teisipäev, 19. august 2014

Pole viga.

Ma ei tea, kas seda saab just nimetada irooniliseks, kuid kirjutamine toimub enamasti ikkagi kuskil tubastes tingimustes – suuresti mitmetes kodudes (Tartu, Vainupea, Väike-Maarja) –, laua taga või sohvanurgas*. Selleks on vaja isiklikku ruumi ja aega. Kohvikus, rongis, bussis, metsas või kuskil säärases kohas pole ma juba pikka aega kirjutanud midagi peale märkmete – need ruumid nõuavad kuidagi teistsugust lähenemist. Nii palju muudki toimub ümberringi. Irooniline võib-olla ses mõttes, et luuletustes on ju väga palju välist (visuaalset, kuuldavat, aistilist jms). Kõrbe, džunglit, männimetsa – ja viimasel ajal üha rohkem ikka mingeid kaugeid ja peaaegu olematuid ussiaugumaailmu. Aga ilmselt ei tähenda see veel, et kirjutatu oleks seetõttu kuidagi silmakirjalikult vahendav – justkui ebatõeline. Pigem on mu meelest oluline see sarnasus meeleseisundite vahel. Näiteks metsas jalutamise ja oma pea toakeses uitamise vahel. Nad on mõnikord nii sarnased, et selle suhte võib kirja panna n-ö kaheteralise metafoorina: oma toas jalutan justkui metsas, metsas jalutan justkui oma toas. Ja just jalutamine on oluline, mitte tõelise-ebatõelise vahekord, sest jalutamisega kaasneb teatud kulg, tempo. "Walking is the exact balance between spirit and humility" (Gary Snyder). Ma ei kasutaks ise küll sõnu vaim või alandlikkus, aga sellegipoolest on Snyderi öeldu südamelähedane. Prokrastineerimine või lihtsalt õhtul mingite huvitavate niidikeste taga ajamine on ka nagu jalutamine, uitamine. Mõnikord pakuvad mulle mingid (muidugi, majanduslikus ja sotsiaalses mõttes peaaegu alati tulutud) teemad niivõrd palju huvi, et võin istuda tunde raamatute või arvuti taga, vahtida maeiteamis dokumentaale jne jne. Põnev on. Ja selles oma pea toas on siis jällegi rohkem igasuguseid kummalisi ja eredaid pilte, mis võivad leida oma kuju läbi pastaka. Mis ma öelda tahan? Ilmselt seda, et sohvanurga maailm on sama ehe kui metsaskäik. Muidugi, metsaskäiku (või ka merelkäiku, liivaluidetel sahistamist jms) ei saa asendada. Aga nii on ka tubaste tundidega. Neid on vaja – vähemalt introvertsematel inimestel. Ja kes ütleb, et "toas passimine" on mingi uue aja leiutis ja luksus, siis ma usun, et vabal ajal kummaliste juttude mõlgutamine ja pajatamine on olnud inimesega ikka päris pikka aega.

Hiljutise avastuse, Jim Harrisoni kirjutatul on enamasti just selline jalutamise kulg (vähemalt nii palju, kui talt lugenud olen). Jah, tal on ka korduvad teemad (lahutatud vanemad mehed, söögitegemine, loomad, loodus, usk, seks jne), mis võivad ära tüütada, kuid mingi vastupandamatult õrnhele iva on seal olemas. Mitte päris happy ending, aga selline "good enough" suhtumine. À la alati võib minna hullemini, ja tavaliselt lähebki, aga praegu on täitsa hea olla. Ma võitsin midagi tagasi pärast romaani "The Great Leader" lugemist. Mitte et see oleks mingi kunstiline meistriteos ega samas ka eneseabiraamat või lihtne meestekas. Isegi see detektiivilugu või religioonifilosoofia pole seal nii väga oluline. Mis lõpuks mõjus, oli just see bioloogiline vaikne hoog.

Loodetavasti läheb ilm sel nädalal veidigi päikselisemaks. Mõtlen paariks-kolmeks päevaks metsa uitama minna.


* Nagu Bukowski kostis ühe intervjueerija küsimuse peale, et kirjatöö leiab aset siinsamas, selle kirjutusmasina taga – nii lihtne ongi.

Harrison