neljapäev, 29. detsember 2016

Praamil, Taani väinad

Olime mõlemad värskelt 18 ja üks hetk jäin ma sind pikemalt
vaatama. Imestasin, kui kiiresti ja palju sa kasvanud, muutunud
oled. Ja nägin ka, et vähemalt kolme järgneva aastaga kasvab
sinust võimas, ääretult tugev naine, midagi enneolematult
suurejoonelist, jumalikku. Selline tunne oli, nagu ei tohiks sulle
otse silmagi vaadata, peaksin kohe põlvili laskuma ja
õnnistust paluma.
Seda uskumatum, et just mina võisin siis oma sõrmed lasta läbi
su heledate häbemekarvade, praami invavetsus mingi kääksuva
lauakökatsi peal, kuskil keset Taani väinasid. Siiamaani ei usu,
aga seal sa olid, alumised kõhulihased tihkelt pingul ja õrnalt
kaardus, mina sinu sees. Ja siis rinnad vastu tuhmbeeži seina.
Just enne lõppu haarasid sa käega enda selja taha ja kiskusid mind
särgist võimalikult ligi. Ime, et üldse nii kaua vastu pidasin, pelk
mõtegi su südamekujulisest tagumikust keerab mu endiselt
totaalselt perse.
Just see teeb nooremaks ja teeb nooruse täielikuks. Väljas ülemisel
tekil Marbsi kimudes ja pimedas öös üksikute saarte elektrikuma
aimates olid meie näod südameverest puhkvel, nad särasid.
Aeg on siis tagasi pööratud. Aeg on tagasi, see tähendab, teda pole
tunda. Öeldakse, et Taani väinad on piir, kust eesti meremees võib
oma laevasõitu kaugsõiduks nimetada. Minu jaoks on see justkui
mineviku piir: pärast Taani väinasid tuleb eriti sügav melanhoolia.
Eriti pateetiline, eriti camp.
Neid sinu kolme järgmist aastat, sinu jumalikustumist ma ei
näinudki, vähemalt mitte nii lähedalt, kui oleks tahtnud. Skrollisin
su fb-d kuskil kaugel teises linnas. Sügavalt vee seest ta jälle tuleb,
tuleb peale mälestus su higisest seljanõost. Aga just see teeb eatuks,
teeb südame täielikuks, ülevoolav, lausa üleliigne melanhoolia. Aeg,
tagasipöördult.
Ei mäleta enam, kas sõitsime Rootsist Taani või vastupidi, ilmselt
ikka mõlematpidi, samal ajal korraga. Su kasuisa veel helistas, sa
võtsid vastu, aga ei öelnud midagi, keerasid kõlari valjuks, nii et kõik
kuuleksid. Ta ei saanud üldse aru, miks sa teda karistad kogu aeg,
vähemalt nii ta karjus, hääl läbi väikse Nokia nagu hiirepiiks pika
toru lõpus. Naljakas pigem. Igatahes rikkus kogu tuju ära, veri
taandus nägudest, sa vaatasid seda tumedat vett ka kuidagi
väga kaua.
Mäda, mäda jälle.
Aga me panime hästi, eksju, täiega hästi panime.



esmaspäev, 19. detsember 2016

Grand pas de deux

Mina ja tunded. Või pigem mina ja mingi nimetu liikumine,
värelemine, sirutumine, jalalöögid, hüpped, pöörded. Igavene
lugu, alati kahekesi koos, tõmbame teisi sisse ja viskame välja.
Ainult pinge, hoog püsib sama.
Oleme juba kaua tantsinud, üks ees, teine taga. Oleme haiglaski
käinud, meid on diagnoositud, psühhiaater ütles, et tundeid on
liiga palju! Ja siis jälle: liiga vähe! Stabiliseerime! Aga me oleme
lähedasemad kui kunagi varem, nii üksteise ligi kui saab. Mina
astun, sina astud tagasi. Sina hüppad, mina hüppan tagasi.
Pidevalt teineteist toetades, tõmmates. Ma ei tea, mis kuju sa
tulevikus veel võtad, aga selle viimase hüppe kõrgele-kõrgele
teeme kahtlemata koos.
Kunagi ammu oli kõige intensiivsem tunne mure selle üle, et mul
ei ole piisavalt suur. Mu juur oli ja on sitke, aga kooli duširuumis
oli enamikul pikem kui mul. See keeras kõhus nagu noaga, olin
endast kohutavalt teadlik, katsin käega, keerasin külje, pöörasin
selja. Nagu äraspidine Narkissos, kes on neetud vett laiali peksma,
sest jõle peegelpilt moodustub ikka uuesti ja uuesti ja ma näen
end jälle; selles vaikses nurka surutud lombikeses ei tahtnud vesi
kuidagi püsida rahutu, pilditu. Ja sisenda endale palju tahad, et
suurus ei loe, puht soo jätkamise mõttes ei ole see üldse peamine,
ikka on selles alaväärsustundes mingi sügavalt vaimne mõnukramp,
mis pragmaatikast põrmugi ei hooli. Praegugi võib pähe torgata
ootamatu kujutluspilt mingist hiigelsuurest deemontürast, kelle
võimekusel pole ei otsa ega äärt. Absurdne, absurdne aplomb.
Seisan püsti ja kummardan maani, käed on vastu magamistoa
põrandat ja ma näen oma jalgade vahelt hommikupäikest. Täpselt
nii absurdne.
Sinul on ka oma salajane hirm. Esimene hall juuksekarv,
varesejalad silmanurkades, nõrkushood. Kardad seda päeva, mil
nad ütlevad, et sa ei kuulu enam sellesse truppi – sa ei saa enam
hakkama, pöörded on liiga aeglased, sära tuhmunud! Liiga vana,
mine erru. Mis siis saab? Jään tundetuks, tühjaks? Või leiame lõpuks
rahu öölaualambi all, kaks unetut kõbi, terve ajalugu aega, et raamatuid
lugeda. Saan ma siis oma keskendumisvõime lõpuks tagasi? Kogu
aeg oled pinge all olnud, mu tunne, pead pidevalt olema parim,
ideaalne. Äravaenatud talent, kuid mitte veel läbi põlenud – must luik,
elad edasi, aga mis hinnaga.
Absurdne. Lähme tõesti, lähme pensile, kuule! Kahekümnekaheksa-
aastaselt, aitab küll! Väike mina, vana sina. Oleks ka aeg, tuleme
lavalt maha, astume teineteisele sisse, leiame ühe täiesti teistsuguse
üksinduse, rahuliku, hõõguvate süte värvi. Pikalt veel
hõõguvad.
Lava taga, peaaegu juba tänaval: lombid vaatavad meid altpoolt,
kui neist üle hüppame, peegelpilt vilksatab ja katkeb, me justkui
polekski tagasi maale laskunud.



kolmapäev, 7. detsember 2016

Sexual healing

Mõni päev on nagu tühi munarest meie vahel. Suurt midagi ei
toimu, kuid õhus on pinge. Üks meist on kerges palavikus,
nina on tatine, õuest tulles on haigus lõhnast tunda, hakkab pähe
kinni, topib vatti täis. Ei julge teisele seetõttu musigi anda.
Kõik on justkui summutatud, päeva hääl on kadunud munaresti
kuude tühja auku. Õhtul praguneb mõni mõttetu tüli, koored on
mööda põrandat laiali.
Tervis, tervis. Ma olen oma kõhu suhtes nii obsessiivseks
muutunud. Mu treener ütleb, et ülakeha peab olema nagu
metallplaat, sirge ja tugev! Ja tulemus on juba näha, olen seni
kaotanud ligi kaheksa kilo, paksud põsed on tõmbunud siledaks.
Tunnen sitkust kõhulihastes ja see on mind nendest kohutavalt
teadlikuks teinud. Umbes nagu pärast liigagi külluslikku
jõulusöömaaega, kuid vastupidi.
Ükskord on see metallplaat mu sees nagu must kast: katab
mingid asjad kinni, mida mu silm ei selgita, kuid see-eest
on nad nüüd seda enam esil. Nagu must kast ████ ja ███ kohal,
alati erutavam kui täielik alastus. See on vaimu erootika:
trussik katab tussi, tunne katab mõtet.
Teinekord sulandub loor aga looritagusega kokku. Metallplaat
on siis hoopis noor painduv kasetüvi, tihke ja kõva nagu
viimseni täis puhutud rehv. Kumm, kummis. Ma võin siis
imeasju teha, ma võin päästa meid sellest päevast, haigusest,
tülist. Viskame kõik ära, ei hooli sellest nohust, erendame,
eretame, punatame kõhud vastamisi, puusad on teineteises
keereldes-pööreldes pööraselt kinni, nii tugevalt, et peaaegu
valus hakkab. Me ravime end terveks, see on kõige vanem rohi,
vastumürk, see naistepuna
linade vahel.
Päästame end selle päeva tühjuse käest, pöörame aja tagasi.
Õuest tulles pole siis midagi lõhnast ära tunda, me lihtsalt
ei mäleta, et midagi võiks teisiti,
halvemini olla.



esmaspäev, 5. detsember 2016

Tulemas

Mul on ilmumas uus raamat, tegime ükspäev pilti.
Foto: Patrik Tamm


esmaspäev, 28. november 2016

Jönköping, Rootsi

Kas selles riigis on siis rohkem armastust, mõtlesin laevalt
maha astudes. Tollitöötaja nägu seda küll ei reetnud, ta
tõmbas mu kõrvale, ilmselt sellepärast, et mu silmad olid
magamatusest kahtlaselt punased, vaatas kotti, kuid seal
polnud muud kui riided ja mu pill. Rakvere rahvamuusika
ansambli ja meie puhkpillikvinteti tüüpidel olid huulealused
kõik Ettan snusist ehk mokatubakast punnis. Meil sinuga mitte,
proovisime laeval küll, aga panime seal esimest korda tatti ja
tubakalima täis suuga oli see lihtsalt rõve. Jube nätsunärimine
käis kogu aeg, et suu värske hoida. Ja mitte ainult meil,
kapellipoisid olid alles tatikad, ime, et nad üldse kuskilt
snusi kätte said.
Tuuritasime mööda Jönköpingi koole ja kirikuid. Ühes koolis
tekitasid kapellipoisid peaaegu väiksemat sorti mäsu, sest ühe
eesti traditsionaali pealkiri on „Ai niga-naga“ ja kui pikkade
lokkis juustega viiuldaja selle välja hõikas, hakkasid
mustanahalised õpilased esireas kohe nihelema ja nukke
hõõruma. Üldiselt aga ei huvitanud peale õpetajate-korraldajate
väga kedagi, mis me teeme või
mängime.
Lasime hotelli adminnil sauna igal õhtul soojaks kütta ja
kuna rootslased ise saunas üldse ei käi, olime seal ainsad.
Ega nad selle üle väga rõõmsad olnud. Mingid Ida-Euroopa
pidutsevad alaealised nolgid.
Me läksime vahel sauna alles siis, kui teised juba magasid,
keset ööd, peaaegu vastu hommikut, nii sai kahekesi olla.
Rätikud olid siiski ümber, ma ei hakanud ka peale käima,
häbenesin tegelikult isegi miskipärast. Imelik lugu selle
alastusega, me oleme kõik ju näinud paljast keha, kasvõi
ainult enda oma. Aga ikka see pilk, tabamatu silmavaade –
mis ta mõtleb? Värin käib läbi. Praegu on naljakas mõelda,
kui ujedad me olime, aga see oli aeg, kus me alles avastasime,
kuidas suudelda. Avastasime teineteise keha, olgugi et ainult
läbi riiete. Läbi pükste ja rinnahoidjate peal. Ei tahtnudki muud
teha, olime kogu aeg ninapidi koos.
Just vahetult enne ärasõitu oli kõik järsku hästi rahulik,
kapelli- ja kvintetipoisid olid väsinud ja unised, jalutasime
sinuga Vätterni järve kaldal, ninad külmast punased, nätsud
jälle suus. Ma olin nii õnnelik, aga sa olid miskipärast selle
üle pahane. Ma ei saanud aru, kuidas sa saad endiselt tujutu olla,
kui me nii tuliselt suudleme, teineteist nii tugevalt ja soojalt
hoiame. Olla kirglik, aga samas kurb, ja siis olla justkui kade,
et mina end nii hästi tunnen. See ei mahtunud mulle pähe ja
vaatasin vist sellest ka ülekohtuselt mööda, silmaklapid olid
ees. Aga me oleme alati mitu asja korraga. Ei ole selliseid tundeid,
mõtteid, mis ei saaks kunagi koos eksisteerida. Nagu need
kivid suures järves, mis sinna viskasime. Siledad, krobelised,
lapergused, munajad, põhja vajuvad niikuinii
ühtemoodi.
Võib-olla ei ole selles riigis rohkem armastust, võib-olla
mõtlesin ma selle ise juurde, sest endal oli midagi puudu.
Teatud kaastundekurbus, mis oleks mind sinuga lõplikult
ühte sidunud. Ma ei tea, kõik oleme natuke lollid ses mõttes.
Me ei taju vett enda ümber, siin sügaval põhjas.



laupäev, 19. november 2016

BodyBalance

tema paneb oma käed ümber minu
tema paneb oma jalad ümber minu ja suleb vooluringi
leian end saarel keset teda
– Paul-Eerik Rummo

Kui palju ma ka ei pingutanud, ei jõudnud tuubi sangadest kinni
hoida ja lendasin jälle nägu ees türkiissinisesse vette. Kreeklane
karjus kaatri roolist: „You have to grip it! Grip it!“ ja ma tõesti
üritasin, aga kätes polnud piisavalt jõudu – pole kunagi olnud –
ja nii ma seal lendlesin üles-alla nagu siga, kes üritab olla
delfiin. See karvane ja päevitunud lihamägi vaatas mind kaatri
pealt jälkusega nagu mingit vettind muffinit, tüüris siis paadi
lähemale ja aitas mu pardale, „enough!“. Kulus viis vaikset
ja piinarikast minutit, enne kui kuskilt Koronisi saare lähistelt
tagasi Tolo randa jõudsime. Mis veel hullem: kui hakkasin talle
ettenähtud kümmet eurot andma, ei tahtnud ta seda vastu võtta,
„what’s the point“. Pobisesin üle moka ikka efaristoo ja
efaristoo ja tulin kiiresti tulema. Mitte et see oleks midagi
enneolematult uut olnud, aga võtsin seda siis äärmiselt südamesse,
tundsin end alandatud nõrga tolkusena. Nohik! Kuid see oli
aastaid tagasi, kõik see on selja taga, teatud eas ei lähe need
asjad enam väga korda, pole mõtet
enam võistelda.
Käin nüüd BodyBalance’is, see on üks neist mingite Uus-Meremaa
tüüpide poolt välja töötatud rühmatreeningutest, muusika taustal.
Algul tundsin end nagu „Sõrmuste isanda“ filmist pärit suur mägi
keset Rohani nõtkeid hobuseid. Ja lumi mu nõlvadel sulas, oi
kuidas ta sulas!, higi jooksis ojadena igasse prakku ja sealt
igihaljale joogamatile, mis kõik endasse imas. Nägu oli ühekorraga
krimpsus ja lame nagu Agamemnoni surimask. Aga kord-korralt
läks kergemaks, selg ja rind avanesid üha enam ning põlvevalu
taganes. Vahel ma ikka küsin endalt, miks ma seal käin, näen
ju suht loll välja, aga siis vaatan treenerit ees lava peal ja
milline selgus on tema liigutustes! Just keha selge hääldus,
liigendatus, arusaamine. Ma mõistan nüüd, et absoluutselt igal
alal ja igas tundes on võimalik saavutada seda liigendatust,
täpsemini öeldes: artikulatsiooni. Painutades keha, õpetades lapsi,
ehitades soojamüüri – vahet pole. BodyBalance’is on asendeid,
mida mu keha pole kunagi varem võtnud, mitte kunagi, iga kord
õpin midagi uut ühe või teise liigese kohta, olgu ta kuitahes tühine.
Ma sirutun, ulatun
lähemale.
Lähemale sinule. Ka armastuses on hääldus, artikulatsioon, mis
ei tule niisama. Mõnel päeval istume miskipärast teineteisel
kogu aeg kukil, nokime ja norime, kisume tüli, ei näe teineteist
enam läbi selle nöökpuude metsa. Siis tuleb õppida kuulatama,
tuleb sirutada ja painutada, alustada kõige kaugemast liigesest ja
liikuda ikka lähemale ja lähemale. Lähemale sinule. Meil on
see saar olnud algusest peale, tema kasvatamine nõuab jõudu,
nõuab katsetamist, kogemusi. Üks asi on soojus me kehade
vahel, teine aga sügavus me sees. Ühine sügavus, jalad ja käed
keerdus ümber teineteise, liigestest kaugemale lahti sirutuvad
jalad ja käed, tugevamalt ümber teineteise. See on tasakaalu
leidmine ja selle hoidmine – kuskilt ei värise, ei lõtvu, me
võiksime igavesti nii olla, ideaalses häälduses. Armastuse
selges hääles.



pühapäev, 6. november 2016

Taavet

Vaatan oma keha ja mõtlen, kauaks teda veel jätkub, peab
ta vastu sellele paremale tulevikule, mis veel alles ees?
Siit ripub, sealt turritab ja taamal terendavad tassikoogid.
Ma pole kunagi teab mis vormis olnud, aga säde puusades ja
sitkus juure ümber veel püsib, õnneks.
Kuid põlved on hakanud külmade ilmadega valutama ja palavik
niidab palju hullemini maha kui mõned aastad tagasi. Ma pole
kolmkümmendki. Ekslesin hiljuti ühes palavikuunes ringi,
otsisin valgel jaaniööl oma voodit, et magama heita, aga kui
selle lõpuks leidsin, norskas seal keegi võõras ja hiiglasuur
mehejässakas. Tal polnud justkui ühtegi muret ega viga, nii
sügavalt magas. Karjusin, see on minu voodi! Ta vaatas mulle
korra ehmunult otsa, aga kukkus siis järsku laia häälega naerma.
Keha lausa rappus ja pöörles lõkerdades ja sel ei näinud lõppu
tulevat, ma kahanesin ikka aina pisemaks ja vähemaks, kuid
mehe jäsemed hakkasid äkki keha küljest lahti murduma, nii
kõvasti naeris, et pudenes lõpuks linade vahele nagu mure
liivaloss. Ärkasin üles, jalgu hõõrus mingi puru. Pidi olema
vara-varahommik, sest sa alles magasid, kuid ma ei suutnud
enam uuesti uinuda – mind vahetati välja!
Katsun vahel end ikka kokku võtta, käin ujumas ja jalutamas,
üritan mõnikord jälle jooksmisega algust teha, kütan mingeid
asju läbisegi, kuid harva jääb midagi külge. Michelangelo
tahutud kõhulihastega Taavetit minust ei saa. Minu keha suhe
fitnessiga on sama nagu mu vaimu suhe Euroopa kõrgkultuuriga:
ideed on ju õhus ja paljuski isegi omaks võetud, kuid siiski olen
vaid amööb perifeeriast. Taamal terendavad tassikoogid. Ükskõik
milline kultuur, ikka on see ilusate kultuur. Olgu see siis kasvõi
„koledust“ väärtustav vastukultuur, ka seal on
oma ilusad.
Aga ma tahan voodis võimalikult kaua vastu pidada, tahan olla
aastakümneid sinuga koos. See on minu tuli, see paneb mind
liikuma. Kui me selles bussis koos ei sõidaks, loksuks ta üksi,
tühja ja kõledana. Külm tuleb niikuinii, pärast head, pärast
halba, küsimus on, kui külm on praegu? Kui külmaks
laseme minna? Ma seon põlved sallidega kinni, tõmban
selga Adi dressid ja surun oma väiksed varbad botastesse.



kolmapäev, 26. oktoober 2016

Kaarma Tagaküla tee, Lääne-Virumaa

Ma ei tea küll miks, aga üks hetk olid sa äkki mu vastu
märgatavalt soojem, ja üha soojemaks muutusid. Võib-olla
sa nägid minus midagi. Ma polnud ammu seda kelleltki
eeldanud ja olin sisimas kohutavalt tänulik. Ehk paistis
see välja ka, ma loodan küll. Liiga palju tummasid nägusid
oli tollal, miskipärast oli selline aeg ja koht. Ega me ise
paremad olnud.
Hakkasime pikkadel jalutuskäikudel käima, peamiselt
ikka Kaarma Tagaküla kruusa- ja liivateel. Mõlemal pool
lainetasid nisupõllud, siin-seal oli paar põõsast, mille varjus
sai suitsu kimuda. Üldiselt oli see tühi tee, aga vahel ilmus
kuskilt müstilisest tolmupilvest sama müstiline Žiguli ja
tagaistmel istus alati keegi, kes tundis su isa õe lapse
sõimekaaslaste emade emasid või kurat teab, tõesti, kõik
tundsid kõiki. Näe, suitsetab!
Silme ees on kogu aeg suvi, kuidagi teisiti ma neid
nisupõldusid ette kujutada ei oskagi. See lõputu suvi põletab
kogu pildile mingi tuhmi läike ja jääb tunne, nagu oleks me
tõesti hakanud siis midagi nägema. Algul teineteist, jumal
teab aga, mida veel.
Mõni aasta hiljem, kui olin juba tükk aega üksi Tartus elanud,
kujutlesin ma tänaval võõraid naisi silmates, kuidas oleks
kellegagi neist elu lõpuni koos olla. Muidugi, alguses,
mõneks sekundiks, olid „kaalutlused“ puhtalt kehalised,
loomalikud. Aga mulle pakkus siiski suuremat erutust just mõte
kellegi pidevast kohalolust. Tema näost, mida ma iga päev
näeksin, tema soojusest, mida iga öö enda vastas tajuksin.
Ta ei püsi kindlasti samasugune, tema ideed muutuvad, tema
energia leiab erinevaid voolusänge. Ta võib olla täiesti teine
inimene, nagu minagi. Mässavast teismelisest saab soliidne
poliitik, flegmaatilisest boheemist rikas ärijuht. Või vastupidi,
ega see pole nii mustvalge. Aga ta kindlasti muutub.
Punupatsid tulevad lahti, riidevärvid vahetuvad,
lõiked kaarduvad.
Aga siis, taas palaval suvepäeval, kõndis Vanemuise mäest üles
mulle vastu üks suursugune naine, õhtupäike lõi ta näo ja
sääred särama, ta nagu helkis, põles – nagu ime! Seljas
õhuline ja läbipaistev must tuunika ning selle all ainult
lühikesed-lühikesed püksid, ei midagi muud. Ninas kuldne
rõngas, kaelas must choker ja jalas keerduvate rihmadega
Kleopatra-stiilis kingad, kõndis ta must mööda nagu mingi
iidne jumalus. Voolas mööda nagu Niilus. Ma ei julgenud
vaadatagi, kartsin, et jõllitan. Et mu silmaiirised muutuvad ise
suurteks ja tumedateks nibudeks. Ja järsku ei suutnud ma enam
kujutleda, kuidas kellegagi, veel vähem siis sellise ilmutusega,
elu lõpuni koos olla. Mingi hirm, mingi tumedus tõusis alt üles
südamesse ja varjutas selle nägemise, mis Kaarma Tagaküla
teest alguse sai. Närvilisus –
ma ei ole keiser.
Lõputu suve kõndisime lõpuni, tee oligi kõndimine ja
kõndimine tee. Sa justkui oleksid küsinud: „Kas me lihtsalt
kõnnimegi nüüd siin v“ Justkui mult midagi oodates.
Ma oleksin justkui vastanud, et just, just täpselt nii. Kuni
enam ei kõnni. Minuga, sinuga. Kuni me oleme teistsugused.
Kuni me pole midagi.



neljapäev, 20. oktoober 2016

Habemeta nali.

Täna tuleb piltnik ja teeb minust ühe tähtsa foto. Ajan
selleks habet: uhiuue teraga ettevaatlikult üle iga väikse
kühmu ja vinni, et kuskilt midagi katki ei tõmba. Igavene
dilemma: kas kolmepäevane habemetüügas või mädased
ja punetavad vistrikud, mis kaitsva karvkatte alt end välja
pressivad. Ja ma arvasin, et selleks ajaks olen küll neist
lahti. Paljugi, mis arvasin. Ootasin midagi, mis
ei tulnud.
Üks olulisemaid habemeajamisi oli siis, kui me kahekesi
esimest korda minu pool filmi vaatasime. Sa tõid koogi, ma
veini. Ääretu hoolega silusin enne oma näolapikest vannitoas
peegli ees. Et musisuu ikka pehme oleks, rahutusest
punetama löönud huuled.
Siis, aastaid tagasi, oli muidugi teisiti, tulevik oli täiesti
teistmoodi, kuigi olen praegu üsna seesama inimene.
Tulevik on endiselt lahti ja sama ettearvamatu, aga nüüd
ma tunnen tema kohalolu. Siis ei tundnud, tulevik oli kuskil
eemal. Aga võib-olla just sellepärast suutsin ma olla nii julge,
nii hakkaja – ja siin me oleme sinuga.
Iga väiksem kui karv saab maha lõigatud. Ma olen nagu
habe – kasvan oma nahast ikka uuesti ja uuesti läbi.
Ja imekombel tunned sa mu iga kord jälle ära! Mida ma küll
ilma oma naiseta teeksin.
Täna tuleb piltnik, mu nägu on küll vinne täis, kuid vähemalt
pehme ja sile. Ma värvin huuled punaseks, see on mingi
teistmoodi julgus, piltnik teeb pildi ja inimesed küsivad hiljem,
silmad suured: „Miks küll?“ Ja ma vastan: sellepärast,
mis kõik veel alles ees.



kolmapäev, 12. oktoober 2016

Strasbourg

sügis 2006

Käisime klassiga europarlamendis, õnneks tulid sa ka kaasa.
Ega seal väga midagi peale selle suure maja, ilusa kiriku
ja vanade palkhoonete polnudki. Ja jõgi – jah, me oleme
Reini kaldal käinud! Muidu aga ikka üks peakumin,
kuiv ja kajav ametnikukõne katalaani keeles (ei ole vist
keelt, mis sellest pääseks) ning suitsetavad alaealised
sakslased palju parema hotelli ees kui see, kus ööbisime
meie. Üks Euroopa kolmest võimukeskmest? Olgu siis.
Ilusad trammid.
Ma olin aga peaaegu oma õnne tipus, sest me muudkui aga
rääkisime ja rääkisime, või noh, peamiselt ikka sina, aga
ikkagi! Uitasime tänavatel ja mööda jõge, sõime vanalinnas
head šokolaadi ja ostsime nurga tagant odavat veini. Ja
ikka rääkisime, absoluutselt kõigest. Võib-olla oli see
sellepärast, et su SIM-kaardil polnud Prantsusmaal levi,
aga mind ei huvita, see oli üks ilusamaid
aegu minu elus.
Lugesime koos ühte raamatut – siis, kui see veel teema
oli. Camus, loomulikult. Su sees oli mingi silmanähtav
pinge ja ma küsisin: „Praegu on ju kõik hästi, eksole?“
Sa eemaldusid akna poole, vaatasid, kuidas loojangupunas
vana raudteehoone peale uut klaaskuplit keevitati ja võtsid
pudelist natuke veini: „Ta räägib õiget juttu, ma tean seda,
ma tean seda nagu üdini, aga ikkagi on mul selline tunne,
et ... et Camus ei kuula mind päriselt. Muudkui aga räägib,
nii ilusasti peab oma monoloogi, aga üksi, ta ei kuula mind.“
Ma ei saanud aru, kas see oli mingi vihje või oli see lihtsalt
üks osake meie „keskkooli-intellektuaalide“ mängust.
Võib-olla ikkagi vihje, aga millele? Ma kuulasin ju – või
olid need mu silmad? Need sisse võetud, õgivad, ehk isegi
pealetükkivad silmad. Ma küll üritasin neid varjata, aga ...
Mul on tunne, et me ei teadnud siis lihtsalt veel, et armastus
ja isiklik vabadus ei ole vastandid. Kaugeltki mitte. Sina
mõtlesid, et kaotad vabaduse, mina aga, et armastuse.
Ja siis me varjasime kõike. Pole ime, et see meie tants nii
lombakas välja kukkus.
Tagasi lendasime öösel, vahtisin terve aja kuud, väike
keskkooli-romantik. Nii kui lennujaamast õue saime, hakkas
su mobla helisema.



teisipäev, 4. oktoober 2016

Valge saal

Ma ei saa siiani aru, miks me sinna saali pidime minema.
Miks me lihtsalt tagasi ei pööranud ja ära ei põgenenud,
tagasi minu kitsa toa kitsasse voodisse – mu vanemad
olid ju terveks nädalavahetuseks ära.
See esimene kord on nii eredalt meeles. Ma ei suutnud
pärast muule mõeldagi, veel vähem siis mingile
rahvapeole. Ja mina arvasin, et tean juba su lõhna, aga
oi kuidas ma eksisin! See uus, tummine lõhn mu
näppudel, suu ümber ja ... Ma tahtsin veel! Sinu lõhn
ümber mu juure.
Aga seal me seisime, erendades kuskil fuajees, seljas
õhukesed valged triiksärgid ja käes küünlad, ootasime
märguannet, et koos teistega saali astuda. Mingi taidlejate
kava, millest ma enam vähematki aru ei saanud – miks
ja milleks? Keda see huvitab? Mida me teeme
siin kultuurimajas?
Kõrged vanikutega kaetud uksed olid irvakil, dirigent
kuulatas hoolega, saalist heljus kiluvõileibade ja hõõgveini
lõhna. Ja vanade lõhna. Ma nuusutasin oma sõrmi, et end
tagasi saada.
Lõpuks avati uksed täielikult, järsku paistis silma kirgas ja
selgepiiriline prožektorivalgus ja me varjuline küünlakuma
haihtus. Laudade ümber ootasid kõiksugu rühmad, ülal
seintel portreed.
Vaatasin kiiresti tagasi, sulle silma, ja nägin, et meil pole
kuhugi mujale minna kui armastusse.
Ja meil pole
kuhugi mujale minna kui armastusse.



kolmapäev, 28. september 2016

Ootan sind siin allpool

He want this clit in his mouth all day
– Gangsta Boo

Ükskord ajas mind laulupeol taga mingi hull tüdruk.
Olime pasunakooriga majutatud ühte Lasnamäe
lagunevasse nõukaaegsesse kooli, koos teiste
orkestrite ja rahvatantsijatega. Magada ei saanud,
vakstupõrand oli kõva ja öö läbi käis mingi alaealiste
mürgel. Aga veri vemmeldas, siredad tantsijad jooksid
hommikuti poolpaljalt ringi, räägiti, et üks 15aastane
poiss ja üks 18aastane tüdruk käisid varisenud krohvi
täis duširuumis külmaks läinud vee all keppimas,
kuid keegi ei näinud neid, ei peale passivad poisikesed
ega pahaaimamatud dirigendid-rühmavanemad. Aga
jutust piisas – miks ei või see ka minuga juhtuda?
Miks mul ei vea? Miks mind ei võta üks kogenud,
võõras iludus? Pealinn tundus olevat
täis võimalusi.
Ülal, viimase korruse pika koridori lõpus toimusid
meie diskod, eemal vanadest, kes libistasid kuskil
omaette õlut ja Jägermeistrit.
Istusin üksinda nurgas, kui keegi mulle kõrva
sosistas: „Tšeki kiimas eite!” See tüdruk tantsis
kuidagi eriti avalalt, vabalt ja teatud liigestest lahti
värelusega nagu tema igavesti suured tissidki. Ta
helesiniste pükste ääres välkusid valged stringid ja
ees, häbeme kohal kroonis kogu pilti väike tumedam
laiguke, nagu oleks ta natuke alla teinud. Ta oli märg,
üleni kuum, kirju ja lihalik. Ma kadusin teda vaadates
ära.
Järsku istus tüdruk mu süles ja sasis mu juukseid, läksin
üle keha punaseks, kuid ma ei osanud midagi peale
hakata ega kuskilt kinni võtta, nii ootamatu, nii ebaloogiline
oli see kõik! Kõigist täitumata unelmatest hoolimata
kivistusin ja jõllitasin enda ette nagu tummahammas,
põdesin hirmsasti oma ereka pärast, et see end läbi pükste
ei näriks ja näha ei oleks. See peast segi tüdruk ütles
mulle kõige ilusamaid asju, mitte keegi teine polnud
kunagi nii öelnud, nii ilusaid, ma ei uskunud teda.
Hommikuks oli tema obsessioon minu vastu nii haiglane,
et ma vältisin teda elu eest ja jooksin kiiresti ära proovidesse,
pärast aga ei tahtnud lauluväljakult ära tulla, sest – seal
ta oli jälle, ootas mind selles masendavas koolis ja
kiitis oma sõbranjedele, kui „kuum” ja „mehine” ma olen.
Nad vaatasid teda selle peale veidralt ja kõõrdi, ja
õigusega – see ei ole loogiline! Mul ei vea kunagi niimoodi!
Nii need asjad maailmas ei käi ja ei
hakkagi käima!
Hull tüdruk ajas mind kuni lõppkontserdini taga, käisin
laulukaare all läbi kõik orkestrid, et temast eemale saada,
puhusin oma pasunat igas koosseisus, läbisin seitsmekildise
rongkäigu rekordajaga, teistest kaugel ees, täiesti
vale orkestri ja maakonna juures.
Aga siis oli see maniakaalne kassi-hiire mäng läbi, sama
äkki kui see algas. Kõlas viimane patriootlik laul,
pakkisin pilli ükskõikselt kotti ja astusin rampväsinult
bussi, mis pasunakoori pealinnast jälle tagasi maale sõidutas.
Ja mis peamine: kaugele ära.
Ma nägin seal bussis sind, mul hakkas häbi, olin su keset
põgenemist hoopiski unustanud. Meie vahel oli ju juba siis
midagi. Ei? Sa rippusid ülal tooliselja peal, näoga minu
poole ja toksisid telefonis mingeid sõnumeid – nüüd mõtlen,
et ilmselt temale? Ma polnud ammu midagi nii ilusat ja
leebet näinud. Ei teadnud veel sellest teisest poisist.
Kui sul enne seda laulupidu külas käisin, olin liiga rahutu,
kõik need kallistamised olid küll soojad, kuid lõputa, liiga
ohutud, ma tahtsin enamat. Jonnisin ettevaatamatult,
tegin strateegiliselt valesid käike, ütlesin midagi, mis oleks
pidanud siis veel lillede taha jääma, sest ...
Friendzoned since 2001, baby. Aga pärast laulupeomaaniat
tundus see ohutu soojus väga loogiline. Selles oli oma
kindlus, oma säde ja lõpetatus. Tahtsin sulle öelda,
et võta nii palju aega, kui sul kulub, ootan sind siin,
allpool. Aga ei öelnud, kivistusin jälle.


pühapäev, 18. september 2016

Avar süda

Armastuse suvi, suvi sinu sees. Me ei suutnud
oma käsi teineteisest eemale hoida. Ükskõik
kui kitsad su teksad ka polnud, alati mahtus
mu käsi värvli vahele, sa hingasid õrnalt välja
ja näpud libisesid alla. Sina olid rütmilisem,
energilisem, hõõrusid alati esimesena vastu,
küsisid, kas mul on kondoom kaasas. Mul polnud
ja sa vaatasid mind kui põrandale sittunud kutsikat.
Aga raha? Ei. Nägu õhevil varastasid sa oma ema
magamistoast kahekümneviieka, see Tammsaarega,
ja lükkasid mu korterist välja. Tee kiiresti! Ma jooksin
läbi juunikuu uduvihma lähimasse bensukasse ja tulin
sealt väikse klõbiseva pakikesega tagasi, kõige vuhvlim,
kummihaisulisem, kuivem kondoom – alevikuvääriline,
paremat polnud saada. Sa olid juba jahtunud, aga ma
kütsin su uuesti üles, ükskõik kui kitsas, ikka on
ruumi veel mõnele näpule, mis on nagu verevad
männid mereudus. Me lasime kurja nähvitsa su toast
välja ja sulgesime ta teisele poole,
kogu aja ta haukus seal.
Rütmiks.
Mõtlesin kogu aeg, et mina sain haiget. Sa jätsid mind
kolmel korral maha, kolme erineva tüübiga. Viimane
oli jäädavalt. Aga tundub, et vanemaks saades mahub
musse üha rohkem kahtlusi ja nüüd pole ma enam nii
kindel – võib-olla tegin hoopis mina sulle haiget?
Ma polnud seni nii mõelnud, sa ei öelnud midagi,
kuigi ma pidevalt küsisin. Mis ora see minus oli,
mis meie kooselu sulle valusaks, võimatuks tegi?
Kas see, et ma vabandasin kogu aeg ja kartsin
kogu aeg, et teen haiget? Heasoovlikkus, alandlikkus
ilma enesekindluseta on nagu uduseks auranud peegel.
Sa ei näinud ennast.
Ma ei tea miks, aga viimasel korral tahtsin proovida
sind tagant võtta ja see ei lõppenud hästi, liiga kitsas oli.
Tahtsin vist armastusesuve lõpus midagi uut teha.
Sa polnud vastu, aga ma oleks pidanud nägema,
et meie suhe oli sel hetkel juba läbi, ja kogu see
punnitamine oli üle võlli,
liig mis liig.
Sa oled nüüd kaugel, me vahel on palju vett, aga see
kõik mahub musse ära ja ruumi jääb kõvasti ülegi.
Ma tean, et sinagi saad hakkama, sul oli alati nii
avar süda.



pühapäev, 15. mai 2016

Betti Alveri käevõru.

*

Lõpuks saime puhkama. Lendasime neljaks päevaks
Lissaboni, planeerisime seda pikalt,
kogusime raha.
Käisime kohe esimese asjana botaanikaaias, leidsin
uue lemmikpuu: mehhiko sooküpress ehk ahuehuete.
Tema kihiliselt ja majesteetlikult rippuvad oksad
pehmendasid ja murdsid valgust väga silmale
rahustaval moel. Sealt hakkaski see õige puhkus,
minnalaskmise vaikne voog. Atlandi tuul sahistas
läbi aia ja õlad vajusid lõpuks, lõpuks ometi longu.
Neli päeva, aga nüüd tundub, nagu oleks see olnud
ainult üks värviline, magus, päikseline
ja soe ööpäev.
Tüdrukutel olid eriti lühikesed seelikud ja eriti pikad
pruunid jalad, trammid olid kollased ja tänavasillutis
meenutas kalasoomuseid, õgisin kõike seda oma
kalasilmadega. Iha, iha täitis meeli – see oli vist hea
märk, vähemalt ma tahtsin midagi. Mitte nagu varem,
kui olin jõuetu ja tühi. Aga ihagi tasanes lõpuks kirjude
kahhelkivide mustrites.
Fernando Pessoa muuseumisse me ei jõudnudki ja ma
teda seal ei lugenud ka, peale tuntumate tsitaatide, mis
igal pool pudukauba pealt vastu vahtisid, kellel siis
veel lugemiseks aega on. Kuid hommikuti mõtlesin
temast küll. Botaanikaaiast ookeani poole oli üks tore
kohvik, jõime seal ärkamiseks kohvi ja värsket
apelsinimahla ja tavaliselt värvisin seal ka huuled
punaseks. Mingi kummaline asi on: tunnen ennast
alles siis, kui pulgaga suu üle käin. Ma mõtlen
puhtfüüsiliselt, punane värv katab huuli nagu teine
nahk, mis mu selle all asuvast kestast järsku teadlikuks
teeb. Ma tunnen ennast, ma justkui
suudlen ennast.
Üks hetk paistis päike kohvikuaknast sisse ja
küttis mu musta metallist käevõru, mida naljatades
Betti Alveri käevõruks kutsun, nii kuumaks, et hakkas
lausa põletama. Justkui oleks ma milleski süüdi, justkui
see võru ei tohiks olla minu randme ümber, või et
päiksevalguses ei ole ma võru jaoks mina. Kõrvetav
tunne käe peal andis märku, et peab hommikuuimast üles
tõusma ja turistitama minema ning me lahkusime
kohvikust, et sõita rongiga ookeani äärde. Must metall
sisises nagu kerisekivi, kui külmas ja soolases vees
suplesin. Miski minus kartis, et Pessoa majamuuseum
on nagu Betti Alveri käevõru, ainult et muuseumis
põleksin ma täielikult ära. Vist sellepärast me sinna
ei jõudnudki. Tagasi kodus hõljus Lissabon veel
eredana meeltes, kuid selles oli ka mingi kurbus: tükil
ajal enam ei saa, taskud on tühjad. Lissabon on
nüüd läbi.
Kojujõudmise õhtul sõin ära veel viimased lennukireisiga
ligaseks läinud magusad portugali kreemikoogid ja
kirjutasin märkmepaberile: „Kui kunagi nii palju raha on,
siis käi Jaapanis ära. Teist sellist võimalust enam ei tule.“
Tõusva päikese maale lähen vist oma
Juhan Viidingu kaabuga.

(Lev ja Leevikeses lugemas, Annika pilt)

esmaspäev, 11. aprill 2016

Üle katuste.

Esimesed kaks nädalat selle ravimikokteili peal olid
kohutavad. Olin nagu betooni valatud, iga liigutus
venis ja venis ning pea oli täiesti tühi. Seletamatu iha
aknast alla karata kasvas hüppeliselt (pun intended),
õnneks oli kodu ühekorruseline. Pärast läks paremaks,
keha sulas tardumusest vaikselt lahti, võrutunne ümber
pea jäi, kuid ma sain sõnad ja mõtted
tagasi.
Mõned aastad hiljem esimest korda kanepit proovides
oli mul kaifi teises pooles täpselt sama tunne: kivis,
justkui kinni, oma liikumatusse kehasse vangi neetud.
Rohkem ma teda teha ei tahtnud, jäigi
viimaseks.
Ja siiski oleme natuke erutunud, põnevil, kui kujutleme,
mida halba meiega võiks juhtuda. Mis siis saab, kui
jään näiteks pimedaks? See oleks nii teistmoodi! Hirmus,
aga siiski nii erinev praegusest argipäevast! Judin jookseb
üle selja, ühelt poolt eeldame juba, et saame kindlasti
hakkama, teiselt poolt on kõik täiesti ootamatu, ohtlik ja uus.
Just – uus. Me ootame õnnetust. Ja siis, kui ta
tuleb ...
Raamatukogus käib üks poiss, ta istub tundide viisi ühes
nurgas, otse minu lemmikkoha vaateväljas. Tal on
silmanähtavalt midagi valesti, halvasti. Ta ei tee midagi,
vahib ühte punkti suu veidi avali ja mokk lõtv, ta oleks
nagu stuuporis, kontaktiks täiesti võimetu. Vahel libistab
aeglaselt pilgu korraks üle telefoni ja siis vajub jälle tagasi
oma ühte punkti, mis ei asuks justkui siin. Valus on teda
vaadata, tunnen end temas ära, vähemalt tükikese sellest
kivisse suletud kujust, ja see torkab otse südamesse. Aga
küsima ka ei julge minna – äkki segan? Äkki mõtlen üle ja
eeldan liiga palju? Tõuseb ta ju alati jälle üles – küll veidi
eksinud ilmel – ja läheb rahulikult oma teed. Miks ma
arvan, et tal midagi viga on? Aga see nägu ... See nägu on
hirm selle ootuse, ärevuse sees.
Poiss lahkus, raamatukogu katuseakendest libises ere
kevadevalgus üle mu läpaka ja ma ei näinud enam ekraanilt
midagi lugeda ega vaadata, aga oma lemmikkohast mujale
kolida ka ei tahtnud. Panin kõik kinni, pakkisin asjad
kokku ja läksin üldse ära. Õues oli küll soe, kuid siiski nii
tuuline, et pidi hõlmad koomale tõmbama. Jalutasin
Toomemäele ja istusin von Baeri juures pingile, peale ühe
kaugeneva koerajalutaja olin seal üksi.
Skrollisin natuke telefonis, see ajas närvi, poleks pidanud
neid kommentaare lugema, panin ta kähmaki kinni ja tasku
ja vaatasin niisama üle linna, üle katuste. Õlad vajusid
pingest lahti, käed lõdvalt püksitaskutesse.
Vaatasin pikalt-pikalt. Varjud pöördusid venides ümber,
ühest punktist teise, nurgast nurka, üle kinni valatud
monumendi roheka pea pöördusid tagasi.

(Annika pilt)

pühapäev, 21. veebruar 2016

Targutaja tegelane.

Ma hakkan ise muutuma selleks tervemõistuslikuks inimeseks,
sitapeaks, kes ärevuse ja stressi käes vaevlevale tuttavale tahaks
öelda, et ärgu vingugu ja võtku ennast kokku. See on äärmiselt
vale lähenemine. Depressioonist ei saada lihtsalt üle,
sellest saab heal juhul ainult välja ronida, roomata.
Ma pean ennast rohkem jälgima, pean hoidma endas seda
musta auku,
et saaksin tõeliselt aidata. Ainult hull mõistab hullu.
Sellest nimest: võiks omastada sõna „hull“ ja anda sellele positiivse,
liitva jõu. Jah, me oleme hullud, igaüks isemoodi
ja igaüks on omamoodi ilus! Vahel ei suuda me end tunda
väärtuslikena ja sageli on see kõige hullem tunne – kõik on
justkui korras, aga ma olen tühi koht. Mõnikord on see aga kõige
parem tunne, just enne viimaselt korruselt alla hüppamist.
See on justkui rahu iseendaga, lõpuks ometi. Ma jään hulluks,
seda ilu minult ära võtta ei saa.
Olgu, aitasite mu jalgele, tegite must taas töövõimelise inimese,
aga see teile ilmselt ei meeldi, et ma taastumise ajal oma isiklikku
aega nii hindama hakkasin. Kui ma tahan, siis võtan end vabaks,
lülitan välja. Audre Lorde ütles, et enda eest hoolitsemine on osa
poliitilisest vastuhakust. Tööturg ei taha, et sa „liiga targaks“ või
„liiga tugevaks“ muutuksid. Täida oma ülesanded ära ja ole kuss.
Inimene hakkab vabal ajal igasugu „imelikke“ mõtteid mõtlema.
Enese harimine, loovuse arendamine, vaba aja võtmine on mõtleva,
poliitilise inimese vastutus, sest sellest oleneb kogukonna hoolivus
ja mitmekülgsus. Ja kui sul ei lasta lugeda ei Toni Morrisoni ega
Elo Viidingut, siis tuleb selle vabaduse eest võidelda.
Ma tean-tean, seda eneseabi-gurundust on ka juba liiga palju, isegi
sõna „tervis“ tekitab allergiat. Enamik sellest on kahjuks uinutav
taktika: spaatame end puhkusel uimaseks ja vaatame õhtul
laulusaadet. Kindlasti mõnus. Guru sosistab kõrva, mida tegema
pead, kõik läheb hästi, ära muretse, maga rahulikult, hommikul oled
kirgastunud, võid ennast ühe pralineekompvekiga premeerida. Aga
mis sind tegelikult üles äratab?
Vahi, kus õpetaja välja tulnud. Jah, jah, vabandust. Jälle targutan,
nagu mingi teine karakter tuleks peale.
Ma lülitan kõik välja ja murran end lahti, seljaga vastu sooja ahju,
nagu peidaksin end nende tugevate ahjukivide taha, nagu mängiksin
sõda, käsi püssina üle rinna. Tuli praksub ja paugub läbi vaikuse,
kostavad lasud, ent selles enesele ehitatud kindluses tunnen ma end
vabana. Ma ei anna alla. Selles väikeses ümberpiiratud panipaigas
olen mina võti, olen mina elu algus.



neljapäev, 7. jaanuar 2016

Luuletus.

*
Only a Sith deals in absolutes.
- Obi-Wan Kenobi

Eurooplased tahavad rahmeldada ... kui neid,
kes kibelevad molli sõita või lasta kellelgi
teisel molli sõita, saab ikka nimetada
eurooplasteks. Ütleme siis, et olendid, kes
astuvad teatud geograafilisel alal ja
kellega liitub üha enam vendi ja õdesid.
Aga see on tõesti Euroopa ja äärmused
igal poolel on läinud juba nii kaugele,
et enam pole tagasi võimalik minna,
vähemalt mitte endistviisi. Jah, tõesti,
see hetk on käes.
Rahu on kaugemal kui mõni aeg enne.
Võib-olla pärastpoole saabub ta lõpuks
oma täielikul kujul (ja sellisena esimest korda),
ei tea. Kes seda usuks. Õhk on tihe ja tiine
ning uskuda ja kujutleda on raske.
Selles õhus kogunevad ja kajavad
tüübid. Ma kuulen naabreid läbi seina.
Sõnadest aru ei saa, aga üks kõlab nagu
lämisev jorss, teine nagu kädistav tšikk, ja
siis on veel toolijalgade kahurisaluut,
mõnikord ka harjavarrepaugud läbi põranda.
Aga seda teeb sein ise, sein muudab hääled
tüüpideks. Postitused, kommentaarid
ekraaniseinal on enamasti vaid murdosa
alfabeedi potentsiaalist - ja kahjuks just
nimelt tüüpiline murdosa.
Haardega lahendusi on vähe ja kõik nad
on kompromissitud, sest tõelised lahendused
on ebainimlikud, st mõeldud loogilise lõpuni.
Kaks sellist: täielik killustumine, Individualism
või täielik ühendus kõigi inimeste vahel. Ja
tõesti kõigi oma see leib. Igaüks iseenda eest
või kõik kõigi eest.
Gruppidena, seltskondadena, teisisõnu klombikestena
tõmmata-lükata on juba aastatuhandeid
olnud ajutine lahendus sõjaaegade vahel.
(Sõda on sellisel juhul nii julmade tunnete ventiil,
geenivaramu külm nurgavoodi kui hakklihamasin.)
Aga kes oleks valmis või üldse suuteline
selliseks muutuseks?
Sulle ei meeldi see küsimus, Y, või siis vähemalt
mitte sellisel kujul, see on juba olnud, see on
ajalugu, imal, ma tean. Ja ma kõlan sulle
nagu idealist, nii kutsud mind, õigustatult.
Aga minagi ju räägin seina tagant.