laupäev, 6. detsember 2014

Maisileib.

POPMUUSIKU ARGIPÄEV

kuna te nii väga tahtsite teada
siis minu päev algab lõuna paiku
umbes sel ajal ärkan
söön oma igahommikuse maisipudru
mis mulle ukse taha tuuakse
teen nagu loeksin
riigi ainust ajalehte
kuni järelvaataja
on oma külastuse lõpetanud
ning mu rahule jätnud

pärast seda noogutan köögikaamerale
ja lahkun kodust keskarhiivi poole
sissepääsu juures näitan turvatöötajale
kõrgtähisega dokumenti
mult võetakse kõik isiklikud esemed
peale rõivaste ja prillide

arhiivis olen tavaliselt üksinda
rituaali kohaselt kuulan alustuseks
ühe loo meie suurelt klassikult sulmunilt
enne kui teiste vanade lintide kallale asun
selle viieteistkümne ametis oldud aasta jooksul
olen jõudnud alles täheni i
ja see on kõigest ühe tähestiku raames

kuulan umbes neli tundi järjest muusikat
ja teen seejärel lõunapausi
sööklas olen enamasti ainus külastaja
teised on kas arhivaarid
või turvatöötajad

siis jätkan kuulamist
kuni õhtupimedani
ja lähen tagasi koju
ukse ette on jäetud
kas maisileiba või mingit proteiinikörti
sellest oleneb väga palju
maisileivaga tulevad paremad ideed

asetan maisileiva
oma väikse pianiino kõlakastile
et ta mul silme ees seisaks
ja kirjutan terve õhtu ja öö vältel
ühe täpselt kahe minuti pikkuse loo

valmis teose saadan kohe
järelvaatajaga keskasutusse
kus nad selle üle kuulavad
tavaliselt on nad rahul
ja siis on minu töö
selleks päevaks tehtud

kunagi ammu
kui see kõik algas
oli mul magamisega raskusi
sest mõtlesin vahetpidamata
kuidas küll mu lugu raadios kõlab
ja kuidas vastu võetakse
sest see on ainus muusika
mida raadiost lasta lubatakse
ja seega peab kõigile meeldima

kuid nüüd on sellest jäänud alles vaid
õnnis käsitöörõõm
ja uni on nii lõpmata
rahulik

reede, 28. november 2014

Ja selle lõikate välja.

MUST MATERJAL

milline on teie kõige
helgem mälestus temast?


neid on nii palju
ma ei oska validagi
aga võibolla siis
kui ta iga kord
pärast pikka äraolekut tagasi tuli
nad sõitsid tollal palju ringi rongidega ja nii

ma ei kahtlegi selles
et nad ka teiste minusugustega olid
kuid ma pigistasin alati silma kinni

ja kui ta tagasi tuli
oli ta nii väsinud ja leebe
me ei rääkinudki suurt midagi
olime vaikselt teineteise embuses
ja hommikul käisime alati mere ääres
see oli hele

aga kõige tumedam mälestus?

ma ei taha sellele vastata

võibolla siis
kui ta jälle tühi oli

(leebe naer)

mida te ütleksite talle
kui ta mingi ime läbi
taas siin meiega istuks?


eh
noh
ma ei teagi

hoia end
sa saad hakkama
neid marionetinööre
pole sul kunagi küljes olnud
sa oled ise
oled alati olnud

millal ta kirjutama hakkas?
kuidas see välja nägi?
kas te aitasite?


mina ei aidanud kuidagi kaasa
ta hakkas täitsa ise kirjutama
algul pliiatsiga paberile
pikad pikad täissoditud lehed
lausa rullidena

hiljem aga kirjutas otse
oma pähe
ja ma ei näinud enam
mida täpselt

elas üha rohkem oma peas
ja viimastel aastatel
ta justkui enam ei näinudki mind

kuidas te temasse armusite?

mu isa ostis ta mulle
tollal panime neid ise kokku
ja ta tuli tükkidena karbi sees
kõik mutrid jahutid ja kettad
pidime ise kokku panema

kui ta läikivast metallist liigesed
esimest korda ringi käisid
ning süsinikkiust sõrmed
mu käest kinni haarasid
teadsin kohe et ta on eriline
justkui minu jaoks loodud
ma armusin kohe

kas sel armastusel ka
ihuline kuju oli?


teate

mida te endast ka arvate?
tulete ja küsite kogu aeg samu asju
kas kas kas
teate isegi
et tunnete mu vastu huvi ainult seepärast
et ma tema kallim olin
muu teid ei huvita
nagu tühi koht
mida lõputult surkida
et mingi kokkuluuletatud müüdi pealt
kenake summa koorida

rahvuslik uhkus
mida iganes

olete siin veel vaid tänu sellele
et mu lapselapsed
teenivad teie filmikese pealt viiendiku
kuigi tema polnud nende vanaisagi

käige nüüd
tänaseks aitab

ja selle lõikate välja

reede, 31. oktoober 2014

Katkend.

(Katkend ühe palju pikema asja teisest osast.)

II

61.

autor matsutas kitsejuustu ja oliive
mis nad sõbraga hingehinna eest olid muretsenud
mahlane soolane lõunamaine
taevalik ja haruldane kraam
ta ees oli ammusurnud filosoofi teos
kriitikast kosmogooniast sfääridest
kohutavalt keerutavas keeles
ja autor tundis end seda lugedes
kuidagi väga koduselt ja soojalt
mitte sellepärast et ta aru oleks saanud
teda lohutas see luksuslik nahkköide
mõte et ka tema keerutused võivad kunagi olla
paljude poolt suurde ringi vastu võetud
tunnustatud ja platsentasse sisse lülitatud

62.

keerukus aitas kummalisel kombel
tuua maailma lähemale
aitas ületada ületamatuid kuristikke
olemise ja olemise vahel
mida jõulisemalt vurr virvarri vurritas
seda tihkemalt lõng ümber keskme keerdus
kulmud läksid kipra
pink muutus tagumikule valusamaks
lause ei tahtnud ära lõppeda
asjad hiilisid üha lähemale ja veeresid üska tagasi
hiljuti küsis sõber autorilt
milline tema kolmest raamatust talle enim meeldib
autor vastas et armastab kõiki ühtemoodi
nad on ju tema oma lapsukesed

63.

kõik nad olid tema metsmaasikad kõrrel reas
vahendajad sulandajad kaitsekihid
ammusurnud filosoof mõtles kunagi aga teisiti
agoraal oli just keegi vatsa rappudes
talle tatti näkku pritsinud
sest oli viljakoti eest liiga palju nõudnud
rinnale jäid pisikesed tolmused mullid
ta lahkus sealt nagu mujaltki
ikka edasi ja ennast unustades
mis oli see tühi kest kosmose ees
ka kirjutades läks ta ainult edasi
säilitades muundumistest tulvavat elujõudu
iga öeldud sõna jäi kohe orvuks
iga lause venitas lahkumisega kuni kodust välja löödi

64.

sama asja kaks äärmust
filosoofi radikaalseid muundumisi
ja autori munajaid ühtehoidmisi
kui tahes lõppu ihalevad need ka polnud
ühendas nägemus elujõust läbi kujude
kujutluses väljendus see harjutustena
harjutused seletada maailma läbi vormide
ükskõik kas olid need siis ringid spiraalid ruudud
sfäärid sirged jooned vektorid
augud sees ja väljas
harjutusteks need ka jäid
elu langes ikka läbi ja tõusis üles
ajas juuri hingas roomas
tegi nagu vaataks pilvi


Vassili Kandinsky "Kompositsioon VIII"

neljapäev, 2. oktoober 2014

Kiri hulludele.

Tunnen, et võib-olla nüüd on aeg küps, et rääkida enda bipolaarsusest, kuigi see pole mu jaoks kunagi selline asi, millest igal pool hõigata. Halvimast on nüüdseks juba mõned aastad möödas ja hetkel läheb mul väga hästi. Mõtlesin aga, et ei taha kirjutada sellist teksti, mille võib kokku võtta lausega: „Vaata, Tõnis on bipolaarne, tõlgenda nüüd iga tema sammu sellest vaatepunktist lähtuvalt.“ See on nii mitmes plaanis väär ja liigselt reduktsionistlik, et ma üldse ei hakkagi sellega oma pead vaevama. Mina ei võrdu sildiga „bipolaarne“. Elus on nii palju muudki. Seepärast ma ka loengutes sageli kirtsutasin nina, kui keegi taandas kogu kirjaniku loomingu hullumeelsusele. Jah, seda aspekti ei saa välja tõrjuda, aga see pole ka kõik, mis ühe inimese elus sünnib. Soovitan alati alustada suuremast ringist – inimeseks olemisest endast. Saja aasta tagust isiksust ei saa lõplikult taastada ka kõige ulmelisemate vahenditega. Inimene ja tekst, eksole.

Otsustasin seega kirjutada kirja, läkituse (seetõttu ka see sinatamine, andestust, kui nii on raske lugeda, aga teisiti ei oska hetkel), milles üritan läbi isikliku kogemuse mõnda asja selgitada ja visandada ühe võimaluse, kuidas raskeid aegu üle elada. Aga see on ka tõesti ainult üks võimalus miljonist. Pealegi, neid, kelle elu on kõige mustemas augus, ei pruugi ükski tekst puudutada. See on kõige kurvem olukord. Ükski eneseabiõpiku soovitus ei lähe sellises seisus tavaliselt üldse korda. See on köielkõndimine.

Köielkõnd

Tee depressiooni sügavikku on pikk ja aeglane. See võib kesta aastaid, ilma et sa millestki aru saaksid. Ja üks hetk käib mats vastu kõige madalamat põhja. Ma olin pikalt „vahelduva eduga“ depressioonis, mis aasta-aastalt ikka süvenes. Vahel avastasin, et tegelikult pole ju midagi valesti, asjad sujuvad, koolis läheb hästi, armastusegagi on hästi, aga ikka on üha halvem olla ja rõõmu ei oska millestki tunda. Kõik kaotab oma maitse, miski ei suuda vaimustada. Ja järsku tekib mingi vastupandamatu tõmme mitmenda korruse avatud rõdu või akna järele, et sealt alla hüpata. Enne, kui mind arsti juurde aidati, tundsin juba mitmendat nädalat, et see, kes nii halvasti kogu aeg mõtleb ja tegutseb, on keegi võõras. Ma ei tundnud ennast enam ära. See oli õudne tunne, selles tundes ei ole mitte midagi, mida tahaks eluski meenutada. Olin silmitsi enesetapuga ja miski pisike terake minus kartis jubedalt seda kaalutletud mõtet, kuid vastu ei suutnud hakata. Päev enne arsti juurde minemist langesin (vähemalt arsti sõnul) peaaegu stuuporisse – olin istunud õhtul ühikas arvuti ees ja vaadanud aknast välja. Järgmine hetk vaatasin kella ja möödunud oli mitu tundi, millest ma suurt midagi ei mäletanud. See on selline seis, kus väga vähesed asjad võivad aidata või korda minna. Kui sa suudad ahastuses veel nutta või midagigi tunda, siis pole kõik kadunud. Kui sa suudad kurta oma olukorra üle, siis pole kõik veel kadunud. Kui miskigi läheb veel sulle korda, siis pole kõik kadunud. Kui sa suudad veel mõelda, et kõik on kadunud, siis pole kõik kadunud. Enesetapp saabub rahulikult ja kaalutletult – justkui otsustaksid hommikul, et õhtul lähed kinno. Hüsteeria hoiab elus, kurbus hoiab elus, paranoia hoiab elus, ahastus hoiab elus, kurtmine hoiab elus. Isegi otsustusvõimetus hoiab elus. Ja kui neidki ei ole selles pimedas augus enam alles, siis säilib võimalus, et sa kukud köielt hoopis teise suunda, kus tunded tulevad tagasi, olgu nad nii hirmsad kui tahes. Ime on see, et köielt ja enesetapust eemale tõukamiseks piisab mõnikord kõige väiksemast asjast. Keegi ütleb tere, keegi kallistab tänaval, kollane vahtraleht langeb pähe, üks hea unega öö jne jne. Midaiganes, tõesti, midaiganes. Ja elu tuleb tagasi. Või vastupidi. Keskkond ja teised inimesed on kohutavalt olulised sellistel hetkedel, kuigi pimeduses viibijale ei pruugi need siis kuidagigi korda minna.

Diagnoos

Olen kohanud inimesi, kes justkui uhkustavad sellega, et nad bipolaarsed on. Mulle selline asi ei istu üldse, kuid kui see õhin diagnoosi vastu viib kaks bipolaarset kokku ja nad seetõttu sõpradeks saavad, siis olgu, las olla. On palju kummalisemaid asju, mis inimesed kokku toob. Ja kui keegi leiab lohutust sellest, et paljud kuulsad ja loomingulised inimesed on sama diagnoosiga, siis miks mitte. Peaasi, et aitab. Ühelt poolt on bipolaarsus ühiskondlikult konstrueeritud, jah, sest see on ju täiesti tavaline, kui inimestel on nii paremaid kui halvemaid aegu – keegi ei ole stabiilne. Ja kindlasti on mitmeid inimesi, kellele on pandud diagnoos, kuid nad olid lihtsalt mõnda aega masenduses ja muud midagi. Kust sa piiri tõmbad? Ei oska sellele vastata, ent arvan, et ka psühhiaatrias on see endiselt küllaltki lahtine küsimus. Teisalt pole hüpomaania ega musta masenduse hood ühiskondlikult konstrueeritud. Hüpomaanias pead ennast justkui jumalaks ja sa oled kõigeks võimeline, sa oleksid pidevalt nagu väga kõrge kaifi all (seda olen ma vist vaid korra kogenud – ei mäleta täpselt, mis „number“ mulle anti, aga minu tüüpi bipolaarsus tähendab peamiselt seda, et valdav seisund on sügav depressioon, osadel on aga vastupidi). Sügav depressioon aga halvab su lausa füüsiliselt. Sa ei suuda midagi teha, kogu aeg oled väsinud. Ma ei saanud vahel mitmeid päevi järjest magada, sest veri ja süda peksles kogu kehas, olin justkui palavikus. Ja mida ma ka ei teinud – nt ujumine jms füüsiline tegevus –, und ikka ei tulnud. Keha ei tööta, toimi enam.

Seega, bipolaarsuse diagnoos (tegelikult ükskõik milline psühhiaatriline diagnoos) on osalt küll silt, aga osalt täiesti põhjendatud määratlus, mis võimaldab arstil sind täpsemalt aidata. Foucault’likule pessimismile meeldib mulle alati vastata, et mul on küll hea meel, et ei pea nt 12. sajandi ravitseja juurde minema, kellel puudub peaaegu igasugune teadmine nakkustest ja tuimestusest. Foucault, sa tõmbaksid endal kodus tangidega hamba välja, riskides sealjuures lõualuu purustamise ja põletiku tekkimisega? Lase käia. Samas, tänapäeval on küll mitmed kunagi nii tavalised valud ja haigused vaat et kadunud ning eluiga ka pikem, aga ikka ei suuda paljud inimesed selle valutu ajaga midagi suuremat ja ilusamat ette võtta. Selle ajaga, mille mõni veetis kunagi kopsude väljaköhimisega. Aga võib-olla on see hetkel liiga ukumasinglikult misantroopne märkus.

Arstid võivad aidata, aga diagnoos ei ole nüüd see kõige tähtsam asi. Üldsegi mitte. Mulle meeldib elada nii, et ma sellele suurt ei mõtle ega põe. Sõnale „bipolaarne“ (ega ühelegi diagnoosile) ei tasu väga palju raskust ega tähendust omistada.

Ravimid

Sama lugu on ravimitega. Olen võtnud neid nüüd juba mitu aastat järjest ja otsa ei paista – arst ütleb, et see on pikaajaline protsess. Aga ma ei mõtle neile, kui nad just endast otseselt märku ei anna. Näiteks antidepressandid olid algul ikka väga kohutavad ja jahmatavad ning mul on hea meel, et ma neid kaua võtma ei pidanud. Mu keha oli justkui tsementi valatud, liigutused kohutavalt aeglased ja masendus läks nädala jooksul veelgi jubedamaks (aga see on normaalne, vähemalt nii nad ütlevad). Aga nende teiste ravimite olemasolu tuletab vahel meelde vaid „kiivritunne“ ümber pea. Vahepeal mõtlesin sellest kui „rahukiivrist“.

Kokkuvõtlikult: pole mõtet omistada väga palju tähendust oma „haigusele“, kui oled juba kasvõi sammukesegi august väljapoole astunud. Tabletid võivad aidata, aga on tuhandeid asju, mille puhul ei ravi mitte ükski pulber. Väga palju sõltub ikkagi sinust endast. Hea psühholoog võib samuti väga aidata. Ja loomulikult lähedased.


Isiklikud praktikad

Kui sulle vähegi meeldib mingi tegevus, siis tee seda. Ükskõik mis, peaasi, et seejuures teistel elada lased. Kui ma olin esialgsest šokist välja tulnud ja vaikselt rahunenud, siis pühendasin suurema osa ajast kirjutamisele, millega olin ka varem tegelenud, aga mitte kunagi nii järjepidevalt. See on üks asi, mis mind elus hoidis ja hoiab tänini. Teisiti oma elu ei oskakski ette kujutada. Siis ma leidsin n-ö lihtsad asjad, rohujuure tasandil: tammevõrse, päike, igapäevane ilm jne. Võtsin aja maha, tulin aastaks koolist ja linnast üldse ära. Käisin rohkem õues, aitasin aias töid teha. Käisin rohkem nendes kohtades, kus ma ennast hästi tunnen, et endast välja saada. See on siiamaani väga oluline. Elu on liikumine, aga see ei tähenda kohe kepikõndi vms. Roiskumisest ja seiskumisest on vaja välja saada. Kasvõi mõtetes.

Lähedased

Väga oluline. Ei pea olema ju palju sõpru, eriti introvertsematel (nagu minul), aga kui on vähegi keegi, kellega koos on hea olla, siis tasub neile usaldada oma kõige hullemad jamad. Siis tasub sellesse sidemesse panustada, et oleks, kuhu pärast langeda – ka temal. Mul on väga vedanud, mu parim sõber tuli mulle rasketel aegadel appi ükskõik millal ja ükskõik missuguses olukorras. Ainult helista. Mu kallim on mulle alati armastus, alati toeks ja alati valmis minema minuga maailma lõppu. Mu perekond on alati olnud mõistev, kui mul on olnud vaja näiteks aeg maha võtta jne. See „turvavõrk“ ei pea suur olema. Paljud suhted hoopiski väsitavad lõpuks ja tekitavad rohkem jamasid, kui asi väärt on. Karmid sõnad, aga vähemalt minu jaoks on see tõsi. Mõnikord pole kõik inimesed lihtsalt teineteise jaoks loodud. Kui su oma sõber ei taha üks hetk sulle silmagi vaadata või tere öelda, kuigi sa ise iga kord tunned teda nähes ainult rõõmu, siis noh … Ma näen oma parimat sõpra nüüd võib-olla kord kuus, aga iga kord on lihtsalt sära ja rõõm, nagu poleks muud teinudki kui ainult temaga koos olnud. Selline sunduseta vabadus on ääretult oluline.

Kui sa suudad mõelda kõige raskemal ajal, et sul on keegi või sa suudad nutta ja kurta või sa parema meelega teeksid midagi muud või sul on mingi koht, kuhu minna, siis pole kõik veel kadunud. Siis pole miski kadunud. Sinuga on hästi. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Hoia end.

teisipäev, 19. august 2014

Pole viga.

Ma ei tea, kas seda saab just nimetada irooniliseks, kuid kirjutamine toimub enamasti ikkagi kuskil tubastes tingimustes – suuresti mitmetes kodudes (Tartu, Vainupea, Väike-Maarja) –, laua taga või sohvanurgas*. Selleks on vaja isiklikku ruumi ja aega. Kohvikus, rongis, bussis, metsas või kuskil säärases kohas pole ma juba pikka aega kirjutanud midagi peale märkmete – need ruumid nõuavad kuidagi teistsugust lähenemist. Nii palju muudki toimub ümberringi. Irooniline võib-olla ses mõttes, et luuletustes on ju väga palju välist (visuaalset, kuuldavat, aistilist jms). Kõrbe, džunglit, männimetsa – ja viimasel ajal üha rohkem ikka mingeid kaugeid ja peaaegu olematuid ussiaugumaailmu. Aga ilmselt ei tähenda see veel, et kirjutatu oleks seetõttu kuidagi silmakirjalikult vahendav – justkui ebatõeline. Pigem on mu meelest oluline see sarnasus meeleseisundite vahel. Näiteks metsas jalutamise ja oma pea toakeses uitamise vahel. Nad on mõnikord nii sarnased, et selle suhte võib kirja panna n-ö kaheteralise metafoorina: oma toas jalutan justkui metsas, metsas jalutan justkui oma toas. Ja just jalutamine on oluline, mitte tõelise-ebatõelise vahekord, sest jalutamisega kaasneb teatud kulg, tempo. "Walking is the exact balance between spirit and humility" (Gary Snyder). Ma ei kasutaks ise küll sõnu vaim või alandlikkus, aga sellegipoolest on Snyderi öeldu südamelähedane. Prokrastineerimine või lihtsalt õhtul mingite huvitavate niidikeste taga ajamine on ka nagu jalutamine, uitamine. Mõnikord pakuvad mulle mingid (muidugi, majanduslikus ja sotsiaalses mõttes peaaegu alati tulutud) teemad niivõrd palju huvi, et võin istuda tunde raamatute või arvuti taga, vahtida maeiteamis dokumentaale jne jne. Põnev on. Ja selles oma pea toas on siis jällegi rohkem igasuguseid kummalisi ja eredaid pilte, mis võivad leida oma kuju läbi pastaka. Mis ma öelda tahan? Ilmselt seda, et sohvanurga maailm on sama ehe kui metsaskäik. Muidugi, metsaskäiku (või ka merelkäiku, liivaluidetel sahistamist jms) ei saa asendada. Aga nii on ka tubaste tundidega. Neid on vaja – vähemalt introvertsematel inimestel. Ja kes ütleb, et "toas passimine" on mingi uue aja leiutis ja luksus, siis ma usun, et vabal ajal kummaliste juttude mõlgutamine ja pajatamine on olnud inimesega ikka päris pikka aega.

Hiljutise avastuse, Jim Harrisoni kirjutatul on enamasti just selline jalutamise kulg (vähemalt nii palju, kui talt lugenud olen). Jah, tal on ka korduvad teemad (lahutatud vanemad mehed, söögitegemine, loomad, loodus, usk, seks jne), mis võivad ära tüütada, kuid mingi vastupandamatult õrnhele iva on seal olemas. Mitte päris happy ending, aga selline "good enough" suhtumine. À la alati võib minna hullemini, ja tavaliselt lähebki, aga praegu on täitsa hea olla. Ma võitsin midagi tagasi pärast romaani "The Great Leader" lugemist. Mitte et see oleks mingi kunstiline meistriteos ega samas ka eneseabiraamat või lihtne meestekas. Isegi see detektiivilugu või religioonifilosoofia pole seal nii väga oluline. Mis lõpuks mõjus, oli just see bioloogiline vaikne hoog.

Loodetavasti läheb ilm sel nädalal veidigi päikselisemaks. Mõtlen paariks-kolmeks päevaks metsa uitama minna.


* Nagu Bukowski kostis ühe intervjueerija küsimuse peale, et kirjatöö leiab aset siinsamas, selle kirjutusmasina taga – nii lihtne ongi.

Harrison

esmaspäev, 14. juuli 2014

Aist.

On mõned asjad, mis mind viimasel ajal kirjutamise juures eriti paeluvad. Üks neist on küsimus aistingute sõnastamisest – kuidas kirjeldada füüsilist kontakti või tunnet võimalikult eredalt, võimalikult puhtalt ja otse. Et puudutus oleks ere nagu mets enne suvist vihmatormi, kui roheline värv on justkui täis särisevat elektrit. Ma tunnen end hästi, kui suudan sõnu valides otseselt tajuda seda, mida ma kirjeldan. Ja loodetavasti tunneb lugeja samuti.

Kõige lihtsam tee selleni on kahtlemata valu, sest valul on iseeneses juba universaalne laeng. Füüsiline valu tuleb sageli punkti kujul, ta on fookus kehal. Kui okas sind torgib, siis maailm muutub korraga kitsaks (sõna – see kitsas maa). Hetkeks ununevad mõtted, teised, globaalne mõõde. Kui miski terav tahab siseneda kehasse või sellest välja tulla, siis see on elementaarselt lokaalne. Bioloogiline olemasolu on väga eredalt kontsentreerunud, sa võid olla sama nt rebasega, kes astub endale naela jalga. Kergelt roostes ots torgib lahti kulunud tallanaha ning enne, kui silm jõuab kinni jõnksatada, on metalli sakiline äär jäänud kinni kahe varbaluu vahele. Kas tundsid? See on punkt. "Südamevalu" on aga laiali valgunud, ta on loksutav meri, mis on segunenud naudinguga enda haledusest. Nagu aurav teekruus õhtul, kui lähedane inimene pole juba teist nädalat külla tulnud.

Ma ei ole sadist ega masohhist ega sadomasohhist. See, et keegi püüab sõnadele võimalikult palju mõju anda, tähendab esmalt ikkagi seda, et ta hindab sõnu. Toob nendele pidevalt ohvreid. Olgu see nii värdjalik kui tahes. Valu kirjeldamine on ainult asja üks külg – kogu aistingute wunderkammer on lihtsalt põhjatu. Uurides magistritöö jaoks Masingu raamatut "Mälestusi taimedest" nägin ma, kui kihiline võib olla näiteks lõhnade maailm. Masing kirjeldas taimede lõhnasid küll sageli võrdluses teiste taimedega ning selleks vajab lugeja teadmisi ja kogemusi nendest lõhnadest, sest muidu ei jõua kirjeldus lihtsalt nii hästi kohale, kuid sellegipoolest oli see tõeliselt ergas maailm. Ja tegelikult, isegi kui tegu on võõraste taimedega, siis tekivad hea sisseelamise korral lõhnad ise – sel juhul pole üldse oluline, kas see lõhn on ka täpne. Kujutlus tekitab lünga koha peale ise lõhna. Kasvõi kõrbema läinud muna lõhna.

Teine küsimus on aga aistilisuse ja kujundlikkuse piiripealsetest. Midagi säärast hakkasin ma alateadlikult taipama ja tegema raamatus "Ilma" ning nüüd on see üha rohkem esile tõusnud. Üks asi on aistingu kitsas lokaalsus, teine aga kujundi lai haare ja hargnevus, ulatuvus. Mu jaoks on suur asi suuta need kaks ära siduda – kuidas näpuots küünlaleegi vastas muutub ussiauguks muudele mõtetele, muule iseeneses. Eks kristlik kultuur ole selle leidnud Jeesuse kannatustes, kuid sedalaadi läveületus läheb natuke lahku sellest, mida silmas pean. Mõtlen sellist aistilist ussiauku, mis viib "mina" taha, või üle selle. Ei oska sellele hetkel paremat nime anda kui elususe ala- või üleilm. Ja ma tõesti tunnen seda, kui ma kirjutan, kuidas valgetes kaltsudes ränduri tumedad käed kraabivad lumekooriku või tuha alt uusi kihte. Ma tunnen, kuidas nahk ja liha küünte ümber kriibetest hellaks muutub. Minu jaoks on see ussiauk, millest kukun läbi teise maailma, mis on lähemal kui muud asjad. Siis on sõna ka sügavalt kehaline liikumine. Ja liikuma ta peab. Iga rida uues kohas, ümber nurga, täpsemalt, eredamalt (ka värvitus võib olla ere), õhulisemalt või just raskelt nagu rändrahn. Sest kui ei liigu, siis milleks üldse...


Palja jalaga.

pühapäev, 6. juuli 2014

Juhtmed, šamaanid.

*

keskpäeva päike läbi laepilu
liivane valgus vaibamustritel
patjadel varuosad

keegi oli jälle katki läinud
ülejäänud lebasid või istusid lõdvalt
metall seljal ja rinnal kuum

hüsteeritsev ventilaator kõhuõõnes
kõik üritavad vesipiipu kimuda
aga suitsul pole kohta kuhu minna

pole kopsusid alveoole rakke
pea ei muutu uimaseks
vähemalt mitte suitsust

istuvad ja lebavad
nagu selle pildi peal mille üks neist leidis
jäljendavad lummas

aga vastust ei tule

*

sattusid jälle galeriisse
pildistasid kõik üles
tolmu nurgad plasttopsid

mille põhjas tumelilla ring
rohelised pudelid
külalisteraamat

üks söövitas näpuga sinna
oma viiekohalise numbri
üks esimeste seas

enne lahkumist
vaatasid teineteisele otsa
needsamad läätsed suutu nägu

valge värvikiht kulunud
vaatasid teineteisele otsa
justkui oodates kellegi avakõnet

midagi kujundlikku midagi ilusat

*

keegi oli mullale teinud oksajuppidest ringi
sisse ladunud nooleotsasid
kõik otsad puutumas ringi sisemust

tema läikiv lääts ei suutnud otsustada
mis suunas see kera peaks näitama
surisev pea vangutas ühele poole

siis teisele ja tagasi
kood ei saa aru
justkui oleks ring

ring on tõesti olemasolev vorm
aga kuhu
ja miks kõik need suunad

kes üldse need siia ladus
ta sirutas välja oma metallist kombitsad
ja tõstis ühe nooleotsa sujuvalt ringist välja

mitte miski ei varisenud kokku

*

kui vaimud jälle tegid midagi
millest aru ei saadud
siis kutsuti teisest külast teadjamees

ta tuli kolisedes ja ragisedes
keha juba vana
küsimused juba teada

istus kriuksudes tule äärde
rääkis vanu lugusid
vaimudest kellel on keha

vaimudest kellel on metalsed tiivad

seletas kõik ära
mitte midagi ei jäänud enam alles
mitte ühtegi tühja kohta

kõlarist tuli jutt
seljal piiksus punane lambike
süsinikkiududest näpud üle hõõgvel süte

*

ja siis viidi teadjamees haigete juurde
palun ravi terveks palun
itkesid mehed ja naised ja lapsed

teadjamees helistas teisele poole
kukla pealt kostus kooditärinat
kiirkõne surin

sealt öeldi
tantsi nii et mutrid kuumad
ja ta tantsis haigete kohal hommikuni

hurtsik oli täis vääramatut rütmi
kuid miski ei aidanud
kõigepealt sai otsa energia ja siis usk

ta andis alla
ning lahkus juhtmete sisinal
süda taob neil niigi

milleks siis veel ärgata

*

jõudnud tuttavale aasale
lasi ta hobusel tagasi minna
kaugele aia äärde

kus põlvedel üks rohis peenraid
selja taga angaar
angaaris mitu kodu

sügiseselt tühi aas
aga teisel pool orgu oli väike mägikodu
katusel sammal

toas ämblikuvõrkude vahel
mõtles ta sõnadele
ja võttis puusast klaviatuuri

tegi sellest vaasi lilleseade
kerge nagu veevaht paadi ahtris
loetud sõnad silbid jäid mällu niigi

elusamaks need jäljendid ju ei muutu

*

vidinaid langeb luugist lademetes
igaühel midagi kellegi tehtut küljes
sisuks ainult tegevus

langeb liigiti ja siis juba segamini
amööbikujulisi ja teisi sõrgadega
sadade jalgadega või juurte lehtedega

nad mängivad oma osi hästi
keegi ei saa aru
kas neid miski ajendab

või on nad vaid imestunute ajend
loomusuund kirjumale pildile
suuremale plaanile

meel on kõigis neis olendites vidinates
laiali ja eristamatu
alguses ainult tegevus

lõpuks aga kõige asendus


esmaspäev, 26. mai 2014

Käisin raadios.

Käisin Klassikaraadios Sallitallaja saates Bergiga juttu rääkimas. Elust, kirjutamisest, koolist, muusikast, rohelisest, Y-generatsioonist ja kõigest muustki. Ma arvan, et see link sobib siia väga hästi, sest muuhulgas sai ka päris palju mainitud siinset blogi. Siit saab kuulata:

http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1780423

kolmapäev, 7. mai 2014

Eelmise juurde.


Prantsuse matemaatik René Thom on kujutlenud katastroofi kui volti või sakki või lainet (tema jaoks on see "kujund" muidugi geomeetriliselt täpne ja mõõdetav, aga metafoorina on seda ka võimalik kasutada), mille voolavas vormis on üks kriitiline punkt, kus laine hakkab iseenda peale kokku kukkuma – see on katastroofi, muutuste, uuenemiste, ehk isegi revolutsiooni punkt. Kuid see volt – nagu näiteks särgil või magatud linadel – ei ole veel kogu kangas, sest on olemas voldi ääred, mis ei vaju enese peale kokku ja kus mingi osa olemusest võib küll muutuda, aga aegamisi ja mõnikord tähelepandamatult. Ning põhimine jääb voldi äärtel ikkagi samaks. Mis on katastroof? Katastroof on üks terav volt suurema kanga peal. Katastroof on ka millegi mõõt – maha kukkuv pastakas võib olla katastroof ja samas ei juhtu teises toas sellest kukkumisest suurt midagi. Inimene sageli mõõdab asju katastroofiga justkui joonlauaga. Mis on see punkt, kust asjad tema jaoks kehvaks muutuvad? Ma ei tea... Aga näiteks minu jaoks tuleb see, et katastroof üldse on mõõt, esile alles läbi meeleharjutuse.

Võib öelda, et see raamat on samuti volt või sakk või laine, mis rullub pastaka kukkumisel mingisse teistsugusesse kujusse, olemisse. Kuid meri on ikka sama. Aga kas katastroofiks on siinne maailm või see teistsugune maailm selles raamatus? Kes teab. Võib-olla tekitab hõõrdumine siinse ja selle teistsuguse maailma vahel mingeid uusi värve, elusamat tunnet. Ma loodan küll.


esmaspäev, 28. aprill 2014

Teine raamat.

Nüüd on siis aeg sealmaal, et teine luuleraamat "Ilma" on peaaegu valmis. Seekord on tegu vähe tumedamates toonides raamatuga, päikest väga palju ei ole, üks teistmoodi maailm, üks teistsugune tegelane, teistsugused mõtted, aga siiski äratuntavalt oma.

Kirjandusfestival Prima Vista raames toimub esitlus. 7. mail kell 17 Arhiivis (Vanemuise 19, Tartu, sissepääs hoovist).

Esitlusel kuuleb luuletusi sellest kogust ning raamatut on võimalik ka soodsama hinna eest endale soetada.

Raamatu on välja andnud kirjastus Tuum, mille üle on mul tõeliselt hea meel.
Kujundas Andres Rõhu
Keelt toimetas Tiina Hallik
Toetas Eesti Kultuurkapital


 
Plakati kujundas ka Andres Rõhu, kasutatud on raamatu kujunduselemente.

esmaspäev, 10. märts 2014

Sidrunid ja kaalikad.

*
kostub kuulipilduja tärin
väiksest mustast majast
nii väiksest et keegi sinna sisse ei mahu

sipelga tundlad on kõrgemal korstnast
rohulibled kuuliauke täis
ritsikad liipavad haavatud jalga

maja nagu kokku pressitud tuum
magamistoa ja köögiga
aknalaualt on kadunud tomativõrsed

on kukkunud põrandale puruks
ja seintel on viltused pildid
igal pildil ainult üks keskpunkt

suurele paljale varbale
jäävad kuulidest mustad täpid
nagu poripritsmed

ja keegi ei tea mis neid tabas

*
nii palju vett tiigis
mille pind läigib eredalt
tasaselt

kreeka pähklite koored tiigil
purjed kottis
tuulevaikus unine

kas teisel kaldal on keegi
kes tunneb pähklikoored ära?
kas on keegi kes pardale ronib?

millised näevad välja selle maa
sidrunid ja kaalikad
männikäbid ja korallid?

või millest on tehtud sealsed
klaastornid ja kivikujud
portselantassid ja puulusikad?

millesse on mässitud sealne tühjus?

*
jalad kõlguvad lillepoti äärel
allpool paistab kellegi vanaema
õhetav ja kavalpõsine nägu

silmades orhideed
ja orhideed vaatavad vastu
tema selja tagant

sealt nad tulevad
hiina hambaorgid üle õla
ja näod kaneelist triibulised

lillepoti all
meri õõnestab liiva
käed klammerduvad mullasele äärele

alles see oli
kui meri orhideed rannale uhus
alles see oli

kui konteinerisse mõra tekkis

*
hõbedased mäed ümberringi
ei pääse välja sellest ahelikust
šokolaadikarva kivid on nagu puru

mis jääb varvaste vahele kinni
kes on küll veeretanud
siia selle vana roomiktraktori

punase
otse oru äärele
mis täis tuhka

maastik
nagu kortsus kommipaberi sisekülg
kulunud ja tuumast ilma

keegi on kasutanud seda tuhatoosina
kustutanud koni
ja põletanud oru keskele augu

sealt saabki välja

*
alati vaatab keegi pealt
silmad puuoksa varjus
pisikesed aiamaalapid

eraldatud traataedadega ja võsaga
toolipõhjadest kokkulöödud lobudiku ees
astelpaju kevadine samet

ja selle all nurjunu
igaveses unes
käsi üle aeglase südame

alati vaatab keegi pealt
kuidas teine magab
kuidas halogeenvalgus kehale varje heidab

kuid seal ülal suure halli laes
lampide taga on auk
ja sellest august paistavad aiamaalapid

kõik nad on tagurpidi

esmaspäev, 3. märts 2014

Liigestest, mis liigutavad asju.

Rothko, No.5/No.22, kuskilt netist

See jutuke pole otseselt kaasaegsest kunstist (see kunst, mida olenemata aastaarvust parajasti „kaasaegseks“ peetakse – ja see erineb päris palju) ega selle probleemidest. Lihtsalt oma hetkelistest eelistustest. Kuna mu rahakott pole kaugeltki põhjatu, siis saan oma kunstilaksu kätte nii nagu nüüdsel ajal enamik inimesi – läbi helendava ja fikseeritud formaadiga arvutiekraani, kust võib peaaegu kõike huvitavat mingilgi dokumenteeritud kujul leida. Ja eks muuseumites ja galeriides käin ka aeg-ajalt, aga internet on siiski peamine ligipääs kunstimaailmasse (kui välja arvata mõned raamatukogust laenutatud kunstiraamatud). Pole ma ka kunsti alal ekspert, huviline vaid, pühapäevane külastaja. Aga ega see ei tähenda, et „asjast“ ei võiks mingid ideed moodustuda. Muidugi, need tööd ja kunstnikud, mis on kõige leitavamalt ja nähtavamalt esindatud on ka kõige rohkem institutsionaalsusega seotud (seest või väljastpoolt) – aga mis sa turuloogikast tahad. Ma ise olen seda meelt, et olgu, keegi maksab ühe maali eest miljoneid dollareid, aga ega see pilti ennast ikkagi suures osas ei muuda ju. Muidugi, ilmselge vahe tuleb siis sisse, kui mul pole võimalik seda pilti muudmoodi näha kui läbi ekraani. Ma ei pääse näiteks van Goghi või Rothko või Basquiat’ pintslitõmmetele niimoodi ligi nagu võibolla tahaksin.

Tõenäoliselt on see ikkagi tingitud sellest, et tänast päeva, praegust hetke on alati raske või isegi võimatu kuidagi ajalooliselt haarata, aga üht 90ndate lõpu kunstidokumentaali vaadates jäi minusse kummaline tunne, et kui võtta sealt need noored kunstnikud ja nende tööd ning tõsta nad tänasesse päeva, siis ei muutuks peaaegu midagi. Aga kui sama tõstmist teha näiteks 50ndatest 60ndatesse, siis oleks vahe ilmselge. Võib-olla on mu tunne ja mõttekäik hetkel suures osas liialdus ning kuidagi aastate omavahelisest vahemaast ja vahemaatusest optiliselt kallutatud, aga äkki on tõesti tänane kunstimaailm n-ö astunud ajatusse seisakusse, on jõudnud justkui igavikku, kus peaaegu ükski asi enam ei aegu, aga samas ei ole ka uus. See muidugi ei pea olema ei halb ega hea. Uudsus on ehk ise kui mitte just vana („vana“ ei ole siin hinnang), siis kindlasti museaalselt kõrgetesse summadesse tõstetud asi... Mulle meeldib, et mingis mõttes pole üldse vahet, kas sa maalid ikoone (täiesti tõsiselt) või laod telliseid galerii põrandale (täiesti tõsiselt). Mõned väidavad, et kunsti mõte on seetõttu vabastatud kõigest muust, aga mu meelest on ta siis just pigem seotud rohkem tegevusega või tegevuslikkusega kui sellisega. Mõtte tegevus, keha tegevus. Midagi on mõeldud, midagi on tehtud. (Parodeerides võib öelda, et nüüd piisab enesele auhinna andmiseks sellest, kui oled hommikul millegi peale mõelnud.)

Ma ei tea, kas see on vanamoodne või mis, aga mulle miskipärast meeldib kunst, mis on n-ö käega tehtud ja see, et mul on kuidagi võimalik tajuda valmimisprotsessi (ning lõpetatus ise pole üldse oluline). Mulle meeldib näha teoses endas tõmbeid, uuristusi, läbimõeldud ja –tunnetatud liigutusi, aga ka impulsiivset sodimist (sodi on täiega võluv) – seda, et keegi on midagi teinud. Keegi teeb tööd. Mis aga ei tähenda, et mulle ei meeldiks vaadata nt väljaprinditud helevalget lehte, mis on pandud raamidesse ja seinale. Selle taga on hoopis teine tegevus – omamoodi vastutegevus, mis mõjub ärksalt ja kummastavalt. Kunst võib tekitada minus veel arusaamatust (st et on piisavalt asju, mis ei taha kohale jõuda ega korda minna), aga mitte paranoiat, vähemalt enam mitte. Kunstiiroonia filter on nüüd lihtsalt nii valdav eeldus, et paranoiaks pole lihtsalt tekkinud võimalust. Võib-olla ma kunagi tulevikus eksin ja üllatun. Loodetavasti heas mõttes.

Aga kui tegevuse tagasi juurde tagasi minna, siis noh... kellele ei meeldiks internetiajastul work in progress (wip) või võimalus näha läbi kaameraläätse või ka päriselt, kuidas keegi maalib või joonistab. See lihtsalt mõjub. Mulle ka. Sügisel avastasin läbi ekraani maastikukunstniku Andy Goldsworthi ja peale selle, et paljud tema tööd on loodud ainult mõneks hetkeks ja et tema töödel on mingi väga võluv läbitunnetatud omapärane joon, on ka tööprotsessi jälgida ja sellesse süveneda äärmiselt lummav ( http://www.youtube.com/watch?v=xQiHfgFnY_A ). Ma tean, et ma jälgin kuskilt kaugelt – keegi on läinud kaameraga kunstniku juurde, tõenäoliselt midagi lavastanud (nagu ühe Jackson Pollockist tehtud video puhul), ehk isegi seganud ja rikkunud jne. Aga... aga, mis... tõepoolest.

esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Eksootika.

*
rusked silmad
oli tema nimi
kaljulõhede vahel oli tema kodu

muudkui istus kivi peal
muudmoodi elada ei osanudki
keegi ei tulnud külla

ja linnas ei arvanud keegi ära tema nime
vaatasid küll otse silma
aga ei midagi

kõik kes vaatasid läksid segaseks
must manner jäi südamesse painama
hakkasid endis kuningat põlgama

ja leidsid et neiski
on kanarbikuteel rasked roomikujäljed
rusked silmad oli tema nimi

lahjaks on lahtunud see teadmine

*
nad ütlesid talle kogu aeg
sa ei pea seal kuu aegagi vastu
üksinda

ülal mäenõlvakul teekonna viimasel sirgel
aga ta sõi võililli ja puukoort
ehitas hurtsiku tegi aia ja peenrad

allikast tõi vett
pühapäeval hõõrus end tuhaga kokku
näo ja kõik muu

ja allikaveega pesi end hommikul puhtaks
pesi puhtaks mõtted
teiste jäljendavad mõtted temast

sest all orus peeti teda unistuseks
nende jaoks oli ja on ta alati eksootika
justkui see üksainus letialune raamat

mis tal tolmusena tolmuse laua äärele jäi

*
nostalgia on siiditeel
nostalgia tuleb läbi lume
tuli vanasti ja tuleb ka praegu

kes ei tahaks siis hurtsikus elada
kes ei tahaks teed juua
ega riideid oranžiks värvida

noored tahavad siiditeele
vanad tahavad siiditeele
tahavad veeretada sinna oma kallid kivid

mida raskemini veeretad
seda raskemaks kivi muutub
ja seda vähem on lund kivi peal

aga nostalgia ei taha siiditeel olla
nostalgia ei taha hurtsikus elada
ei taha iseendast lahti lasta

ei taha kive lumest välja tuua

*
mis maailm see võib küll olla

seal näpuotsa kübemes
helesinised lehvivad loorid
hommikused ja õhtused harjutused

kõik elusolendid ühes rakus
ikka ja alati
hingamine ei katke

raisakotkad surnuid ei taha
igaüks säilib igavesti
kera jääbki keraks

katuselaastud katuselaastudeks
ja kaevuaugud pole kunagi muud olnudki
mis maailm see võib küll olla

söövad seal tomateid ja datleid talvel
lund sajab hangedena katusele
ja nemad söövad nagu erekollased banaanid

*
jahtunud kohvitass lauakese äärel
makstud arve
kevadpäike ja heleroheliste lehtede läige

nad läksid lõvisid jahtima
läksid üle mere
rääkisid marliinidest

tumeda seelikuääre vari munakividel
muutus kaltsuks liivateedel
rollid olid selgeks tuubitud

sinu tume lauvärv on ilus
aga sina oled lõviga laulatatud
ja nemad ei tea eksootikast midagi

sest see on nende kodu
sinu armastus lõpetab haiglas
sinu lõvi naelutatakse seinale

neile ja neilt vaid makstud arve

pühapäev, 5. jaanuar 2014

Eelmise postituse juurde.

Kui pole oma silmaga näinud, siis ära usu. Isa eksis männiga, Surnud Mänd seisab nagu ennegi. Sündmuse tulemuseks vaadet muutev meeleharjutus. Meri.