laupäev, 9. mai 2015

Max Harnoon, leitud luuletused.

*
haiged kopsud sul
talverõdul nahkadesse mässitud

lumekristallid ninasõõrmetes
nagu ornament retseptiravim

toas hõõrud kareda rätiga
oma pikad valged käed veelgi valgemaks

silitad meetriga ostetud raamatuid
tunded neil nii ladedad

soojendad tassi kummeliteega
portselanis ydini loomulik mõra

mõral vana kiht koffi
seemit koltund

ära oota mind armas
ma ei tule kohe



*
Herman nuusib
mis veel jasmiiniõitest järele jäänd

mõtleb
kas peaks jooksma

ei jõua
surm on kehas yleni

ei jõua sanatooriumi
oma sussikese juurde

seemit koltund sõrmed
kyynte all tubak

suitseb kui kurat
kuid Herman ei jookse kuhugi

juugend soonis yleni
vaid tušijoonis



*
ymbime teineteist
arstikabinetis

kepike mõõdab seljakumavust
ah head ajad need halvad ajad

raja lõpus tänaval
nartsissi munakollases

ymbime teineteist
oonyksimeres

sydamel siivja läigatav
ah halvad ajad need head ajad

sõelume läbi moonipõllu
otsejoonis võssa

sõelale ei jäänd kumbagi



*
toolileenul eebentumedal
pirililleliisu korjus

luuletaja nälgind kasukas
me ehitame ehitame

ehitav on meie kääne
Herman

uue lehe pöördel
käibetõdesid pöörame

vaskplaadile uusi ytlusi kraabime
eepostest välja

me hinges paatos jumine
lubame

mitte midagi järele ei jäta
mitte midagi lõpuni ei vii




_______________________________________________
(tegelikult pole need Max Harnooni luuletused, vaid mu enda omad, mida sai Harnooni uusvana raamatu esitlemisel ette loetud)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar