvad
üle iseenda veel ja veel

ja mustas õhus lendavad paberilehed
justkui tulised saared

Kristallpalee põleng aastal 1936

neljapäev, 3. oktoober 2013

Tõetõrge ja liikumine.

Kuidas läheneda asjadele, mille väljendamisel tekib tõetõrge? Mitte tõrge tõe ees, vaid pigem väljenduslik skepsis, agnostitsistlik suutõmblus, millel pole tõe ega selle olemasolu tõestamisega fanaatiliselt otsest suhet – kuigi sügavam sõltuvus on muidugi olemas. Ja kui on väljenduslikus plaanis tõetõrkest üle saadud elik on astutud valendikule elik on kinnitatud oma usku (ükskõik millesse ja ükskõik millist), siis järgmine samm on see viia suhtlusolukorda. Aga seda ei pea tegema ja siinkohal tuleb üle saada sellest tundest, et oma tõekspidamiste väljendamata jätmine oleks justkui nendest loobumine või argus. Ei ole, ei ole nii. See on igaühe otsus, kui seotuna ta ennast ühiskonnas tunneb või tunda tahab. Sest tegelikult on tõetõrge igapäevases suhtlustegevuses pidevalt kohal ja täiesti loomulik: „Ma parem jätan selle enda teada.“ See on n-ö argipäevataktika erinevates olukordades, mis erineva jõuga nõuavad erinevaid lahendusi. Muud midagi. Muidugi, kui tõmme kriitilise kahekõne või üle teineteise peade karjumise järele on piisavalt suur (ja see on üdini inimlik), siis „parem ei jäeta seda enese teada“. Eriti siis, kui näiteks on saabunud suhtluses selline punkt, millest edasi on mõlemal poolel mõttes ja huulil vaid üks küsimus: „Aga mida sa siis päriselt tõeks pead?“ Tõetõrge on sellisel juhul kõige pingelisem ja kõikuvam – üles, alla. Tegemist pole enam püstitatud monumentidega, vaid tegevuse, liikumise ja nihkumisega. Täiesti loomulik on sinna sisse astuda ja täiesti loomulik on sellest välja astuda. Ja on ka täiesti loomulik, et nende otsuste tulemusena miski maailmas muutub.

Kuidas siis läheneda asjadele, mille väljendamisel tekib tõetõrge?

Põrkun viimasel ajal selle küsimuse vastu pärast (ja just tagantjärgi, mitte samal ajal!) kahte „kogemust“ või „ilmutust“* või... (Näe, tõetõrge sõnade valimisel – jutumärgid on vast kõige tõetõrkelikumad märgid üldse.)

Eile sõitsin bussiga Tallinnast Tartusse, vastu ööd. Ühel hetkel avastasin, et väljas on näha tähti. Kuna tolle bussi aknad kaardusid piisavalt katuse poole, siis võisin näha tähti otse oma pea kohal. Sel hetkel oli selleks Luige tähtkuju. Tee oli sirge, buss ei keeranud kuhugi ja seetõttu tundus Luik seisvat täiesti paigal. Buss sõidab kiiresti edasi, mina aga istun täiesti paigal ja Luik ei liigu ka mitte kuhugi – ma kuidagi samastusin tähtkujuga nii sügaval tasandil, et liikumine ise justkui pihustus olematu ja oleva vahele. Liigub ja ei liigu. Kas üldse on midagi olulist, mis liigub? Ja nii me „katused sõitsid“ minuteid järjest. Midagi muutub pärast seda, mingi nihe. Bussijaamast koju minnes ei tundnud ma Salme pargi treppidel oma jalgu ära. Ükshaaval tõusevad ja astuvad üles, aga ära ei tunne, miks nad nii teevad. Kas nad üldse liiguvad? Sellest on muidugi palju kirjutatud ja olen isegi palju lugenud „asjadest“, mida liiga sageli tembeldatakse „(eksistentsiaalseks) võõrandumiseks“ vms – see ei pea olema ilmtingimata negatiivne nähtus, see ei pea olema võõras, vaid võib olla just ääretult identne. Lugeda ja tunnistada olukordade võimalikkust on üks asi, teine asi on ka tegelikult neid asju kogeda – mõnikord ainult arvatakse, et kogetakse. Teine asi, hoopis teine asi. Ja see tuleb alati täiesti ootamatult ning kordub harva.

Midagi sarnast kogesin ka suvel. Ma olen lugenud küll (ja mitte ainult Masingu kirjutatust), kuidas mõnikord maakera pöörlemise tajumine ajab seest kõik õõnsaks. Alles hiljuti tundsin midagi säärast ka ise, mõtlemata tol hetkel loetule. Jalutasin Lahemaal metsas ja üks hetk istusin keset metsa samblale, selg vastu mändi – nii nagu ikka vahel teen. Istun ja istun, päike paistab läbi mändide. Ja äkki on tunda, et see suur massiivne „kosmoselaev nimega Maa“ tagumiku all liigub – või justkui liigub, aga samas ei liigu ka. Ja miskipärast oli mul kohe teada, mis suunas ta pöörleb – võib-olla tajusin seda intuitiivselt tänu päikse asukohale taevas. Tulid kummalised mõtted: miks need puud ei kaardu? Miks nad katki ei lähe nii tugevas tõmbes? Ja miks mina ümber ei käi? Kõige kummalisem oli see, et see seljatagune mänd tundus olevat kõige kindlam asi üldse, kuigi ta oli ju ka liikumises nagu kõik muu. Raske on seda kirjeldada, igatahes ma ei saanud end tükk aega püsti – mitte, et ma oleks kuidagi füüsiliselt kõikunud või „purjakil olnud“ vms, vaid et mõte ise kõikus ja tõrkus püsti tõusmise vastu. Aga püsti ma sain, tagumik oli valusaks muutunud ja pooleldi ära surnud – see igivana bioloogilis-füsioloogiline ja proosaline äratuskell. Pärast oli tükk aega seest õõnes, aga ka omamoodi õnnestav. Mõne aja jooksul see tunne siiski kadus. Aga miski ikkagi nihkus minus. Ma ei tea, mis suunas ja kas see nihe üldse nii määrav on. Võib-olla on ta vaid pisikese elutera suurune – vastupidav, aga argipäevas nähtamatu.

Ja nüüd ma mõtlen, et kas nihke kui sellise kõige olemuslikum omadus polegi just liikumine? Ja kas sel puhul saab öelda, et iga liikumine on ka alati nihe? Aga mis siis ei oleks? Suu tõrgub väljendamast.


---------------------------------------------
* Ja ei, mõlemal juhul polnud ma midagi „tarbinud“. Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma „tarbin“ alkoholigi üsna harva.