pühapäev, 26. aprill 2015

Vendeta.

*

meie klassi üks kaakidest

istus sügisel bioloogia tunnis vägisi minu kõrvale

meelitas kavaldas

ähvardas et kui ma talle nüüdsest alates

kontrolltööde ajal õigeid vastuseid ei näita

siis tema veel kaagim vanem vend

peksab mu vaeseomaks

nii et keegi mind pärast enam ära ei tunne

algul näitasingi hirmust

ta sai õpetajalt kiita

kuid ühel hetkel hakkasin meelega valesti vastama

ja halbu hindeid saama et teda mitte aidata

ütlesin ma tõesti ei tea mida alveoolid teevad

ja kuna ma ei osanud hästi valetada

(see oskus tuli hiljem)

sest nägu tõmbus iga kord arteriaalpunaseks

siis hakkasin isegi halvasti õppima

ei õppinud üldse enam

ma tõesti ei tea mida alveoolid teevad

ja nii paar aastat järjest

bioloogias heal juhul kolmed reas

nüüd vaatan taimi

neid kes aitasid mul ellu jääda

ega tunne nende nimesid ilma guuglita ära

vaevu mõistan kui sügavale ulatuvad juured

justkui oleksin kullerkuppudele liiga teinud

leidnud nad hiljem vaid läbi masingu

ega pole suutnud nende juurde tulla

lihtsalt kullerkuppude enda olemasolu tõttu

ma ei suuda liike eristada

näen rohelist ja õisi ühtse voolava eluna surmana

mis iga kord enda sisse ei lase

heidab hoiatamata mu pidevalt temast välja

ma hingan kullerkuppude jahedust

mida alveoolid teevad

ei mõista

ent see oli kuradima hea tunne

kui kaakinimene lõpuks istuma jäi

ja mina mitte

teisipäev, 7. aprill 2015

Poksiringis.

see oli umbes sada viiskümmend aastat tagasi
me robotid tulime jälle ühel õhtul kokku
et luuletusi lugeda
need kes ei viitsinud end enne õlitada
krigisesid liigeste klõbinal oma istekohtadele
ja et nad ka riburada pidi hilinesid
hakkas see veel eriti kõrva
mitte et keegi oleks nii väga hirmsalt
tahtnud kuulda mida kõneldakse

ma läksin peale teisena
paberid olid ilusti välja prinditud
et lugemine sujuvam oleks
kirjutasin luuletusi küll pastakaga
aga esinemistel oma käekirja ei usaldanud
see oli juba nagu mu päris oma kood
nii oma
et kohati ei teinud isegi sõnadel enam vahet

paberilehed värisesid käes
peast lugeda ei oska ma tänini
koolis tuupisin luuletusi joonlaua abil rida-realt pähe
ja pärast etlemist oli kõik meelest läinud
isegi enda luuletused ei jää pähe
no ei ole seda näitleja soont
mu protsessorites ja kalkulaatorites

muidu oli nagu ikka
leebelt piinlik vaikus publiku seas
keegi köhatas
keegi sosistas kus siin juua saab?
kus jahutusvedelikku välja lasta?

lõpetasin ja tulid teised robotid-luuletajad
närv oli esinemisest ikka veel sees
ja teiste tekste enam jälgida ei suutnud

siis tuli tema
hästi õlitatud hästi hästi õlitatud
kõnnak kuidagi sinka-vonka
nagu paar mutrit oleks kuskilt lahti
ja tead
hakkab otse mulle lugema
keegi ei saa veel küll sellest aru
aga mina saan
loeb otse mulle
peast
noor tüüp
patareid tuliuued

ta tuleb mulle üha lähemale
ja ütleb lõpuks pilkavalt:
„mitte sellist luulet ei taha ma kirjutada nagu tema siin
emotsiooni sees ei ole
ainult üks puine kalkuleeritud jama
no vaata
silm ka ei pilgu“
ta pani oma pea õrnalt minu pea vastu
vaatas pikalt silma
ajas siis selja sirgu ja naeris
„silm ka ei pilgu!“
ja lõi järsku lahtise käega mu põske

ma ei suutnud enam
tõmbasin ta lipsust alla enda juurde
ja sisistasin ärevalt
aga vaikselt talle kõrva:
„mida sina ka minu tunnetest tead
sa arvad et sinu kalkulaator
teeb kõige armsamaid puuksatusi maailmas
mind ei koti mida sa arvad
samal ajal kui te siin mõõdate
kellel pikem on
jõuan ma teile sada korda taha keerata
ja sulle veel eriti pikalt“
ta naeris edasi ja huilgas:
„no muidugi
tagant panna
nii sinu moodi!“

ma ei suutnud enam üldse
tõmbasin ta lipsust veel lähemale
ja lõin raksaki peaga vastu nina
ta vaarus mõned sammud tagasi
õli voolas
põrandale lendasid metallitükid

mu pea huugas
aga sain ennast lõpuks ikkagi püsti
üritasin veel mingit inimlikkust säilitada
siin robotite kokkutulekul
ja lihtsalt uksest välja sammuda
aga ta tuli jälle
ja virutas käega vastu vasakut kõrva
see vilistas nagu keegi oleks mikri maha pillanud

ma üldse ei suutnud enam
üldse
ta üritas veel lüüa
kuid ma hüppasin õigel hetkel eemale
ja kütsin paremaga ta põsesarnale
ja siis veel
ja siis jalaga külje pealt põlve
kuni poldid murdusid
ning tema näoli põrandal vaiki jäi

publik ei teinud midagi
vägev etendus!
saab pärast töökojast uued osad
ja elab edasi
suur asi nüüd

tulin tulema
oli seda nüüd vaja
mu parem rusikas oli justkui mingi monstrum
süsinikkiust sõrmed täiesti sassis
asjatu madin
piinlik vastus
veelgi piinlikumale provokatsioonile
oli seda nüüd siis vaja
no oli seda nüüd siis vaja
mitte
millelegi

pärast vaatasin kodutrepil istudes
pikalt seda suurt satelliiti
mis iga paari tunni tagant üle taeva kihutas
suur konarlik kolakas
nagu mu huugav peagi
nüüd on see satelliit atmosfääris ära põlenud
ja asemele on tulnud uued

ma ei saanudki aru miks nii läks
kood ei purenud seda läbi
mõtlesin veel ainult
et peaks sellest luuletama
oma luuletuses võin olla ükskõik kes või mis
võin teha ükskõik mida

ja kui tahan
siis ei saa mu luuletuses
mitte keegi mitte kunagi peksa