esmaspäev, 25. november 2013

Kõrvalised asjad.

Olin just metsast tagasi jõudnud ja istusin katusealuse toa hämaruses. Mõtlesin jälle lihtsatest asjadest. Mõtlesin, et küll kulunud väljendid, klišeed käituvad ikka kummaliselt. Meeles mõlkusid sellised sõnad nagu „vihmapiisad on justkui pisarad“. Enamiku ajast tunneksin ma igavust või vahel ka ükskõiksust nende sõnade vastu, sest nad tunduvad nii ärakasutatud, nii algelised, et imelik oleks neid üldse kuskilt lugeda, kuulda või kuhugi kirjutada. Ei oska nendega nagu midagi peale hakata. Kui ma oleksin raamatupoes ja avaksin suvalise luulekogu ja loeksin sealt, et vihmapiisad on nagu pisarad või et aasal õitses üks lill(eke), siis tõenäoliselt sulgeksin raamatu ja liiguksin edasi. Aga seal katusealuses toas tulid need sõnad seespoolt – neid ei lausuta, neid veeretatakse nagu helmeid ajukurdude vahel – ja mõjusid kuidagi väga sügavalt ja eelkõige just emotsionaalselt, nad tõesti mõjusid. Tunne: tõesti ongi nagu pisarad ja muud polegi. Aga miks ma seda ei ütle, ei kirjuta? Ma ei ole ju seda meelt, et kirjutamine või lausumine suudaks labastada mõtteid. Luuletan ju ja kuigi mõtlen, et lausutu ei pruugi tabada „asju“, siis mingi usk ikkagi säilib sellesse, et sõna võib millegi taustal esile tõusta. Muidu oleks kirjutamine väga masohhistlik – muidugi, ma ei kahtle, et nii mõnelegi ja nii mõnigi kord see just nõnda ongi.

Nii et aasal õitses üks lilleke. Kui vaadata (loodus)luuletajate asetumist selle klišee palge ees, siis on võimalik tuua välja kõiksugu arhetüüpseid suhtumisi luulesse, või pigem küsimusi. Mõned usuvad pimesi ja tundeliselt, et see lihtne tõdemus on olemist põhjav. Mõned tunnevad, et see on liigselt lihtsustatud ja kohati lausa banaalne suhe loodusesse ja et tuleks vaadata ka kõrrelisi, astuja jalajälge aasal ja metsa selle taga. Mõned üritavad kasvatada luuletusest omaette metsa – „õige“ aasalille tunne tuleb sõnadetagusest, sest tegu on kirjutamisega-lugemisega, mitte aasal kekslemisega. Mõned ei suuda või ei taha lihtsalt otsustada. Mõned pendeldavad igasuguste lihtsustavate lahterdamiste vahel. Mõned, mõned, mõned... Eks palju oleneb ka lugejast, kirjutajast, kuulamise hetkest ja kohast, kust need sõnad tulevad. Lõputud variatsioonid, muutlik loodus.

Olen ikka tundnud, et lihtne on lihtne alles siis, kui selle taga on midagi muud ja see miski muu on elususe ja seiskumise ääre peal. Luuletus näiteks pinnavirvendusest võib olla osa mingist jaapanlikust askeetluse traditsioonist ja selle taga võib olla sadu aastaid mõttetegevust, kahtlusi, ilmutusi. Või kui see kõik kõrvale jätta, siis võib luuletus pinnavirvendusest mõjuda allika ääres istujale olemuslikuna – see on elu lihtsuse taga. Aga see luuletus võib ka olla lihtsalt sõnad, võib olla lihtsalt pinnavirvendusest ja siis mis siis – see on seiskumine lihtsuse taga ehk siis kui lihtsus ise murrab läbi. Oluline on lõputu vilkumine nende vahel, mis – vähemalt minus – tekitab hea tunde. See tähendab, et lihtsus võib ennast sõnades küll ilmutada, aga see ei saa olla lihtsalt paberile visatud. Sarnane suhe on mul klišeedesse. Enamasti pean oluliseks seda, et märgile pihta saamiseks on sageli vaja märgist mööda sihtida. Püüda visata kivi aasalillede taha isegi siis, kui aja möödudes muutuvad need tabamised ja tabamatused ise klišeedeks. Mis sinna parata. Aga nii on vähemalt põnevam ja lõpp on jälle edasi lükkunud. Teisenemine, muuks püüdmine (othering) on enamasti ikkagi vabastav ja ei pea sündima kohe võõrandumise sildi all.

Rohkem kui kuu aega tagasi käisin biosemiootikutega n-ö väljasõidul rohelisse. Tee peale jäi ka Laelatu puisniit, üks bioloogiliselt kõige mitmekesisem kooslus maailmas. Puisniidud on pikaajalised kooslused – nad tekivad aeglaselt ja kestavad sajandeid ning kõik tänu teatud koosolemisviisile inimesega. Puisniit tekib siis, kui inimesed ei kasuta puid nende elukoha ümber täielikult ära ehk siis ei tehta lageraiet, vaid valitakse siit-sealt mõni puu igapäevaelu tarbeks, metsa harvendatakse aeglaselt ning vastavalt lokaalsetele ja võrdlemisi tagasihoidlikele vajadustele. Tekib omamoodi pargilik niiduala, kus kasvavad saarekestena puud-põõsad – sarapuu võib seal olla vabalt 800 aastat vana. Äärmiselt oluline on ka see, et puisniidul tehakse heina korra aastas ja mitte rohkem. Niisiis saab puisniidult puitu, loomadele heina, marju, ravimtaimi ja pähkleid, sest puisniidu omaduseks on tema kasvav liigirohkus (60-70 erinevat taimeliiki ruutmeetri kohta, mis on maailma mastaabis üks kõrgeimaid näitajaid üldse). Lisaks on puisniit suurepärane koht jahtimiseks – näiteks metskitsedele meeldib seal söömas käia. Ja puisniit tekib just siis, kui puid harvendatakse valikuliselt, pika aja vältel, kümneid põlvkondi järjest – istutatud puudega pargis sellist erilist kooslust miskipärast ei arene. Laelatu puisniit on üks vähestest, mis veel säilinud on. Ta on kaitse all, seal võib leida näiteks kuldkinga ja ääretult palju teisi lilli. Nüüd niidavad seal heina ja teevad muid hooldustöid enamasti vabatahtlikud. Üks väga jätkusuutlik loodusega koosolemise vorm on ära unustatud.

Seal puisniidul kuulsin katkendlikult pealt vestlust (seega ei anna ka ütleja nime), kus kõlas korraks selline väide, et muutus on teisene (change is secondary). Puisniidu puhul see ilmselt nii ongi. Seal on tegu mingi väga kohaspetsiifilise hoitudolemisega. Võib öelda, et mäletamine on seal esmane. Aga kas see tähendab ka koheselt mingit juurte olemasolu? Mis see tähendab, et on juured? Ei oska ega või nomaadide kohta öelda, et nad on juurtetud, sest pole ise ranges tähenduses nomaad. Aga mu meelest nomaadide puhul asetsevad juured hoopis kuskil mujal kui ülesehitatud kohtades, mis peaksid justkui säilima sajandeid. Ilmselt on need juured lugudes, taevas, loomades ja muidugi põlvkondade vahelistes tihedates sidemetes. Ja kui nüüd jõuda pika ringiga tagasi, siis siin on klišeedel hoopis teine tähendus. Klišee asemel on vana ja eluline – lihtsus, mille taga on miski, miski muu. Nii et selline luule, mis tekitab minus hea tunde, on omamoodi nomaadi luule. Luulenomaad.

Muutusele on siin ka oma koht. Jah, tööstus ja tarbimine näitavad, mis saab siis, kui muutust peetakse esmaseks, aga kas see on ikkagi muutus? Või on tegu lihtsalt juurtetusega? Tehastel võib tänapäeval olla juba päris kaugeleulatuv lugu. Mine võta kinni...

Pigem on ikkagi jõgi, meri, pinnavirvendus mu jaoks need muutuse kohad, kus sikutab rändamise juur. Ja lõpplahendus jääb seal veel tulemata.

Laelatu puisniit viinakuul

pühapäev, 17. november 2013

Sündmus, isiklikus plaanis.

See, et ma olen sageli igasuguste suurte ühiskondlike, kultuuriliste ja poliitiliste tormituulte ajal võrdlemisi osavõtmatu ja tagasihoidlik, ei tähenda veel, et olen apaatne. Ilmselt olen ma introvert, jah, aga ma ei ignoreeri. Ma jälgin ja seedin peaaegu kõike, mis toimub – loen Facebookis lohisevaid kommentaariume, uudiseid meediast, isegi räägin teistega „asjast“, kuid mul lihtsalt läheb nähtu mõistmiseks aega ning ma ei ole antud teemadel vesteldes enesekindel. Ja kõik see toimuv (nt Sirbi räpane seis ja tekkinud sügav lõhe erinevate kultuuriinimeste vahel, mis ilmselt jääb pikaks ajaks, see teatud ohtlik kildkonnastumine, mis – tõsi küll – pole päris alusetu) läheb sageli lausa mitteteadvusele korda, sest näiteks viimased ööd olen näinud õudusunenägusid, kus kõik mu sõbrad ükshaaval mulle vaikides selja keeravad või karjudes mind ära ajavad, kuigi ma pole ei unes ega päris maailmas ju midagi suurt halba teinud (vähemalt enda teada) – pole olnud otseselt segatud ei enter-maania diskussiooni ega Sirbi möllu, rääkimata kohalikest valimistest (jah, käisin valimas) ning üritan muidu koolipinge kõrvalt olla ikkagi sõbralik inimene (niivõrd kui see õnnestub). Aga siiski olen pärast hommikuti üleni kange ja kahvatu nagu kummitus, hambad valutavad teki hammustamisest, silmad on kurvalt vesised ja hirmus tahe on teel raamatukokku kohata mõnda sõpra ning teda kallistada. Sisse jääb tunne, et mulle ei anna see möll elamiseks jõudu juurde nagu võib-olla mõnele annab, vaid pigem imeb seest tühjaks ja paneb midagi koledat sinna asemele – näiteks sellesamuse süütunde, mis on ilmselt peaaegu täielikult alusetu ja paranoiline (kuigi paranoia ei tähenda veel seda, et paranoia objekt oleks väär või olematu). Kõik see hakkab isegi luuletamist takistama ning see on juba väga tõsine asi. Aga ma ikkagi jälgin ja vaatan, sest ma olen inimene, jah, ma olen inimene ja mis siis edasi? Mõteldes eelnevas postituses olevale luuletusele, siis võib öelda, et vulkaan on taas pursanud.

Lihtsuse mõttes panen kõigele toimuvale, mille suhtes ma olen n-ö otsustamatu, hetkel nimeks „sündmus(ed)“. Sündmuse tulemuseks on see, et mu mõtted ja kujutlused liiguvad ikka üha rohkem Surnud Männi poole, sest ma näen, kuidas inimestel paljastuvad kihvad, suuääred hakkavad pidevast liikumisest tatimulle välja ajama ja vahutama, lõrisemine paisub ja paisub... kuigi näod on kõik täiesti vaiksed (vaikusega karistamine on isegi veel jubedam ja ajab mõnikord mõtted üle sillaääre). Ma tunnen end sündmuse ees kui nurka surutud loom, kuigi mitte keegi pole mind nurka ajanud. Kronesteesia on häiritud, inimese lood muutuvad hakituks ja kaotavad mustri – see on see hetk, kui sümboolse mõtlemise tasand hakkab murdma lävepakke pooleks indeksi ja ikooni koha peal. Või pigem, kultuur hakkab mängima erinevatel valulävedel, aga vegetatiivsesse faasi veel ei jõua. Sellistel hetkedel hakkan ma mõtlema lahti laskmise, loobumisest loobumise, (relatiivselt) püsivate asjade vms peale. Mõtlen kõigepealt, et ei taha olla järjekordne tellis müüris, kuid siis näen, et kõik need inimesed, kes peavad oluliseks mitte olla järjekordne tellis müüris, moodustavad ise ehk kõige hallima müüri üldse. Ja siis on hetkeks kõik sassis, ma lähen mere äärde, panen pea ja käed vastu Surnud Mändi ning tunnen, et enesele ja enesest mõtlemine hakkavad hajuma. Sündmuse lõpptulemuseks on seega meeleharjutus ja see meeleharjutus ei käi kergelt. Ühelt poolt üritan isoleerida sündmused, kuid teisalt üritan jällegi nad kõik uuesti avada, tuulutada nad läbi, näha jälle lugusid ja mustreid – need, mis määravad paljuski inimsuse (mitte humanism, mitte human rights, vaid see mis inimeses kui liigis on teistsugune – ei kõrgem ega madalam). Ja siis üritan näha tühja. Vaadata lihtsalt vaadates. Meeleharjutus, ilma et ma muutuks vastanduvas mõttes ebainimlikuks või inimsusetuks. Niimoodi, et kõik on jälle sama, aga miski on jälle nihkunud. Ei oska seda hästi seletada. Meri seletab seda ise. Minu jutt tundub ülelugemisel valguvat jälle mingisugusesse „esoteerikasse“ vms, kuigi see pole seda – võib-olla etümoloogilises mõttes on, sest esōterikos (ἐσωτερικός) viitab mingile siseringi asjale ja sellisel juhul hoiab see ring minu puhul küll päris naha ja kogemuste ligi. Asi on väga eluline ja konkreetsetest kohtadest sõltuv, kahe jalaga maas.

Nii et omal moel võtan ma siiski osa kõigest, mis toimub. Aga... ma olen otsustanud teha muid asju sel lihtsal põhjusel, et ma suudan ja võin.