teisipäev, 1. detsember 2015

Uus raamat.

Trükist tuli mu kolmas raamat, "Igavene kevad" (143 lk, kirjastus Tuum).

Kirjutasin selle aasta tagasi. Koosneb kolmest loost ja ühest maailmast, juhtub kummalisi asju ja ilmselt saab seda raamatut ka ulmeks kutsuda. Aga kindlasti mitte ainult. Kui välja arvata üks väike katkend, mille kunagi blogisse riputasin, siis ilmub kogu tekst nüüd täiesti esimest korda, ajakirjades pole olnud.
Nagu öeldakse: loodan, et teil on seda lugeda sama põnev, kui mul kirjutada oli.

Aitäh Jan Kausile toimetamise eest, Ly Lestbergile kujundamise eest, Tiina Hallikule korrektuuri lugemise eest, Britta Koržetsile kannatliku meele ja asjaajamise eest ning paarile "salajasele" informandile asjalike märkuste eest. Jee!



kolmapäev, 11. november 2015

Eimillegi boonusträkk.

*

pistan liivased käed jõkke
liiv muutub märjas kurkumpunaseks
nahk justkui veritseks
hõõrun käed puhtaks ja astun edasi
on viies päev
väikse varba all olev vill torgib nagu oraga
kuigi on kinni teibitud
nahk on päiksest üleni märg
seljakott langeb puusadele ja õlad tuikavad veidi
tallad huugavad
vana raudteetamm ei tahagi ära lõppeda
nõelterav klibuhunnik
väga lihtne on libastuda ja jalg nikastada
mitte üht inimhingelist ei paista kuskil
see on hea
aga samas ei tuleks ka keegi appi kui kukuksin
eile olid lõkkekohas lärmakad matkajad
või pigem ekipaaž
kaks suurt gaasipriimust
viis telki seitsme inimese peale
ürdiliköörid õlu viin grillvorstid
külmakast raadio jalgpall sulgpall
täispuhutavad madratsid pehmed madratsid
ronisin oma kirstukujulise telgiga
tükk maad eemale metsa vahele
oli pime ja miski justkui kogu aeg ragistas kuskil
natuke kõhe hakkas
mõtlesin et äkki olen end loomarajal sisse seadnud
karurajal hundirajal
kuid uinusin raadiolärmi kuuldes nagu väike laps
ei taha olla inimestega
aga nad siiski on omasugused
liigipiir hoiab sulandumast
lükkab alati kuhugi maalapikese äärele
raudteetamm ei tahagi ära lõppeda
peas hakkab kummitama nõme lugu
vihkan seda lugu
katsun sellest üle rääkida üle mõelda
kuid ei õnnestu
lõpuks leian vähem nõmeda loo
mis võtab kummitamise üle
edasi on juba lihtsam
algul hakib nõme lugu ikka vahele
kuid kaob peagi sootuks
puude vahelt paistavad nüüd hooned
mingi pood ja kohvik
mul on vett vaja
hirmsalt tahan vett
astun poodi ja ostan hoobilt kolm pudelit vett
avastan alles poe ees et üks neist on
neetud küll
gaasiga
kuid joon ta ikkagi ära
terve liitri ühe kulinaga
gaas surub kurgust ninna
teiste pudelitega täidan oma veemahutid
ja tõstan koti jälle selga
vaatan kohvikusse
mingi turismikoht
nii kui sisse astun tunnen üle mitme päeva
et haisen üleni
üksi ei saa sellest arugi
ninna tungivad turistide parfüümid
isegi kui nad end täna ei lõhnastanudki
asi on seebis ilmselt ja kuumas kraanivees
kuulen saksa ja prantsuse keelt
siis vene ja läti veidi kaugemal
tundub olevat kõik üks keel
eristan neid vaid seetõttu
et mõtlen (ent ei räägi) milleski muus
muidu pole vahet
keeltel on samad nutitelefonid käes
vitriini taga on kaneelirullid
ma nii tahan kaneelirulli
ostan kolm
ainult üks läheb vaevalt sisse
magu on vist kokku kuivanud
pistan teised kaks kotti et hiljem nosida
kuid sinna nad jäävadki
kokku litsutud mätsideks
käin kohviku peldikus sital
kõik on nii plekitu ja paberit on nii palju
vesi tuleb kraanist
kraanist tuleb vesi
pesen seebiga käsi
selle lõhn on nii tugev et nahk muutub võõraks
vaatan peeglisse
põsk on tahmane
kesse niimoodi siis kohvikusse tuleb
issand küll
pühin põse puhtaks
muidu täitsa tundmatu nägu
tulen sealt kiiresti tulema
lõhn jääb külge ja ei taha ära lahtuda
hõõrun käsi samblasse ja mändide vastu
kõdu ja vaigu tummine muskusvaap katab seebi
männikoor kriimustab
tüvede oranž lööb näol lõkendama
on tuli on soe on sõber
isegi kui see on naiivne ja lapselik mõte
isegi kui see on sügavalt illusoorne
siis ikkagi on tunne
et see ongi seesama keel milles mõtlen
sekundiks hetkeks viivuks
mändide keel
aga nii kui natukegi ennast kõrvalt vaatan
on see kõik juba paratamatult newage’lik kitš
lääge ja isegi eemaletõukav
löön jalgadele kohe tule sisse
astumine muudab olemise jälle reaalseks
toob mu päriselt välja
hoiab selle üürikese vakatusehetke elusana
ja ei lase vajuda kunstliku kola sisse
päike on juba päris madalal
kui lõpuks laudsipuu juurde jõuan
toetan koti vastu puud
kuulen kuivade kiirnuudlite murenemist purunemist
kui kotiraskus tüvele surub
laudsipuu hargneb kaheks
võib vist öelda et olen juba
olen alles
olen alati
poolel teel



pühapäev, 27. september 2015

Uus eesti aed.

Otsustasin, et ei hakka ikkagi eelmises postituses mainitud "teoreetilist neljandat" kellelegi avaldamiseks pakkuma. Aga ma panin ta siiski n-ö põlve peal kokku. Võib-olla sobibki sellele paremini veidi robustsem ja amatöörlikum formaat, mis pole läbinud "ametlikku" koridori (miinused: 1) pole toimetajat ja 2) raamatut ei saa otseselt käes hoida), ning et seda saab tasuta alla laadida ja lugeda. Kellel iganes selleks tahtmist ja viitsimist on.

"Uus eesti aed" on kirjutatud umbes aasta pärast "Igavest kevadet" - juhtus nii, et "Igavene kevad" ilmub pärast "Uut eesti aeda". Internet on kiirem kui trükipress. Mis teha. Mina pean UEA-d ikkagi neljandaks raamatuks.

Alla saab laadida nii epubi kui mobi formaadis e-raamatufaile ja ka pdf-i :

uuseestiaed.weebly.com

Mugavuse mõttes saab seda ka issuust lugeda:

"Uus eesti aed" (ISSUU)

pühapäev, 6. september 2015

Luule vs uudised.

Mul on hetkel käsil üks uus käsikiri, mis on peaaegu valmis, paar-kolm keskset tükki on veel puudu, mis seoksid asja üldistavamal tähenduskihil terviklikuks, aga nendega läheb tähtajatult aega, sest loomulikult tahan, et nad oleksid absoluutselt õige sõnastuse ja tooniga ning asendamatud. Ilmselt saadan ka selle millalgi kuhugi ja eks siis näis, kas keegi võtab või mitte. Nagu see ikka käib. Selle aastanumbri sees peaks Tuumalt välja tulema mu kolmas raamat, „Igavene kevad“, mis on nüüd juba tükk aega ilmumises olnud, nii et praegune jutt ja mõtted siin ei tõuku sellest varsti tulevast kolmandast, vaid teoreetilisest neljandast.

Iga uue terviklikuma asja puhul, mida kirjutan, tekivad ka uued küsimused luule kohta. Kuna teoreetiline neljas on toonis, stiilis ja paljuski muus – vähemalt mu enda silmis – väga erinev sellest, mida seni kirjutanud olen (võib-olla Yhendus on lähim, aga siiski mitte märkimisväärselt), siis on muidugi ka küsimused luule kohta teistsugused. Tavaliselt kutsutakse teoreetilises neljandas olevat luulet ühiskonnakriitiliseks luuleks. Ja mingis väga laias laastus on see ka õige. Siin on nüüd üks aga – nimelt on teatud kriitikud öelnud, et mu senine luule justkui ei tegelekski üldse „tegeliku maailmaga“. Mul endal on aga alati tunne, et ma reageerin just „tegelikule maailmale“, mis iganes see ka siis pole. „Ilma“ on ühiskonnakriitiline. Jah, ta on teistsuguse maailma lüüriline, suuresti sissepoole suunatud ja rändaja-tegelase vaatevinklist suht isiklik-fenomenoloogiline tõlgenduspüüd, otsing. Ja ei ole esimene kord, kui mulle on öeldud, et hästi kirjutatud, aga tekst on liiga keeruline ja arusaamatu. Küsitakse ka, et „kas järgmine tuleb midagi normaalsemat [st arusaadavamat]“. Ma teadsin enne ja tean ka nüüd väga hästi, et „Ilma“ on n-ö keeruline lugemine. Aga selle iva polegi olla selge. Iga asja ütlemiseks on oma viis, oma toon, oma sõnakasutus, kujundite võrgustik. Võib vist öelda, et olen pigem polü- kui monolaadiline kirjutaja. See pole muidugi väga oluline, kas oled polülaadiline või monolaadiline – võib täiesti vabalt kirjutada terve elu ühte ja sama luuletust, mis on sellest hoolimata iga kord täiesti uuel moel täpne, mitmekihiline ja tasemel. Ma mingitest tunnustest ei hakka praegu rääkimagi, Krull võttis asja kenasti juunikuises Vikerkaares kokku.

Kirjutan nii, nagu tahan. Meelega mingisse publikuauku või maitsesse kirjutamine tundub mulle ahistava trikitamisena, mis sageli ei anna tulemust. Pealegi on selle ideaalse bestselleri leidmine sageli väärtuslikku aega raiskav esoteerika (ka siis, kui panustada sellistele intuitiivselt kindlatele statistilistele tõmbenumbritele nagu seks, šokk, staarid jne). Aga oi kui palju on inimesi, kes ütlevad sulle kohe, kuidas peaks kirjutama ja lugema. Neid ei tasu väga südamesse võtta, säilita sirge selg ja mine edasi – oled kirjutades niikuinii oma tekstide ees üksi. Sina vastutad. Aga see on nii vaid kirjutamise puhul, avaldamine on teine lugu, siin ei saa ainult endale mõelda, vaid siiski võiks olla mingi laiem ja täpsem – parema sõna puudusel – missioonitunne. Lootus, et see pakub lugejatele midagi, raputab neid. Avardab seda keelt, milles kirjutad.

Teoreetiline neljas tõukub nüüdseks juba üle aasta õhus olnud ühiskondlikest teemadest ja mul on vahel olnud üsnagi raske hoida end tagasi teatud luuletuste jagamisest, sest ühelt poolt tahaksin ka sõna sekka öelda ja sageli ei oska ma seda muudmoodi teha kui luuletusi kirjutades, kuid teiselt poolt on silme ees ikkagi mingi suurem kirjanduslik tervik ja alati on tunne, et vaid ühte luuletust jagades on see täiesti kontekstist välja tõmmatud.  Kuna raamat pole veel tervikuna valmis, siis on parem üldse mitte jagada. Ja kui raamat valmis saab ja keegi võtabki selle kunagi avaldada, siis kas pole raamatu ilmumise ajaks (mis võib vabalt olla ligi aasta pärast asja kirjutamist) maailm juba niivõrd muutunud, et see ei suuda enam nüüdishetke kõnetada? Siinkohal tekkis mul küsimus luule (või ka üldisemalt kirjanduse) kiirusest ja kohesusest (immediacy). Mu meelest on kirjandus aeglane kunst ja teda ümbritsev tänapäev (liiga) kiire. Sageli ei käi uudiskirjandus sellega ühte sammu, vaid hakkab seda heal juhul tükk aega hiljem tegema, justkui tagantjärele. Mitte et ma tahaks, et kirjandus järsku kuidagi kiireks muutuks – eelistan ikkagi aeglust, sest siis on kirjandusel rohkem võimalusi olla pikemas perspektiivis üldistusjõulisem, mõjusam, püsivam.

Võib üsna kindlalt öelda, et täna loevad luulet vaid „vähesed hullud“. Keegi kirjutas kuskil, et ühiskonnakriitiline luule on kuidagi popim, levinum ja loetum kui „lüürilisem ja metafüüsilisem“. Kui vaadata tegelikku kajastust või müüginumbreid, siis see vahe on küll naeruväärne. Ei ole ka mingisuguseid underdog’e ega eliiti. Olen raamatupoodide edetabeleid nüüd umbes kuus aastat järjest vahelduva eduga jälginud (see võib anda kätte päris huvitavad mustrid) ja võib ju jääda mulje, et Doris Kareva, Artur Alliksaar ja Marie Under on läbi aastate suured rahvalemmikud, kuid olles näinud nüüd toimetajana ka teatud raamatute müüginumbreid, siis piisab Rahva Raamatu luule top10-sse pääsemiseks ka sellest, kui seda raamatut on teatud ajavahemiku jooksul ostetud näiteks vaid 2 eksemplari. Ja seda üle Eesti. Iseenesest on muidugi hea, et niigi palju loetakse ja et on olemas ajakirjadest-ajalehtedest-toetajatest-muuseumitest jpm koosnev infrastruktuur, kus need raamatud kajastust leiavad ja siiski midagi korda saadavad, kuid üldine pilt võiks olla parem. Ütlen kohe, et mulgi ei ole selleks mingit head lahendust kohe välja pakkuda. Inimesi saab küll suunata ja siin on suur vastutus koolide kirjandusõpetajatel (paljudelt olen kuulnud, et „nad pole luuleinimesed“, ka minu enda õpetajalt), aga sundida ikka ei saa ja pole vast mõtetki. Infrastruktuur on äärmiselt vajalik, kuid see on vaid esimene samm. Edasi on juba keerulisem.

See võib oleneda paljuski luulest endast. Teoreetilise neljanda juures hakkasin mõtlema, kas selleks, et luuletus suudaks olla sama jõu ja mõjuga kui nt mõne päevalehe uudis, peaks ta kuidagi olemuslikult muutuma? Olema täna kuidagi teistmoodi? Ilmselt üks moodus selle kohesuse saavutamiseks on riputada oma luuletus internetti üles. Aga palju see sealgi midagi muudab? Sõbrad laigivad ja sinna see jääbki. Mida see annab? Ilmselt oleneb luuletuse mõju ka valitud platvormist, aga vahe pole just märkimisväärne. Ja kui mingi kirjandustekst tõmbabki järsku inimesed käima (nt Kenderi oma), siis ma vean kihla, et seal on rohkem furoori kui tegelikke lugejaid. Eriti imelik on see, et praegu on kirjutajaid rohkem kui kunagi varem, aga lugejaid on jällegi vähem kui kunagi varem.

Ma ei tea, mismoodi ja kas üldse peaks luule muutuma. Võib-olla polegi seda muutust vaja. Võib-olla ongi olulisem jääda aegluse juurde ja mitte pöörata nii palju tähelepanu tähelepanule endale. Ja sealjuures püüda, et luule ei muutuks seisvaks tiigiks. Üks võimalus selleks ongi küsida endalt kogu aeg neid valusaid küsimusi – kellele su luule? Milleks sa avaldad? Isegi kui hoolimata kõigest kirjutad nii, nagu ise tahad.

Michael Wesely ligi kaheaastase säriajaga foto

laupäev, 6. juuni 2015

Kujutlusvõime kriis.

*

all roads lead to i hate myself
- keegi tumblris
vaadates oma naabreid

(ühisnimetajaks netikommentaator)

on üha raskem näha elusat hinge

olgu nad kui tahes alasti

tunnen et lõhe minu ja ülejäänud looduse vahel

on tühipisike selle kuristiku kõrval

mis haigutab inimese ja inimese vahel

sellega elamine nõuab kaljukitse osavust

ja kannatlikkust palju kannatlikkust

üks samm valesti ja järele ei jää muud

kui märg plekk suure kaljurahnu peal

hüübinud vereloik

ja piisava aja möödudes muutudki kaljukitseks

kes lamedal ja kindlal pinnal enam astuda ei oska

aga ma ei taha kohaneda

ma ei taha kohaneda nende isakestega

kes pagulasi loomaaeda pistavad

neid enda kasuks väänatud statistika

ja majanduse riistadega mõõdavad surgivad

neid kes pääsesid vaevu arese

ja siis poseidoni küüsist et vastaskaldalt elu otsida

esialgu ehk vaid elus püsida

meilgi on küllalt veel neid kes mäletavad sõda

kes mäletavad kui oluline on üks suutäis

ja siis teine

aga isakesed kardavad püksid märjad

et veidi teistsuguse hambareaga inimene

(kes seetõttu uuel maal naeratada ei julge

samahästi võiks see olla mina

silmusesse mahume kõik ühtemoodi)

kriimustab nende ordu liikmeskaardi ära

kihvad on isakestel väljas suud vahutavad

hoia alt et süljega pihta ei saa

vägisi hakkadki mõtlema

et äkki mul ongi midagi viga

ega suuda enam läbi selle tati näha

et tegelikult on see julm kujutlus-

ja empaatiavõime kriis

keegi ei mõtlegi enam paremaks saada

ei oska ette kujutadagi kuidas

parem tulgu siis juba asteroid

täies mahus maatasa ja põlema

skrollin jälle poole ööni

ja tunnen kuidas kujutlusvõime vaikselt alla annab

kängub lämbub sureb naabri krundil

tahaks pageda

tahaks pageda

aga ei tee seda ega teist

justkui oleks minuski tükike sellest krundist

avastan vaid ekraaniheledal ööl taas enesepõlgusega

et hiir on peatunud

naabri aia piinlikult võilillevabal ja lamedal murulapil

(rooside vahelt paistab arese aiapäkapikk)

kuid midagi sellega peale ei hakka

aknast välja ei roni

laupäev, 9. mai 2015

Max Harnoon, leitud luuletused.

*
haiged kopsud sul
talverõdul nahkadesse mässitud

lumekristallid ninasõõrmetes
nagu ornament retseptiravim

toas hõõrud kareda rätiga
oma pikad valged käed veelgi valgemaks

silitad meetriga ostetud raamatuid
tunded neil nii ladedad

soojendad tassi kummeliteega
portselanis ydini loomulik mõra

mõral vana kiht koffi
seemit koltund

ära oota mind armas
ma ei tule kohe



*
Herman nuusib
mis veel jasmiiniõitest järele jäänd

mõtleb
kas peaks jooksma

ei jõua
surm on kehas yleni

ei jõua sanatooriumi
oma sussikese juurde

seemit koltund sõrmed
kyynte all tubak

suitseb kui kurat
kuid Herman ei jookse kuhugi

juugend soonis yleni
vaid tušijoonis



*
ymbime teineteist
arstikabinetis

kepike mõõdab seljakumavust
ah head ajad need halvad ajad

raja lõpus tänaval
nartsissi munakollases

ymbime teineteist
oonyksimeres

sydamel siivja läigatav
ah halvad ajad need head ajad

sõelume läbi moonipõllu
otsejoonis võssa

sõelale ei jäänd kumbagi



*
toolileenul eebentumedal
pirililleliisu korjus

luuletaja nälgind kasukas
me ehitame ehitame

ehitav on meie kääne
Herman

uue lehe pöördel
käibetõdesid pöörame

vaskplaadile uusi ytlusi kraabime
eepostest välja

me hinges paatos jumine
lubame

mitte midagi järele ei jäta
mitte midagi lõpuni ei vii




_______________________________________________
(tegelikult pole need Max Harnooni luuletused, vaid mu enda omad, mida sai Harnooni uusvana raamatu esitlemisel ette loetud)

pühapäev, 26. aprill 2015

Vendeta.

*

meie klassi üks kaakidest

istus sügisel bioloogia tunnis vägisi minu kõrvale

meelitas kavaldas

ähvardas et kui ma talle nüüdsest alates

kontrolltööde ajal õigeid vastuseid ei näita

siis tema veel kaagim vanem vend

peksab mu vaeseomaks

nii et keegi mind pärast enam ära ei tunne

algul näitasingi hirmust

ta sai õpetajalt kiita

kuid ühel hetkel hakkasin meelega valesti vastama

ja halbu hindeid saama et teda mitte aidata

ütlesin ma tõesti ei tea mida alveoolid teevad

ja kuna ma ei osanud hästi valetada

(see oskus tuli hiljem)

sest nägu tõmbus iga kord arteriaalpunaseks

siis hakkasin isegi halvasti õppima

ei õppinud üldse enam

ma tõesti ei tea mida alveoolid teevad

ja nii paar aastat järjest

bioloogias heal juhul kolmed reas

nüüd vaatan taimi

neid kes aitasid mul ellu jääda

ega tunne nende nimesid ilma guuglita ära

vaevu mõistan kui sügavale ulatuvad juured

justkui oleksin kullerkuppudele liiga teinud

leidnud nad hiljem vaid läbi masingu

ega pole suutnud nende juurde tulla

lihtsalt kullerkuppude enda olemasolu tõttu

ma ei suuda liike eristada

näen rohelist ja õisi ühtse voolava eluna surmana

mis iga kord enda sisse ei lase

heidab hoiatamata mu pidevalt temast välja

ma hingan kullerkuppude jahedust

mida alveoolid teevad

ei mõista

ent see oli kuradima hea tunne

kui kaakinimene lõpuks istuma jäi

ja mina mitte

teisipäev, 7. aprill 2015

Poksiringis.

see oli umbes sada viiskümmend aastat tagasi
me robotid tulime jälle ühel õhtul kokku
et luuletusi lugeda
need kes ei viitsinud end enne õlitada
krigisesid liigeste klõbinal oma istekohtadele
ja et nad ka riburada pidi hilinesid
hakkas see veel eriti kõrva
mitte et keegi oleks nii väga hirmsalt
tahtnud kuulda mida kõneldakse

ma läksin peale teisena
paberid olid ilusti välja prinditud
et lugemine sujuvam oleks
kirjutasin luuletusi küll pastakaga
aga esinemistel oma käekirja ei usaldanud
see oli juba nagu mu päris oma kood
nii oma
et kohati ei teinud isegi sõnadel enam vahet

paberilehed värisesid käes
peast lugeda ei oska ma tänini
koolis tuupisin luuletusi joonlaua abil rida-realt pähe
ja pärast etlemist oli kõik meelest läinud
isegi enda luuletused ei jää pähe
no ei ole seda näitleja soont
mu protsessorites ja kalkulaatorites

muidu oli nagu ikka
leebelt piinlik vaikus publiku seas
keegi köhatas
keegi sosistas kus siin juua saab?
kus jahutusvedelikku välja lasta?

lõpetasin ja tulid teised robotid-luuletajad
närv oli esinemisest ikka veel sees
ja teiste tekste enam jälgida ei suutnud

siis tuli tema
hästi õlitatud hästi hästi õlitatud
kõnnak kuidagi sinka-vonka
nagu paar mutrit oleks kuskilt lahti
ja tead
hakkab otse mulle lugema
keegi ei saa veel küll sellest aru
aga mina saan
loeb otse mulle
peast
noor tüüp
patareid tuliuued

ta tuleb mulle üha lähemale
ja ütleb lõpuks pilkavalt:
„mitte sellist luulet ei taha ma kirjutada nagu tema siin
emotsiooni sees ei ole
ainult üks puine kalkuleeritud jama
no vaata
silm ka ei pilgu“
ta pani oma pea õrnalt minu pea vastu
vaatas pikalt silma
ajas siis selja sirgu ja naeris
„silm ka ei pilgu!“
ja lõi järsku lahtise käega mu põske

ma ei suutnud enam
tõmbasin ta lipsust alla enda juurde
ja sisistasin ärevalt
aga vaikselt talle kõrva:
„mida sina ka minu tunnetest tead
sa arvad et sinu kalkulaator
teeb kõige armsamaid puuksatusi maailmas
mind ei koti mida sa arvad
samal ajal kui te siin mõõdate
kellel pikem on
jõuan ma teile sada korda taha keerata
ja sulle veel eriti pikalt“
ta naeris edasi ja huilgas:
„no muidugi
tagant panna
nii sinu moodi!“

ma ei suutnud enam üldse
tõmbasin ta lipsust veel lähemale
ja lõin raksaki peaga vastu nina
ta vaarus mõned sammud tagasi
õli voolas
põrandale lendasid metallitükid

mu pea huugas
aga sain ennast lõpuks ikkagi püsti
üritasin veel mingit inimlikkust säilitada
siin robotite kokkutulekul
ja lihtsalt uksest välja sammuda
aga ta tuli jälle
ja virutas käega vastu vasakut kõrva
see vilistas nagu keegi oleks mikri maha pillanud

ma üldse ei suutnud enam
üldse
ta üritas veel lüüa
kuid ma hüppasin õigel hetkel eemale
ja kütsin paremaga ta põsesarnale
ja siis veel
ja siis jalaga külje pealt põlve
kuni poldid murdusid
ning tema näoli põrandal vaiki jäi

publik ei teinud midagi
vägev etendus!
saab pärast töökojast uued osad
ja elab edasi
suur asi nüüd

tulin tulema
oli seda nüüd vaja
mu parem rusikas oli justkui mingi monstrum
süsinikkiust sõrmed täiesti sassis
asjatu madin
piinlik vastus
veelgi piinlikumale provokatsioonile
oli seda nüüd siis vaja
no oli seda nüüd siis vaja
mitte
millelegi

pärast vaatasin kodutrepil istudes
pikalt seda suurt satelliiti
mis iga paari tunni tagant üle taeva kihutas
suur konarlik kolakas
nagu mu huugav peagi
nüüd on see satelliit atmosfääris ära põlenud
ja asemele on tulnud uued

ma ei saanudki aru miks nii läks
kood ei purenud seda läbi
mõtlesin veel ainult
et peaks sellest luuletama
oma luuletuses võin olla ükskõik kes või mis
võin teha ükskõik mida

ja kui tahan
siis ei saa mu luuletuses
mitte keegi mitte kunagi peksa

reede, 6. veebruar 2015

3,5 miljardi aasta pikkune perspektiiv.

3,5 miljardi aasta all pean ma silmas aega, kaua on olnud elu Maal (ja see pole päris kindel – pakutakse ka miljardi võrra varasemat aega). Sündmusest olen ma varemgi kirjutanud. Noh, need ühiskondlikud vaidlused jne. Et olen kohal, aga kuidagi raske on neis ise osaleda. Vahel ma loen uudiseid, raamatuid, kuulan inimesi jne ja püüan panna nad sellesse tohutusse 3,5 miljardi aasta pikkusesse perspektiivi. Efekt on halvav. Aju ei taha kuidagi haarata seda numbrit, mõte ei jõua ka miljoni aasta peale – teoreetiliselt pole sellega probleemi, aga just tunnetuslikult. See on hoop pähe – liivatera tunne. Ma tahaksin näha poliitikut, kes rääkides järjepidevusest või siis just muutustest, revolutsioonidest, alustaks vähemalt kuskilt poole pealt, näiteks esimestest ainuraksetest. Ka nemad oskasid õppida – õigupoolest seetõttu nad elus olidki, sest mis meidki kividest eristab kui mitte sisemise-välimise eristusvõime ja võime „tõlgendada“.

Seda perspektiivi on muidugi väga raske pidevalt eneses hoida ja selle järgi käituda. Kui see läbi läheks, siis vist ei suudakski midagi ette võtta ega ära teha – kõik tundub nii pisike. Ja eelkõige mina ise tundub nii tühine. Aga samas muutub kõik järsku ka tähenduslikuks. Hakkad imestama, kuidas küll on nii välja kukkunud, et pärast kõiki neid miljardeid aastaid ilmub kuhugi ekraanile kellegi süütu OMG või LOL. Või et keegi kannab parukat. Või et ma söön kotletti kahe saiaviilu vahel. Või et keegi vajutab laike ja vahib netist pornot. Või teisipidi: ookeani põhjast leitakse bakter, kes pole muutunud karvavõrdki (st pole olnud vajadust evolutsiooniks) miljoneid aastaid. See on ühtviisi nii äärmusliku skeptitsismi (eriti inimeste vastu) kui ka äärmusliku joovastuse allikas. Põhjuseks on see, et 3,5 miljardit aastat ütleb meile ükskõik mida – kõike ja eimidagi. Pole enam lihtsalt võimalik valida millegi vahel, pole võimalik sõeluda halva, hea ja parema vahel. Kindlasti on palju igasugu hookuspookus-gurusid, kes selle mõtte laengut enda kasuks ära kasutavad. Igaühe igas rakus on täiesti olemas see elu, mis on need miljardid aastad katkematult jätkunud – mõtle siis ka oma peaga, kui juba siin oled. Selle mõtte „õigeks vaimseks tunnetamiseks“ pole vaja piletit osta.

Aga nagu öeldud, kogu aeg selle perspektiivitajuga ringi käia on võimatu. Inimene pole selliseks lahutuseks lihtsalt veel valmis – ikka on vaja süüa, juua ja tegeleda oma asjadega. Valida omavalitsusse oma perearst, kuna ta on hea inimene. Vaadata telesarju, kirjutada luuletust. Kirtsutada mõne artikli peale nina. Mõtestada FB-kommentaariumis lahti kommunism. Tavalised asjad. Aga ka ainurakne tegi „tavalisi asju“, eksole.

Mida 3,5 miljardi aasta pikkune perspektiiv teha võib? Olen hakanud tähtsaks pidama seda, et mõte oleks pidevas liikumises, muutumises – see, et „mõte“ (täpsem oleks vist öelda, et seos või tõlgendus) on mingil kujul vähemalt miljon aastat muutumatuna püsinud, on niisamagi selge. Aga vaata kui kirev see sellegipoolest on, olgu selleks siis trilobiit, raamatute lugemine või pornostaari elulugu.

Leia pildilt inimene