neljapäev, 7. jaanuar 2016

Luuletus.

*
Only a Sith deals in absolutes.
- Obi-Wan Kenobi

Eurooplased tahavad rahmeldada ... kui neid,
kes kibelevad molli sõita või lasta kellelgi
teisel molli sõita, saab ikka nimetada
eurooplasteks. Ütleme siis, et olendid, kes
astuvad teatud geograafilisel alal ja
kellega liitub üha enam vendi ja õdesid.
Aga see on tõesti Euroopa ja äärmused
igal poolel on läinud juba nii kaugele,
et enam pole tagasi võimalik minna,
vähemalt mitte endistviisi. Jah, tõesti,
see hetk on käes.
Rahu on kaugemal kui mõni aeg enne.
Võib-olla pärastpoole saabub ta lõpuks
oma täielikul kujul (ja sellisena esimest korda),
ei tea. Kes seda usuks. Õhk on tihe ja tiine
ning uskuda ja kujutleda on raske.
Selles õhus kogunevad ja kajavad
tüübid. Ma kuulen naabreid läbi seina.
Sõnadest aru ei saa, aga üks kõlab nagu
lämisev jorss, teine nagu kädistav tšikk, ja
siis on veel toolijalgade kahurisaluut,
mõnikord ka harjavarrepaugud läbi põranda.
Aga seda teeb sein ise, sein muudab hääled
tüüpideks. Postitused, kommentaarid
ekraaniseinal on enamasti vaid murdosa
alfabeedi potentsiaalist - ja kahjuks just
nimelt tüüpiline murdosa.
Haardega lahendusi on vähe ja kõik nad
on kompromissitud, sest tõelised lahendused
on ebainimlikud, st mõeldud loogilise lõpuni.
Kaks sellist: täielik killustumine, Individualism
või täielik ühendus kõigi inimeste vahel. Ja
tõesti kõigi oma see leib. Igaüks iseenda eest
või kõik kõigi eest.
Gruppidena, seltskondadena, teisisõnu klombikestena
tõmmata-lükata on juba aastatuhandeid
olnud ajutine lahendus sõjaaegade vahel.
(Sõda on sellisel juhul nii julmade tunnete ventiil,
geenivaramu külm nurgavoodi kui hakklihamasin.)
Aga kes oleks valmis või üldse suuteline
selliseks muutuseks?
Sulle ei meeldi see küsimus, Y, või siis vähemalt
mitte sellisel kujul, see on juba olnud, see on
ajalugu, imal, ma tean. Ja ma kõlan sulle
nagu idealist, nii kutsud mind, õigustatult.
Aga minagi ju räägin seina tagant.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar