esmaspäev, 26. mai 2014

Käisin raadios.

Käisin Klassikaraadios Sallitallaja saates Bergiga juttu rääkimas. Elust, kirjutamisest, koolist, muusikast, rohelisest, Y-generatsioonist ja kõigest muustki. Ma arvan, et see link sobib siia väga hästi, sest muuhulgas sai ka päris palju mainitud siinset blogi. Siit saab kuulata:

http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1780423

kolmapäev, 7. mai 2014

Eelmise juurde.


Prantsuse matemaatik René Thom on kujutlenud katastroofi kui volti või sakki või lainet (tema jaoks on see "kujund" muidugi geomeetriliselt täpne ja mõõdetav, aga metafoorina on seda ka võimalik kasutada), mille voolavas vormis on üks kriitiline punkt, kus laine hakkab iseenda peale kokku kukkuma – see on katastroofi, muutuste, uuenemiste, ehk isegi revolutsiooni punkt. Kuid see volt – nagu näiteks särgil või magatud linadel – ei ole veel kogu kangas, sest on olemas voldi ääred, mis ei vaju enese peale kokku ja kus mingi osa olemusest võib küll muutuda, aga aegamisi ja mõnikord tähelepandamatult. Ning põhimine jääb voldi äärtel ikkagi samaks. Mis on katastroof? Katastroof on üks terav volt suurema kanga peal. Katastroof on ka millegi mõõt – maha kukkuv pastakas võib olla katastroof ja samas ei juhtu teises toas sellest kukkumisest suurt midagi. Inimene sageli mõõdab asju katastroofiga justkui joonlauaga. Mis on see punkt, kust asjad tema jaoks kehvaks muutuvad? Ma ei tea... Aga näiteks minu jaoks tuleb see, et katastroof üldse on mõõt, esile alles läbi meeleharjutuse.

Võib öelda, et see raamat on samuti volt või sakk või laine, mis rullub pastaka kukkumisel mingisse teistsugusesse kujusse, olemisse. Kuid meri on ikka sama. Aga kas katastroofiks on siinne maailm või see teistsugune maailm selles raamatus? Kes teab. Võib-olla tekitab hõõrdumine siinse ja selle teistsuguse maailma vahel mingeid uusi värve, elusamat tunnet. Ma loodan küll.