reede, 27. detsember 2013

Tuul võtab oma.

Kuulsin isa käest, et torm murdis Surnud Männi. Ma sisimas teadsin küll, et selline asi kunagi kindlasti juhtub ja lootsin, et langemine toimub tuule mitte inimese käe läbi. Nii ka juhtus. Nii juhtus. Ja ikkagi on südames suur lein - niivõrd eluliseks ja oluliseks oli Surnud Mänd oma senisel kujul muutunud ning kõik see inimlik kurbus lööb lahvatades välja. Tahaks olla lihtsalt teki all pimedas mitu päeva järjest. Valus, väga valus. Ma mõtlesingi, miks mõned päevad on enesetunne halb olnud ja und üldse ei tule. Justkui oleksin millestki lahti lõigatud, tuigerdama tõugatud.

Aga see polnud ju siiski mõni tempel, mille oleksin oma kätega üles ehitanud. See oli koht, see oli Surnud Mänd, surnud mänd ja tänu sellele on tema tuules murdumine ju täiesti loomulik. Koht jääb alles. Tõenäoliselt sammaldub suur männitüvi aastakümnete jooksul, uued puud hakkavad seal kasvama. See, mis selles kohas tõeliselt oluline on ja minu eluolu sügavalt määrab jääb samaks. Nii et tegelikult on järgmine samm leinast välja astuda nii nagu astutakse välja endast. Jälle on Surnud Mänd midagi õpetanud, sidunud mind teisipidi kokku.

Ma käin seal edasi, loomulikult.


pühapäev, 15. detsember 2013

Laiali valguda ei suuda.

*
maailmal on kange tahtmine
asju kokku panna
tahtmine mis on nurka surutud

ilma et keegi oleks väga tahtnud
seda nurka suruda
ilma et kellelgi oleks aimu seda ära tunda

ja ikka kogunevad nad õhtul
tule äärde
lõuad rinnale kokku vajunud

puud praksuvad
ja kopsud kiunuvad vingust
nagu palmiõliga võitud süüdlased

aga õhtul on kange tahtmine lahti lasta

köhida puhtaks meel
tõmmata tuhaste kätega üle laugude
veeretada aeg päikse kurkumtulisesse aeda

*
siia alla orgu
on tehtud kodu
mille seinad ei pea vihma

vihm on maad ligi
ja kodu ka
mäetipud on maad ligi

pilved nende ümber ka
teised tulevad hommikul ülalt alla
niisked ninad üksteise kasukas

ennastki võib niimoodi hoida
tulla soojas alla maad ligi
ja lasta vihm läbi seinte

lihtne see pole ega olla saagi
sest hääl kajab kaljudelt vastu
kus sa oled kus sa oled kus on see

kes ei oska nina kodust välja pista

*
kõik otsivad täna ulukit
samblametsa vahelt jooksis
jooksis ära kivide taha

päike ei leia
öö ei ilmu
pilved ei kanna

kõik otsivad jalad rakkus
tõmbavad karvased kasukad üle peade
tantsivad elu eest nagu ulukid

et oleks vähegi jahiõnne
päikesel laup higine
inimesel toss väljas

võõrad kujud vihma käes

ei anna kätte
kulunud töökindad piiravad metsa ümber
pihku ei jää midagi

*
nälg kõhuvalu
ajab jälgi ajama
üle lume üle jää

must täpp kauguses tõmbab ligi
ta on justkui ammuilma valmis
ja kui kõik on valmis seatud

siis ja alles siis jooksevad kohale kütid

suured arhitektid
nagu koerad kes hakkavad näljaselt kiunuma
kohe kui nuga puudutab saaki

külm kokkukõla
näpistab näppe ja kõrvu
kõla mis naelutab kohale

vallutab meeled läbi ekraani
tõukab kõrvaltvaatajad kelguäärelt
ja hetkeks pole maailmas muud kui valu

*
üks kõnnib tänaval
laiali valguda ei suuda
lambid ei lähe katki

on alati keegi
kes juhtmed korda seab
tuled terveks teeb

ka polaarjoone taga tuli ei anna alla

tatine aevastus on kõik
mida pakane õhtul välja võluda suudab
sest lõunataeva linnud on teinud pesa

tema värisevas südames
kui lapsekäed pügavad ta juukseid
väitsega mis hommikul uppus looma veres

üks see kõnnib tänaval
unistab praksuvast hõimuvalgusest põhjas
kuid päris laiali valguda ei suuda


esmaspäev, 2. detsember 2013

Talvine.

kõnele koidulaps
millest on tehtud rahu
millest on tehtud tema sakiline nahapalakas

sooja hurtsiku lävel
ja mida on mõeldud selle looriga
ilmeksimatu ja läbipaistmatuga

kõnele ehalaps
mis on hurtsiku sees
kuidas voolavad kriipsud seal sees

kas on keegi mõelnud neis pihta saada
teravalt ja valusalt sihtida
ajaloost mööda maailmalõpu taha

kõnele kahenäoline
kas nendest asjadest on vaja kõneleda
kas on vaja loopida jäätükkidega

kui su nägu on kõva nagu kivi