kolmapäev, 11. november 2015

Eimillegi boonusträkk.

*

pistan liivased käed jõkke
liiv muutub märjas kurkumpunaseks
nahk justkui veritseks
hõõrun käed puhtaks ja astun edasi
on viies päev
väikse varba all olev vill torgib nagu oraga
kuigi on kinni teibitud
nahk on päiksest üleni märg
seljakott langeb puusadele ja õlad tuikavad veidi
tallad huugavad
vana raudteetamm ei tahagi ära lõppeda
nõelterav klibuhunnik
väga lihtne on libastuda ja jalg nikastada
mitte üht inimhingelist ei paista kuskil
see on hea
aga samas ei tuleks ka keegi appi kui kukuksin
eile olid lõkkekohas lärmakad matkajad
või pigem ekipaaž
kaks suurt gaasipriimust
viis telki seitsme inimese peale
ürdiliköörid õlu viin grillvorstid
külmakast raadio jalgpall sulgpall
täispuhutavad madratsid pehmed madratsid
ronisin oma kirstukujulise telgiga
tükk maad eemale metsa vahele
oli pime ja miski justkui kogu aeg ragistas kuskil
natuke kõhe hakkas
mõtlesin et äkki olen end loomarajal sisse seadnud
karurajal hundirajal
kuid uinusin raadiolärmi kuuldes nagu väike laps
ei taha olla inimestega
aga nad siiski on omasugused
liigipiir hoiab sulandumast
lükkab alati kuhugi maalapikese äärele
raudteetamm ei tahagi ära lõppeda
peas hakkab kummitama nõme lugu
vihkan seda lugu
katsun sellest üle rääkida üle mõelda
kuid ei õnnestu
lõpuks leian vähem nõmeda loo
mis võtab kummitamise üle
edasi on juba lihtsam
algul hakib nõme lugu ikka vahele
kuid kaob peagi sootuks
puude vahelt paistavad nüüd hooned
mingi pood ja kohvik
mul on vett vaja
hirmsalt tahan vett
astun poodi ja ostan hoobilt kolm pudelit vett
avastan alles poe ees et üks neist on
neetud küll
gaasiga
kuid joon ta ikkagi ära
terve liitri ühe kulinaga
gaas surub kurgust ninna
teiste pudelitega täidan oma veemahutid
ja tõstan koti jälle selga
vaatan kohvikusse
mingi turismikoht
nii kui sisse astun tunnen üle mitme päeva
et haisen üleni
üksi ei saa sellest arugi
ninna tungivad turistide parfüümid
isegi kui nad end täna ei lõhnastanudki
asi on seebis ilmselt ja kuumas kraanivees
kuulen saksa ja prantsuse keelt
siis vene ja läti veidi kaugemal
tundub olevat kõik üks keel
eristan neid vaid seetõttu
et mõtlen (ent ei räägi) milleski muus
muidu pole vahet
keeltel on samad nutitelefonid käes
vitriini taga on kaneelirullid
ma nii tahan kaneelirulli
ostan kolm
ainult üks läheb vaevalt sisse
magu on vist kokku kuivanud
pistan teised kaks kotti et hiljem nosida
kuid sinna nad jäävadki
kokku litsutud mätsideks
käin kohviku peldikus sital
kõik on nii plekitu ja paberit on nii palju
vesi tuleb kraanist
kraanist tuleb vesi
pesen seebiga käsi
selle lõhn on nii tugev et nahk muutub võõraks
vaatan peeglisse
põsk on tahmane
kesse niimoodi siis kohvikusse tuleb
issand küll
pühin põse puhtaks
muidu täitsa tundmatu nägu
tulen sealt kiiresti tulema
lõhn jääb külge ja ei taha ära lahtuda
hõõrun käsi samblasse ja mändide vastu
kõdu ja vaigu tummine muskusvaap katab seebi
männikoor kriimustab
tüvede oranž lööb näol lõkendama
on tuli on soe on sõber
isegi kui see on naiivne ja lapselik mõte
isegi kui see on sügavalt illusoorne
siis ikkagi on tunne
et see ongi seesama keel milles mõtlen
sekundiks hetkeks viivuks
mändide keel
aga nii kui natukegi ennast kõrvalt vaatan
on see kõik juba paratamatult newage’lik kitš
lääge ja isegi eemaletõukav
löön jalgadele kohe tule sisse
astumine muudab olemise jälle reaalseks
toob mu päriselt välja
hoiab selle üürikese vakatusehetke elusana
ja ei lase vajuda kunstliku kola sisse
päike on juba päris madalal
kui lõpuks laudsipuu juurde jõuan
toetan koti vastu puud
kuulen kuivade kiirnuudlite murenemist purunemist
kui kotiraskus tüvele surub
laudsipuu hargneb kaheks
võib vist öelda et olen juba
olen alles
olen alati
poolel teel