reede, 6. veebruar 2015

3,5 miljardi aasta pikkune perspektiiv.

3,5 miljardi aasta all pean ma silmas aega, kaua on olnud elu Maal (ja see pole päris kindel – pakutakse ka miljardi võrra varasemat aega). Sündmusest olen ma varemgi kirjutanud. Noh, need ühiskondlikud vaidlused jne. Et olen kohal, aga kuidagi raske on neis ise osaleda. Vahel ma loen uudiseid, raamatuid, kuulan inimesi jne ja püüan panna nad sellesse tohutusse 3,5 miljardi aasta pikkusesse perspektiivi. Efekt on halvav. Aju ei taha kuidagi haarata seda numbrit, mõte ei jõua ka miljoni aasta peale – teoreetiliselt pole sellega probleemi, aga just tunnetuslikult. See on hoop pähe – liivatera tunne. Ma tahaksin näha poliitikut, kes rääkides järjepidevusest või siis just muutustest, revolutsioonidest, alustaks vähemalt kuskilt poole pealt, näiteks esimestest ainuraksetest. Ka nemad oskasid õppida – õigupoolest seetõttu nad elus olidki, sest mis meidki kividest eristab kui mitte sisemise-välimise eristusvõime ja võime „tõlgendada“.

Seda perspektiivi on muidugi väga raske pidevalt eneses hoida ja selle järgi käituda. Kui see läbi läheks, siis vist ei suudakski midagi ette võtta ega ära teha – kõik tundub nii pisike. Ja eelkõige mina ise tundub nii tühine. Aga samas muutub kõik järsku ka tähenduslikuks. Hakkad imestama, kuidas küll on nii välja kukkunud, et pärast kõiki neid miljardeid aastaid ilmub kuhugi ekraanile kellegi süütu OMG või LOL. Või et keegi kannab parukat. Või et ma söön kotletti kahe saiaviilu vahel. Või et keegi vajutab laike ja vahib netist pornot. Või teisipidi: ookeani põhjast leitakse bakter, kes pole muutunud karvavõrdki (st pole olnud vajadust evolutsiooniks) miljoneid aastaid. See on ühtviisi nii äärmusliku skeptitsismi (eriti inimeste vastu) kui ka äärmusliku joovastuse allikas. Põhjuseks on see, et 3,5 miljardit aastat ütleb meile ükskõik mida – kõike ja eimidagi. Pole enam lihtsalt võimalik valida millegi vahel, pole võimalik sõeluda halva, hea ja parema vahel. Kindlasti on palju igasugu hookuspookus-gurusid, kes selle mõtte laengut enda kasuks ära kasutavad. Igaühe igas rakus on täiesti olemas see elu, mis on need miljardid aastad katkematult jätkunud – mõtle siis ka oma peaga, kui juba siin oled. Selle mõtte „õigeks vaimseks tunnetamiseks“ pole vaja piletit osta.

Aga nagu öeldud, kogu aeg selle perspektiivitajuga ringi käia on võimatu. Inimene pole selliseks lahutuseks lihtsalt veel valmis – ikka on vaja süüa, juua ja tegeleda oma asjadega. Valida omavalitsusse oma perearst, kuna ta on hea inimene. Vaadata telesarju, kirjutada luuletust. Kirtsutada mõne artikli peale nina. Mõtestada FB-kommentaariumis lahti kommunism. Tavalised asjad. Aga ka ainurakne tegi „tavalisi asju“, eksole.

Mida 3,5 miljardi aasta pikkune perspektiiv teha võib? Olen hakanud tähtsaks pidama seda, et mõte oleks pidevas liikumises, muutumises – see, et „mõte“ (täpsem oleks vist öelda, et seos või tõlgendus) on mingil kujul vähemalt miljon aastat muutumatuna püsinud, on niisamagi selge. Aga vaata kui kirev see sellegipoolest on, olgu selleks siis trilobiit, raamatute lugemine või pornostaari elulugu.

Leia pildilt inimene