esmaspäev, 10. märts 2014

Sidrunid ja kaalikad.

*
kostub kuulipilduja tärin
väiksest mustast majast
nii väiksest et keegi sinna sisse ei mahu

sipelga tundlad on kõrgemal korstnast
rohulibled kuuliauke täis
ritsikad liipavad haavatud jalga

maja nagu kokku pressitud tuum
magamistoa ja köögiga
aknalaualt on kadunud tomativõrsed

on kukkunud põrandale puruks
ja seintel on viltused pildid
igal pildil ainult üks keskpunkt

suurele paljale varbale
jäävad kuulidest mustad täpid
nagu poripritsmed

ja keegi ei tea mis neid tabas

*
nii palju vett tiigis
mille pind läigib eredalt
tasaselt

kreeka pähklite koored tiigil
purjed kottis
tuulevaikus unine

kas teisel kaldal on keegi
kes tunneb pähklikoored ära?
kas on keegi kes pardale ronib?

millised näevad välja selle maa
sidrunid ja kaalikad
männikäbid ja korallid?

või millest on tehtud sealsed
klaastornid ja kivikujud
portselantassid ja puulusikad?

millesse on mässitud sealne tühjus?

*
jalad kõlguvad lillepoti äärel
allpool paistab kellegi vanaema
õhetav ja kavalpõsine nägu

silmades orhideed
ja orhideed vaatavad vastu
tema selja tagant

sealt nad tulevad
hiina hambaorgid üle õla
ja näod kaneelist triibulised

lillepoti all
meri õõnestab liiva
käed klammerduvad mullasele äärele

alles see oli
kui meri orhideed rannale uhus
alles see oli

kui konteinerisse mõra tekkis

*
hõbedased mäed ümberringi
ei pääse välja sellest ahelikust
šokolaadikarva kivid on nagu puru

mis jääb varvaste vahele kinni
kes on küll veeretanud
siia selle vana roomiktraktori

punase
otse oru äärele
mis täis tuhka

maastik
nagu kortsus kommipaberi sisekülg
kulunud ja tuumast ilma

keegi on kasutanud seda tuhatoosina
kustutanud koni
ja põletanud oru keskele augu

sealt saabki välja

*
alati vaatab keegi pealt
silmad puuoksa varjus
pisikesed aiamaalapid

eraldatud traataedadega ja võsaga
toolipõhjadest kokkulöödud lobudiku ees
astelpaju kevadine samet

ja selle all nurjunu
igaveses unes
käsi üle aeglase südame

alati vaatab keegi pealt
kuidas teine magab
kuidas halogeenvalgus kehale varje heidab

kuid seal ülal suure halli laes
lampide taga on auk
ja sellest august paistavad aiamaalapid

kõik nad on tagurpidi

esmaspäev, 3. märts 2014

Liigestest, mis liigutavad asju.

Rothko, No.5/No.22, kuskilt netist

See jutuke pole otseselt kaasaegsest kunstist (see kunst, mida olenemata aastaarvust parajasti „kaasaegseks“ peetakse – ja see erineb päris palju) ega selle probleemidest. Lihtsalt oma hetkelistest eelistustest. Kuna mu rahakott pole kaugeltki põhjatu, siis saan oma kunstilaksu kätte nii nagu nüüdsel ajal enamik inimesi – läbi helendava ja fikseeritud formaadiga arvutiekraani, kust võib peaaegu kõike huvitavat mingilgi dokumenteeritud kujul leida. Ja eks muuseumites ja galeriides käin ka aeg-ajalt, aga internet on siiski peamine ligipääs kunstimaailmasse (kui välja arvata mõned raamatukogust laenutatud kunstiraamatud). Pole ma ka kunsti alal ekspert, huviline vaid, pühapäevane külastaja. Aga ega see ei tähenda, et „asjast“ ei võiks mingid ideed moodustuda. Muidugi, need tööd ja kunstnikud, mis on kõige leitavamalt ja nähtavamalt esindatud on ka kõige rohkem institutsionaalsusega seotud (seest või väljastpoolt) – aga mis sa turuloogikast tahad. Ma ise olen seda meelt, et olgu, keegi maksab ühe maali eest miljoneid dollareid, aga ega see pilti ennast ikkagi suures osas ei muuda ju. Muidugi, ilmselge vahe tuleb siis sisse, kui mul pole võimalik seda pilti muudmoodi näha kui läbi ekraani. Ma ei pääse näiteks van Goghi või Rothko või Basquiat’ pintslitõmmetele niimoodi ligi nagu võibolla tahaksin.

Tõenäoliselt on see ikkagi tingitud sellest, et tänast päeva, praegust hetke on alati raske või isegi võimatu kuidagi ajalooliselt haarata, aga üht 90ndate lõpu kunstidokumentaali vaadates jäi minusse kummaline tunne, et kui võtta sealt need noored kunstnikud ja nende tööd ning tõsta nad tänasesse päeva, siis ei muutuks peaaegu midagi. Aga kui sama tõstmist teha näiteks 50ndatest 60ndatesse, siis oleks vahe ilmselge. Võib-olla on mu tunne ja mõttekäik hetkel suures osas liialdus ning kuidagi aastate omavahelisest vahemaast ja vahemaatusest optiliselt kallutatud, aga äkki on tõesti tänane kunstimaailm n-ö astunud ajatusse seisakusse, on jõudnud justkui igavikku, kus peaaegu ükski asi enam ei aegu, aga samas ei ole ka uus. See muidugi ei pea olema ei halb ega hea. Uudsus on ehk ise kui mitte just vana („vana“ ei ole siin hinnang), siis kindlasti museaalselt kõrgetesse summadesse tõstetud asi... Mulle meeldib, et mingis mõttes pole üldse vahet, kas sa maalid ikoone (täiesti tõsiselt) või laod telliseid galerii põrandale (täiesti tõsiselt). Mõned väidavad, et kunsti mõte on seetõttu vabastatud kõigest muust, aga mu meelest on ta siis just pigem seotud rohkem tegevusega või tegevuslikkusega kui sellisega. Mõtte tegevus, keha tegevus. Midagi on mõeldud, midagi on tehtud. (Parodeerides võib öelda, et nüüd piisab enesele auhinna andmiseks sellest, kui oled hommikul millegi peale mõelnud.)

Ma ei tea, kas see on vanamoodne või mis, aga mulle miskipärast meeldib kunst, mis on n-ö käega tehtud ja see, et mul on kuidagi võimalik tajuda valmimisprotsessi (ning lõpetatus ise pole üldse oluline). Mulle meeldib näha teoses endas tõmbeid, uuristusi, läbimõeldud ja –tunnetatud liigutusi, aga ka impulsiivset sodimist (sodi on täiega võluv) – seda, et keegi on midagi teinud. Keegi teeb tööd. Mis aga ei tähenda, et mulle ei meeldiks vaadata nt väljaprinditud helevalget lehte, mis on pandud raamidesse ja seinale. Selle taga on hoopis teine tegevus – omamoodi vastutegevus, mis mõjub ärksalt ja kummastavalt. Kunst võib tekitada minus veel arusaamatust (st et on piisavalt asju, mis ei taha kohale jõuda ega korda minna), aga mitte paranoiat, vähemalt enam mitte. Kunstiiroonia filter on nüüd lihtsalt nii valdav eeldus, et paranoiaks pole lihtsalt tekkinud võimalust. Võib-olla ma kunagi tulevikus eksin ja üllatun. Loodetavasti heas mõttes.

Aga kui tegevuse tagasi juurde tagasi minna, siis noh... kellele ei meeldiks internetiajastul work in progress (wip) või võimalus näha läbi kaameraläätse või ka päriselt, kuidas keegi maalib või joonistab. See lihtsalt mõjub. Mulle ka. Sügisel avastasin läbi ekraani maastikukunstniku Andy Goldsworthi ja peale selle, et paljud tema tööd on loodud ainult mõneks hetkeks ja et tema töödel on mingi väga võluv läbitunnetatud omapärane joon, on ka tööprotsessi jälgida ja sellesse süveneda äärmiselt lummav ( http://www.youtube.com/watch?v=xQiHfgFnY_A ). Ma tean, et ma jälgin kuskilt kaugelt – keegi on läinud kaameraga kunstniku juurde, tõenäoliselt midagi lavastanud (nagu ühe Jackson Pollockist tehtud video puhul), ehk isegi seganud ja rikkunud jne. Aga... aga, mis... tõepoolest.