reede, 31. oktoober 2014

Katkend.

(Katkend ühe palju pikema asja teisest osast.)

II

61.

autor matsutas kitsejuustu ja oliive
mis nad sõbraga hingehinna eest olid muretsenud
mahlane soolane lõunamaine
taevalik ja haruldane kraam
ta ees oli ammusurnud filosoofi teos
kriitikast kosmogooniast sfääridest
kohutavalt keerutavas keeles
ja autor tundis end seda lugedes
kuidagi väga koduselt ja soojalt
mitte sellepärast et ta aru oleks saanud
teda lohutas see luksuslik nahkköide
mõte et ka tema keerutused võivad kunagi olla
paljude poolt suurde ringi vastu võetud
tunnustatud ja platsentasse sisse lülitatud

62.

keerukus aitas kummalisel kombel
tuua maailma lähemale
aitas ületada ületamatuid kuristikke
olemise ja olemise vahel
mida jõulisemalt vurr virvarri vurritas
seda tihkemalt lõng ümber keskme keerdus
kulmud läksid kipra
pink muutus tagumikule valusamaks
lause ei tahtnud ära lõppeda
asjad hiilisid üha lähemale ja veeresid üska tagasi
hiljuti küsis sõber autorilt
milline tema kolmest raamatust talle enim meeldib
autor vastas et armastab kõiki ühtemoodi
nad on ju tema oma lapsukesed

63.

kõik nad olid tema metsmaasikad kõrrel reas
vahendajad sulandajad kaitsekihid
ammusurnud filosoof mõtles kunagi aga teisiti
agoraal oli just keegi vatsa rappudes
talle tatti näkku pritsinud
sest oli viljakoti eest liiga palju nõudnud
rinnale jäid pisikesed tolmused mullid
ta lahkus sealt nagu mujaltki
ikka edasi ja ennast unustades
mis oli see tühi kest kosmose ees
ka kirjutades läks ta ainult edasi
säilitades muundumistest tulvavat elujõudu
iga öeldud sõna jäi kohe orvuks
iga lause venitas lahkumisega kuni kodust välja löödi

64.

sama asja kaks äärmust
filosoofi radikaalseid muundumisi
ja autori munajaid ühtehoidmisi
kui tahes lõppu ihalevad need ka polnud
ühendas nägemus elujõust läbi kujude
kujutluses väljendus see harjutustena
harjutused seletada maailma läbi vormide
ükskõik kas olid need siis ringid spiraalid ruudud
sfäärid sirged jooned vektorid
augud sees ja väljas
harjutusteks need ka jäid
elu langes ikka läbi ja tõusis üles
ajas juuri hingas roomas
tegi nagu vaataks pilvi


Vassili Kandinsky "Kompositsioon VIII"

neljapäev, 2. oktoober 2014

Kiri hulludele.

Tunnen, et võib-olla nüüd on aeg küps, et rääkida enda bipolaarsusest, kuigi see pole mu jaoks kunagi selline asi, millest igal pool hõigata. Halvimast on nüüdseks juba mõned aastad möödas ja hetkel läheb mul väga hästi. Mõtlesin aga, et ei taha kirjutada sellist teksti, mille võib kokku võtta lausega: „Vaata, Tõnis on bipolaarne, tõlgenda nüüd iga tema sammu sellest vaatepunktist lähtuvalt.“ See on nii mitmes plaanis väär ja liigselt reduktsionistlik, et ma üldse ei hakkagi sellega oma pead vaevama. Mina ei võrdu sildiga „bipolaarne“. Elus on nii palju muudki. Seepärast ma ka loengutes sageli kirtsutasin nina, kui keegi taandas kogu kirjaniku loomingu hullumeelsusele. Jah, seda aspekti ei saa välja tõrjuda, aga see pole ka kõik, mis ühe inimese elus sünnib. Soovitan alati alustada suuremast ringist – inimeseks olemisest endast. Saja aasta tagust isiksust ei saa lõplikult taastada ka kõige ulmelisemate vahenditega. Inimene ja tekst, eksole.

Otsustasin seega kirjutada kirja, läkituse (seetõttu ka see sinatamine, andestust, kui nii on raske lugeda, aga teisiti ei oska hetkel), milles üritan läbi isikliku kogemuse mõnda asja selgitada ja visandada ühe võimaluse, kuidas raskeid aegu üle elada. Aga see on ka tõesti ainult üks võimalus miljonist. Pealegi, neid, kelle elu on kõige mustemas augus, ei pruugi ükski tekst puudutada. See on kõige kurvem olukord. Ükski eneseabiõpiku soovitus ei lähe sellises seisus tavaliselt üldse korda. See on köielkõndimine.

Köielkõnd

Tee depressiooni sügavikku on pikk ja aeglane. See võib kesta aastaid, ilma et sa millestki aru saaksid. Ja üks hetk käib mats vastu kõige madalamat põhja. Ma olin pikalt „vahelduva eduga“ depressioonis, mis aasta-aastalt ikka süvenes. Vahel avastasin, et tegelikult pole ju midagi valesti, asjad sujuvad, koolis läheb hästi, armastusegagi on hästi, aga ikka on üha halvem olla ja rõõmu ei oska millestki tunda. Kõik kaotab oma maitse, miski ei suuda vaimustada. Ja järsku tekib mingi vastupandamatu tõmme mitmenda korruse avatud rõdu või akna järele, et sealt alla hüpata. Enne, kui mind arsti juurde aidati, tundsin juba mitmendat nädalat, et see, kes nii halvasti kogu aeg mõtleb ja tegutseb, on keegi võõras. Ma ei tundnud ennast enam ära. See oli õudne tunne, selles tundes ei ole mitte midagi, mida tahaks eluski meenutada. Olin silmitsi enesetapuga ja miski pisike terake minus kartis jubedalt seda kaalutletud mõtet, kuid vastu ei suutnud hakata. Päev enne arsti juurde minemist langesin (vähemalt arsti sõnul) peaaegu stuuporisse – olin istunud õhtul ühikas arvuti ees ja vaadanud aknast välja. Järgmine hetk vaatasin kella ja möödunud oli mitu tundi, millest ma suurt midagi ei mäletanud. See on selline seis, kus väga vähesed asjad võivad aidata või korda minna. Kui sa suudad ahastuses veel nutta või midagigi tunda, siis pole kõik kadunud. Kui sa suudad kurta oma olukorra üle, siis pole kõik veel kadunud. Kui miskigi läheb veel sulle korda, siis pole kõik kadunud. Kui sa suudad veel mõelda, et kõik on kadunud, siis pole kõik kadunud. Enesetapp saabub rahulikult ja kaalutletult – justkui otsustaksid hommikul, et õhtul lähed kinno. Hüsteeria hoiab elus, kurbus hoiab elus, paranoia hoiab elus, ahastus hoiab elus, kurtmine hoiab elus. Isegi otsustusvõimetus hoiab elus. Ja kui neidki ei ole selles pimedas augus enam alles, siis säilib võimalus, et sa kukud köielt hoopis teise suunda, kus tunded tulevad tagasi, olgu nad nii hirmsad kui tahes. Ime on see, et köielt ja enesetapust eemale tõukamiseks piisab mõnikord kõige väiksemast asjast. Keegi ütleb tere, keegi kallistab tänaval, kollane vahtraleht langeb pähe, üks hea unega öö jne jne. Midaiganes, tõesti, midaiganes. Ja elu tuleb tagasi. Või vastupidi. Keskkond ja teised inimesed on kohutavalt olulised sellistel hetkedel, kuigi pimeduses viibijale ei pruugi need siis kuidagigi korda minna.

Diagnoos

Olen kohanud inimesi, kes justkui uhkustavad sellega, et nad bipolaarsed on. Mulle selline asi ei istu üldse, kuid kui see õhin diagnoosi vastu viib kaks bipolaarset kokku ja nad seetõttu sõpradeks saavad, siis olgu, las olla. On palju kummalisemaid asju, mis inimesed kokku toob. Ja kui keegi leiab lohutust sellest, et paljud kuulsad ja loomingulised inimesed on sama diagnoosiga, siis miks mitte. Peaasi, et aitab. Ühelt poolt on bipolaarsus ühiskondlikult konstrueeritud, jah, sest see on ju täiesti tavaline, kui inimestel on nii paremaid kui halvemaid aegu – keegi ei ole stabiilne. Ja kindlasti on mitmeid inimesi, kellele on pandud diagnoos, kuid nad olid lihtsalt mõnda aega masenduses ja muud midagi. Kust sa piiri tõmbad? Ei oska sellele vastata, ent arvan, et ka psühhiaatrias on see endiselt küllaltki lahtine küsimus. Teisalt pole hüpomaania ega musta masenduse hood ühiskondlikult konstrueeritud. Hüpomaanias pead ennast justkui jumalaks ja sa oled kõigeks võimeline, sa oleksid pidevalt nagu väga kõrge kaifi all (seda olen ma vist vaid korra kogenud – ei mäleta täpselt, mis „number“ mulle anti, aga minu tüüpi bipolaarsus tähendab peamiselt seda, et valdav seisund on sügav depressioon, osadel on aga vastupidi). Sügav depressioon aga halvab su lausa füüsiliselt. Sa ei suuda midagi teha, kogu aeg oled väsinud. Ma ei saanud vahel mitmeid päevi järjest magada, sest veri ja süda peksles kogu kehas, olin justkui palavikus. Ja mida ma ka ei teinud – nt ujumine jms füüsiline tegevus –, und ikka ei tulnud. Keha ei tööta, toimi enam.

Seega, bipolaarsuse diagnoos (tegelikult ükskõik milline psühhiaatriline diagnoos) on osalt küll silt, aga osalt täiesti põhjendatud määratlus, mis võimaldab arstil sind täpsemalt aidata. Foucault’likule pessimismile meeldib mulle alati vastata, et mul on küll hea meel, et ei pea nt 12. sajandi ravitseja juurde minema, kellel puudub peaaegu igasugune teadmine nakkustest ja tuimestusest. Foucault, sa tõmbaksid endal kodus tangidega hamba välja, riskides sealjuures lõualuu purustamise ja põletiku tekkimisega? Lase käia. Samas, tänapäeval on küll mitmed kunagi nii tavalised valud ja haigused vaat et kadunud ning eluiga ka pikem, aga ikka ei suuda paljud inimesed selle valutu ajaga midagi suuremat ja ilusamat ette võtta. Selle ajaga, mille mõni veetis kunagi kopsude väljaköhimisega. Aga võib-olla on see hetkel liiga ukumasinglikult misantroopne märkus.

Arstid võivad aidata, aga diagnoos ei ole nüüd see kõige tähtsam asi. Üldsegi mitte. Mulle meeldib elada nii, et ma sellele suurt ei mõtle ega põe. Sõnale „bipolaarne“ (ega ühelegi diagnoosile) ei tasu väga palju raskust ega tähendust omistada.

Ravimid

Sama lugu on ravimitega. Olen võtnud neid nüüd juba mitu aastat järjest ja otsa ei paista – arst ütleb, et see on pikaajaline protsess. Aga ma ei mõtle neile, kui nad just endast otseselt märku ei anna. Näiteks antidepressandid olid algul ikka väga kohutavad ja jahmatavad ning mul on hea meel, et ma neid kaua võtma ei pidanud. Mu keha oli justkui tsementi valatud, liigutused kohutavalt aeglased ja masendus läks nädala jooksul veelgi jubedamaks (aga see on normaalne, vähemalt nii nad ütlevad). Aga nende teiste ravimite olemasolu tuletab vahel meelde vaid „kiivritunne“ ümber pea. Vahepeal mõtlesin sellest kui „rahukiivrist“.

Kokkuvõtlikult: pole mõtet omistada väga palju tähendust oma „haigusele“, kui oled juba kasvõi sammukesegi august väljapoole astunud. Tabletid võivad aidata, aga on tuhandeid asju, mille puhul ei ravi mitte ükski pulber. Väga palju sõltub ikkagi sinust endast. Hea psühholoog võib samuti väga aidata. Ja loomulikult lähedased.


Isiklikud praktikad

Kui sulle vähegi meeldib mingi tegevus, siis tee seda. Ükskõik mis, peaasi, et seejuures teistel elada lased. Kui ma olin esialgsest šokist välja tulnud ja vaikselt rahunenud, siis pühendasin suurema osa ajast kirjutamisele, millega olin ka varem tegelenud, aga mitte kunagi nii järjepidevalt. See on üks asi, mis mind elus hoidis ja hoiab tänini. Teisiti oma elu ei oskakski ette kujutada. Siis ma leidsin n-ö lihtsad asjad, rohujuure tasandil: tammevõrse, päike, igapäevane ilm jne. Võtsin aja maha, tulin aastaks koolist ja linnast üldse ära. Käisin rohkem õues, aitasin aias töid teha. Käisin rohkem nendes kohtades, kus ma ennast hästi tunnen, et endast välja saada. See on siiamaani väga oluline. Elu on liikumine, aga see ei tähenda kohe kepikõndi vms. Roiskumisest ja seiskumisest on vaja välja saada. Kasvõi mõtetes.

Lähedased

Väga oluline. Ei pea olema ju palju sõpru, eriti introvertsematel (nagu minul), aga kui on vähegi keegi, kellega koos on hea olla, siis tasub neile usaldada oma kõige hullemad jamad. Siis tasub sellesse sidemesse panustada, et oleks, kuhu pärast langeda – ka temal. Mul on väga vedanud, mu parim sõber tuli mulle rasketel aegadel appi ükskõik millal ja ükskõik missuguses olukorras. Ainult helista. Mu kallim on mulle alati armastus, alati toeks ja alati valmis minema minuga maailma lõppu. Mu perekond on alati olnud mõistev, kui mul on olnud vaja näiteks aeg maha võtta jne. See „turvavõrk“ ei pea suur olema. Paljud suhted hoopiski väsitavad lõpuks ja tekitavad rohkem jamasid, kui asi väärt on. Karmid sõnad, aga vähemalt minu jaoks on see tõsi. Mõnikord pole kõik inimesed lihtsalt teineteise jaoks loodud. Kui su oma sõber ei taha üks hetk sulle silmagi vaadata või tere öelda, kuigi sa ise iga kord tunned teda nähes ainult rõõmu, siis noh … Ma näen oma parimat sõpra nüüd võib-olla kord kuus, aga iga kord on lihtsalt sära ja rõõm, nagu poleks muud teinudki kui ainult temaga koos olnud. Selline sunduseta vabadus on ääretult oluline.

Kui sa suudad mõelda kõige raskemal ajal, et sul on keegi või sa suudad nutta ja kurta või sa parema meelega teeksid midagi muud või sul on mingi koht, kuhu minna, siis pole kõik veel kadunud. Siis pole miski kadunud. Sinuga on hästi. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Hoia end.