esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Eksootika.

*
rusked silmad
oli tema nimi
kaljulõhede vahel oli tema kodu

muudkui istus kivi peal
muudmoodi elada ei osanudki
keegi ei tulnud külla

ja linnas ei arvanud keegi ära tema nime
vaatasid küll otse silma
aga ei midagi

kõik kes vaatasid läksid segaseks
must manner jäi südamesse painama
hakkasid endis kuningat põlgama

ja leidsid et neiski
on kanarbikuteel rasked roomikujäljed
rusked silmad oli tema nimi

lahjaks on lahtunud see teadmine

*
nad ütlesid talle kogu aeg
sa ei pea seal kuu aegagi vastu
üksinda

ülal mäenõlvakul teekonna viimasel sirgel
aga ta sõi võililli ja puukoort
ehitas hurtsiku tegi aia ja peenrad

allikast tõi vett
pühapäeval hõõrus end tuhaga kokku
näo ja kõik muu

ja allikaveega pesi end hommikul puhtaks
pesi puhtaks mõtted
teiste jäljendavad mõtted temast

sest all orus peeti teda unistuseks
nende jaoks oli ja on ta alati eksootika
justkui see üksainus letialune raamat

mis tal tolmusena tolmuse laua äärele jäi

*
nostalgia on siiditeel
nostalgia tuleb läbi lume
tuli vanasti ja tuleb ka praegu

kes ei tahaks siis hurtsikus elada
kes ei tahaks teed juua
ega riideid oranžiks värvida

noored tahavad siiditeele
vanad tahavad siiditeele
tahavad veeretada sinna oma kallid kivid

mida raskemini veeretad
seda raskemaks kivi muutub
ja seda vähem on lund kivi peal

aga nostalgia ei taha siiditeel olla
nostalgia ei taha hurtsikus elada
ei taha iseendast lahti lasta

ei taha kive lumest välja tuua

*
mis maailm see võib küll olla

seal näpuotsa kübemes
helesinised lehvivad loorid
hommikused ja õhtused harjutused

kõik elusolendid ühes rakus
ikka ja alati
hingamine ei katke

raisakotkad surnuid ei taha
igaüks säilib igavesti
kera jääbki keraks

katuselaastud katuselaastudeks
ja kaevuaugud pole kunagi muud olnudki
mis maailm see võib küll olla

söövad seal tomateid ja datleid talvel
lund sajab hangedena katusele
ja nemad söövad nagu erekollased banaanid

*
jahtunud kohvitass lauakese äärel
makstud arve
kevadpäike ja heleroheliste lehtede läige

nad läksid lõvisid jahtima
läksid üle mere
rääkisid marliinidest

tumeda seelikuääre vari munakividel
muutus kaltsuks liivateedel
rollid olid selgeks tuubitud

sinu tume lauvärv on ilus
aga sina oled lõviga laulatatud
ja nemad ei tea eksootikast midagi

sest see on nende kodu
sinu armastus lõpetab haiglas
sinu lõvi naelutatakse seinale

neile ja neilt vaid makstud arve

pühapäev, 5. jaanuar 2014

Eelmise postituse juurde.

Kui pole oma silmaga näinud, siis ära usu. Isa eksis männiga, Surnud Mänd seisab nagu ennegi. Sündmuse tulemuseks vaadet muutev meeleharjutus. Meri.