esmaspäev, 14. juuli 2014

Aist.

On mõned asjad, mis mind viimasel ajal kirjutamise juures eriti paeluvad. Üks neist on küsimus aistingute sõnastamisest – kuidas kirjeldada füüsilist kontakti või tunnet võimalikult eredalt, võimalikult puhtalt ja otse. Et puudutus oleks ere nagu mets enne suvist vihmatormi, kui roheline värv on justkui täis särisevat elektrit. Ma tunnen end hästi, kui suudan sõnu valides otseselt tajuda seda, mida ma kirjeldan. Ja loodetavasti tunneb lugeja samuti.

Kõige lihtsam tee selleni on kahtlemata valu, sest valul on iseeneses juba universaalne laeng. Füüsiline valu tuleb sageli punkti kujul, ta on fookus kehal. Kui okas sind torgib, siis maailm muutub korraga kitsaks (sõna – see kitsas maa). Hetkeks ununevad mõtted, teised, globaalne mõõde. Kui miski terav tahab siseneda kehasse või sellest välja tulla, siis see on elementaarselt lokaalne. Bioloogiline olemasolu on väga eredalt kontsentreerunud, sa võid olla sama nt rebasega, kes astub endale naela jalga. Kergelt roostes ots torgib lahti kulunud tallanaha ning enne, kui silm jõuab kinni jõnksatada, on metalli sakiline äär jäänud kinni kahe varbaluu vahele. Kas tundsid? See on punkt. "Südamevalu" on aga laiali valgunud, ta on loksutav meri, mis on segunenud naudinguga enda haledusest. Nagu aurav teekruus õhtul, kui lähedane inimene pole juba teist nädalat külla tulnud.

Ma ei ole sadist ega masohhist ega sadomasohhist. See, et keegi püüab sõnadele võimalikult palju mõju anda, tähendab esmalt ikkagi seda, et ta hindab sõnu. Toob nendele pidevalt ohvreid. Olgu see nii värdjalik kui tahes. Valu kirjeldamine on ainult asja üks külg – kogu aistingute wunderkammer on lihtsalt põhjatu. Uurides magistritöö jaoks Masingu raamatut "Mälestusi taimedest" nägin ma, kui kihiline võib olla näiteks lõhnade maailm. Masing kirjeldas taimede lõhnasid küll sageli võrdluses teiste taimedega ning selleks vajab lugeja teadmisi ja kogemusi nendest lõhnadest, sest muidu ei jõua kirjeldus lihtsalt nii hästi kohale, kuid sellegipoolest oli see tõeliselt ergas maailm. Ja tegelikult, isegi kui tegu on võõraste taimedega, siis tekivad hea sisseelamise korral lõhnad ise – sel juhul pole üldse oluline, kas see lõhn on ka täpne. Kujutlus tekitab lünga koha peale ise lõhna. Kasvõi kõrbema läinud muna lõhna.

Teine küsimus on aga aistilisuse ja kujundlikkuse piiripealsetest. Midagi säärast hakkasin ma alateadlikult taipama ja tegema raamatus "Ilma" ning nüüd on see üha rohkem esile tõusnud. Üks asi on aistingu kitsas lokaalsus, teine aga kujundi lai haare ja hargnevus, ulatuvus. Mu jaoks on suur asi suuta need kaks ära siduda – kuidas näpuots küünlaleegi vastas muutub ussiauguks muudele mõtetele, muule iseeneses. Eks kristlik kultuur ole selle leidnud Jeesuse kannatustes, kuid sedalaadi läveületus läheb natuke lahku sellest, mida silmas pean. Mõtlen sellist aistilist ussiauku, mis viib "mina" taha, või üle selle. Ei oska sellele hetkel paremat nime anda kui elususe ala- või üleilm. Ja ma tõesti tunnen seda, kui ma kirjutan, kuidas valgetes kaltsudes ränduri tumedad käed kraabivad lumekooriku või tuha alt uusi kihte. Ma tunnen, kuidas nahk ja liha küünte ümber kriibetest hellaks muutub. Minu jaoks on see ussiauk, millest kukun läbi teise maailma, mis on lähemal kui muud asjad. Siis on sõna ka sügavalt kehaline liikumine. Ja liikuma ta peab. Iga rida uues kohas, ümber nurga, täpsemalt, eredamalt (ka värvitus võib olla ere), õhulisemalt või just raskelt nagu rändrahn. Sest kui ei liigu, siis milleks üldse...


Palja jalaga.

pühapäev, 6. juuli 2014

Juhtmed, šamaanid.

*

keskpäeva päike läbi laepilu
liivane valgus vaibamustritel
patjadel varuosad

keegi oli jälle katki läinud
ülejäänud lebasid või istusid lõdvalt
metall seljal ja rinnal kuum

hüsteeritsev ventilaator kõhuõõnes
kõik üritavad vesipiipu kimuda
aga suitsul pole kohta kuhu minna

pole kopsusid alveoole rakke
pea ei muutu uimaseks
vähemalt mitte suitsust

istuvad ja lebavad
nagu selle pildi peal mille üks neist leidis
jäljendavad lummas

aga vastust ei tule

*

sattusid jälle galeriisse
pildistasid kõik üles
tolmu nurgad plasttopsid

mille põhjas tumelilla ring
rohelised pudelid
külalisteraamat

üks söövitas näpuga sinna
oma viiekohalise numbri
üks esimeste seas

enne lahkumist
vaatasid teineteisele otsa
needsamad läätsed suutu nägu

valge värvikiht kulunud
vaatasid teineteisele otsa
justkui oodates kellegi avakõnet

midagi kujundlikku midagi ilusat

*

keegi oli mullale teinud oksajuppidest ringi
sisse ladunud nooleotsasid
kõik otsad puutumas ringi sisemust

tema läikiv lääts ei suutnud otsustada
mis suunas see kera peaks näitama
surisev pea vangutas ühele poole

siis teisele ja tagasi
kood ei saa aru
justkui oleks ring

ring on tõesti olemasolev vorm
aga kuhu
ja miks kõik need suunad

kes üldse need siia ladus
ta sirutas välja oma metallist kombitsad
ja tõstis ühe nooleotsa sujuvalt ringist välja

mitte miski ei varisenud kokku

*

kui vaimud jälle tegid midagi
millest aru ei saadud
siis kutsuti teisest külast teadjamees

ta tuli kolisedes ja ragisedes
keha juba vana
küsimused juba teada

istus kriuksudes tule äärde
rääkis vanu lugusid
vaimudest kellel on keha

vaimudest kellel on metalsed tiivad

seletas kõik ära
mitte midagi ei jäänud enam alles
mitte ühtegi tühja kohta

kõlarist tuli jutt
seljal piiksus punane lambike
süsinikkiududest näpud üle hõõgvel süte

*

ja siis viidi teadjamees haigete juurde
palun ravi terveks palun
itkesid mehed ja naised ja lapsed

teadjamees helistas teisele poole
kukla pealt kostus kooditärinat
kiirkõne surin

sealt öeldi
tantsi nii et mutrid kuumad
ja ta tantsis haigete kohal hommikuni

hurtsik oli täis vääramatut rütmi
kuid miski ei aidanud
kõigepealt sai otsa energia ja siis usk

ta andis alla
ning lahkus juhtmete sisinal
süda taob neil niigi

milleks siis veel ärgata

*

jõudnud tuttavale aasale
lasi ta hobusel tagasi minna
kaugele aia äärde

kus põlvedel üks rohis peenraid
selja taga angaar
angaaris mitu kodu

sügiseselt tühi aas
aga teisel pool orgu oli väike mägikodu
katusel sammal

toas ämblikuvõrkude vahel
mõtles ta sõnadele
ja võttis puusast klaviatuuri

tegi sellest vaasi lilleseade
kerge nagu veevaht paadi ahtris
loetud sõnad silbid jäid mällu niigi

elusamaks need jäljendid ju ei muutu

*

vidinaid langeb luugist lademetes
igaühel midagi kellegi tehtut küljes
sisuks ainult tegevus

langeb liigiti ja siis juba segamini
amööbikujulisi ja teisi sõrgadega
sadade jalgadega või juurte lehtedega

nad mängivad oma osi hästi
keegi ei saa aru
kas neid miski ajendab

või on nad vaid imestunute ajend
loomusuund kirjumale pildile
suuremale plaanile

meel on kõigis neis olendites vidinates
laiali ja eristamatu
alguses ainult tegevus

lõpuks aga kõige asendus