pühapäev, 21. veebruar 2016

Targutaja tegelane.

Ma hakkan ise muutuma selleks tervemõistuslikuks inimeseks,
sitapeaks, kes ärevuse ja stressi käes vaevlevale tuttavale tahaks
öelda, et ärgu vingugu ja võtku ennast kokku. See on äärmiselt
vale lähenemine. Depressioonist ei saada lihtsalt üle,
sellest saab heal juhul ainult välja ronida, roomata.
Ma pean ennast rohkem jälgima, pean hoidma endas seda
musta auku,
et saaksin tõeliselt aidata. Ainult hull mõistab hullu.
Sellest nimest: võiks omastada sõna „hull“ ja anda sellele positiivse,
liitva jõu. Jah, me oleme hullud, igaüks isemoodi
ja igaüks on omamoodi ilus! Vahel ei suuda me end tunda
väärtuslikena ja sageli on see kõige hullem tunne – kõik on
justkui korras, aga ma olen tühi koht. Mõnikord on see aga kõige
parem tunne, just enne viimaselt korruselt alla hüppamist.
See on justkui rahu iseendaga, lõpuks ometi. Ma jään hulluks,
seda ilu minult ära võtta ei saa.
Olgu, aitasite mu jalgele, tegite must taas töövõimelise inimese,
aga see teile ilmselt ei meeldi, et ma taastumise ajal oma isiklikku
aega nii hindama hakkasin. Kui ma tahan, siis võtan end vabaks,
lülitan välja. Audre Lorde ütles, et enda eest hoolitsemine on osa
poliitilisest vastuhakust. Tööturg ei taha, et sa „liiga targaks“ või
„liiga tugevaks“ muutuksid. Täida oma ülesanded ära ja ole kuss.
Inimene hakkab vabal ajal igasugu „imelikke“ mõtteid mõtlema.
Enese harimine, loovuse arendamine, vaba aja võtmine on mõtleva,
poliitilise inimese vastutus, sest sellest oleneb kogukonna hoolivus
ja mitmekülgsus. Ja kui sul ei lasta lugeda ei Toni Morrisoni ega
Elo Viidingut, siis tuleb selle vabaduse eest võidelda.
Ma tean-tean, seda eneseabi-gurundust on ka juba liiga palju, isegi
sõna „tervis“ tekitab allergiat. Enamik sellest on kahjuks uinutav
taktika: spaatame end puhkusel uimaseks ja vaatame õhtul
laulusaadet. Kindlasti mõnus. Guru sosistab kõrva, mida tegema
pead, kõik läheb hästi, ära muretse, maga rahulikult, hommikul oled
kirgastunud, võid ennast ühe pralineekompvekiga premeerida. Aga
mis sind tegelikult üles äratab?
Vahi, kus õpetaja välja tulnud. Jah, jah, vabandust. Jälle targutan,
nagu mingi teine karakter tuleks peale.
Ma lülitan kõik välja ja murran end lahti, seljaga vastu sooja ahju,
nagu peidaksin end nende tugevate ahjukivide taha, nagu mängiksin
sõda, käsi püssina üle rinna. Tuli praksub ja paugub läbi vaikuse,
kostavad lasud, ent selles enesele ehitatud kindluses tunnen ma end
vabana. Ma ei anna alla. Selles väikeses ümberpiiratud panipaigas
olen mina võti, olen mina elu algus.