pühapäev, 27. september 2015

Uus eesti aed.

Otsustasin, et ei hakka ikkagi eelmises postituses mainitud "teoreetilist neljandat" kellelegi avaldamiseks pakkuma. Aga ma panin ta siiski n-ö põlve peal kokku. Võib-olla sobibki sellele paremini veidi robustsem ja amatöörlikum formaat, mis pole läbinud "ametlikku" koridori (miinused: 1) pole toimetajat ja 2) raamatut ei saa otseselt käes hoida), ning et seda saab tasuta alla laadida ja lugeda. Kellel iganes selleks tahtmist ja viitsimist on.

"Uus eesti aed" on kirjutatud umbes aasta pärast "Igavest kevadet" - juhtus nii, et "Igavene kevad" ilmub pärast "Uut eesti aeda". Internet on kiirem kui trükipress. Mis teha. Mina pean UEA-d ikkagi neljandaks raamatuks.

Alla saab laadida nii epubi kui mobi formaadis e-raamatufaile ja ka pdf-i :

uuseestiaed.weebly.com

Mugavuse mõttes saab seda ka issuust lugeda:

"Uus eesti aed" (ISSUU)

pühapäev, 6. september 2015

Luule vs uudised.

Mul on hetkel käsil üks uus käsikiri, mis on peaaegu valmis, paar-kolm keskset tükki on veel puudu, mis seoksid asja üldistavamal tähenduskihil terviklikuks, aga nendega läheb tähtajatult aega, sest loomulikult tahan, et nad oleksid absoluutselt õige sõnastuse ja tooniga ning asendamatud. Ilmselt saadan ka selle millalgi kuhugi ja eks siis näis, kas keegi võtab või mitte. Nagu see ikka käib. Selle aastanumbri sees peaks Tuumalt välja tulema mu kolmas raamat, „Igavene kevad“, mis on nüüd juba tükk aega ilmumises olnud, nii et praegune jutt ja mõtted siin ei tõuku sellest varsti tulevast kolmandast, vaid teoreetilisest neljandast.

Iga uue terviklikuma asja puhul, mida kirjutan, tekivad ka uued küsimused luule kohta. Kuna teoreetiline neljas on toonis, stiilis ja paljuski muus – vähemalt mu enda silmis – väga erinev sellest, mida seni kirjutanud olen (võib-olla Yhendus on lähim, aga siiski mitte märkimisväärselt), siis on muidugi ka küsimused luule kohta teistsugused. Tavaliselt kutsutakse teoreetilises neljandas olevat luulet ühiskonnakriitiliseks luuleks. Ja mingis väga laias laastus on see ka õige. Siin on nüüd üks aga – nimelt on teatud kriitikud öelnud, et mu senine luule justkui ei tegelekski üldse „tegeliku maailmaga“. Mul endal on aga alati tunne, et ma reageerin just „tegelikule maailmale“, mis iganes see ka siis pole. „Ilma“ on ühiskonnakriitiline. Jah, ta on teistsuguse maailma lüüriline, suuresti sissepoole suunatud ja rändaja-tegelase vaatevinklist suht isiklik-fenomenoloogiline tõlgenduspüüd, otsing. Ja ei ole esimene kord, kui mulle on öeldud, et hästi kirjutatud, aga tekst on liiga keeruline ja arusaamatu. Küsitakse ka, et „kas järgmine tuleb midagi normaalsemat [st arusaadavamat]“. Ma teadsin enne ja tean ka nüüd väga hästi, et „Ilma“ on n-ö keeruline lugemine. Aga selle iva polegi olla selge. Iga asja ütlemiseks on oma viis, oma toon, oma sõnakasutus, kujundite võrgustik. Võib vist öelda, et olen pigem polü- kui monolaadiline kirjutaja. See pole muidugi väga oluline, kas oled polülaadiline või monolaadiline – võib täiesti vabalt kirjutada terve elu ühte ja sama luuletust, mis on sellest hoolimata iga kord täiesti uuel moel täpne, mitmekihiline ja tasemel. Ma mingitest tunnustest ei hakka praegu rääkimagi, Krull võttis asja kenasti juunikuises Vikerkaares kokku.

Kirjutan nii, nagu tahan. Meelega mingisse publikuauku või maitsesse kirjutamine tundub mulle ahistava trikitamisena, mis sageli ei anna tulemust. Pealegi on selle ideaalse bestselleri leidmine sageli väärtuslikku aega raiskav esoteerika (ka siis, kui panustada sellistele intuitiivselt kindlatele statistilistele tõmbenumbritele nagu seks, šokk, staarid jne). Aga oi kui palju on inimesi, kes ütlevad sulle kohe, kuidas peaks kirjutama ja lugema. Neid ei tasu väga südamesse võtta, säilita sirge selg ja mine edasi – oled kirjutades niikuinii oma tekstide ees üksi. Sina vastutad. Aga see on nii vaid kirjutamise puhul, avaldamine on teine lugu, siin ei saa ainult endale mõelda, vaid siiski võiks olla mingi laiem ja täpsem – parema sõna puudusel – missioonitunne. Lootus, et see pakub lugejatele midagi, raputab neid. Avardab seda keelt, milles kirjutad.

Teoreetiline neljas tõukub nüüdseks juba üle aasta õhus olnud ühiskondlikest teemadest ja mul on vahel olnud üsnagi raske hoida end tagasi teatud luuletuste jagamisest, sest ühelt poolt tahaksin ka sõna sekka öelda ja sageli ei oska ma seda muudmoodi teha kui luuletusi kirjutades, kuid teiselt poolt on silme ees ikkagi mingi suurem kirjanduslik tervik ja alati on tunne, et vaid ühte luuletust jagades on see täiesti kontekstist välja tõmmatud.  Kuna raamat pole veel tervikuna valmis, siis on parem üldse mitte jagada. Ja kui raamat valmis saab ja keegi võtabki selle kunagi avaldada, siis kas pole raamatu ilmumise ajaks (mis võib vabalt olla ligi aasta pärast asja kirjutamist) maailm juba niivõrd muutunud, et see ei suuda enam nüüdishetke kõnetada? Siinkohal tekkis mul küsimus luule (või ka üldisemalt kirjanduse) kiirusest ja kohesusest (immediacy). Mu meelest on kirjandus aeglane kunst ja teda ümbritsev tänapäev (liiga) kiire. Sageli ei käi uudiskirjandus sellega ühte sammu, vaid hakkab seda heal juhul tükk aega hiljem tegema, justkui tagantjärele. Mitte et ma tahaks, et kirjandus järsku kuidagi kiireks muutuks – eelistan ikkagi aeglust, sest siis on kirjandusel rohkem võimalusi olla pikemas perspektiivis üldistusjõulisem, mõjusam, püsivam.

Võib üsna kindlalt öelda, et täna loevad luulet vaid „vähesed hullud“. Keegi kirjutas kuskil, et ühiskonnakriitiline luule on kuidagi popim, levinum ja loetum kui „lüürilisem ja metafüüsilisem“. Kui vaadata tegelikku kajastust või müüginumbreid, siis see vahe on küll naeruväärne. Ei ole ka mingisuguseid underdog’e ega eliiti. Olen raamatupoodide edetabeleid nüüd umbes kuus aastat järjest vahelduva eduga jälginud (see võib anda kätte päris huvitavad mustrid) ja võib ju jääda mulje, et Doris Kareva, Artur Alliksaar ja Marie Under on läbi aastate suured rahvalemmikud, kuid olles näinud nüüd toimetajana ka teatud raamatute müüginumbreid, siis piisab Rahva Raamatu luule top10-sse pääsemiseks ka sellest, kui seda raamatut on teatud ajavahemiku jooksul ostetud näiteks vaid 2 eksemplari. Ja seda üle Eesti. Iseenesest on muidugi hea, et niigi palju loetakse ja et on olemas ajakirjadest-ajalehtedest-toetajatest-muuseumitest jpm koosnev infrastruktuur, kus need raamatud kajastust leiavad ja siiski midagi korda saadavad, kuid üldine pilt võiks olla parem. Ütlen kohe, et mulgi ei ole selleks mingit head lahendust kohe välja pakkuda. Inimesi saab küll suunata ja siin on suur vastutus koolide kirjandusõpetajatel (paljudelt olen kuulnud, et „nad pole luuleinimesed“, ka minu enda õpetajalt), aga sundida ikka ei saa ja pole vast mõtetki. Infrastruktuur on äärmiselt vajalik, kuid see on vaid esimene samm. Edasi on juba keerulisem.

See võib oleneda paljuski luulest endast. Teoreetilise neljanda juures hakkasin mõtlema, kas selleks, et luuletus suudaks olla sama jõu ja mõjuga kui nt mõne päevalehe uudis, peaks ta kuidagi olemuslikult muutuma? Olema täna kuidagi teistmoodi? Ilmselt üks moodus selle kohesuse saavutamiseks on riputada oma luuletus internetti üles. Aga palju see sealgi midagi muudab? Sõbrad laigivad ja sinna see jääbki. Mida see annab? Ilmselt oleneb luuletuse mõju ka valitud platvormist, aga vahe pole just märkimisväärne. Ja kui mingi kirjandustekst tõmbabki järsku inimesed käima (nt Kenderi oma), siis ma vean kihla, et seal on rohkem furoori kui tegelikke lugejaid. Eriti imelik on see, et praegu on kirjutajaid rohkem kui kunagi varem, aga lugejaid on jällegi vähem kui kunagi varem.

Ma ei tea, mismoodi ja kas üldse peaks luule muutuma. Võib-olla polegi seda muutust vaja. Võib-olla ongi olulisem jääda aegluse juurde ja mitte pöörata nii palju tähelepanu tähelepanule endale. Ja sealjuures püüda, et luule ei muutuks seisvaks tiigiks. Üks võimalus selleks ongi küsida endalt kogu aeg neid valusaid küsimusi – kellele su luule? Milleks sa avaldad? Isegi kui hoolimata kõigest kirjutad nii, nagu ise tahad.

Michael Wesely ligi kaheaastase säriajaga foto