esmaspäev, 11. aprill 2016

Üle katuste.

Esimesed kaks nädalat selle ravimikokteili peal olid
kohutavad. Olin nagu betooni valatud, iga liigutus
venis ja venis ning pea oli täiesti tühi. Seletamatu iha
aknast alla karata kasvas hüppeliselt (pun intended),
õnneks oli kodu ühekorruseline. Pärast läks paremaks,
keha sulas tardumusest vaikselt lahti, võrutunne ümber
pea jäi, kuid ma sain sõnad ja mõtted
tagasi.
Mõned aastad hiljem esimest korda kanepit proovides
oli mul kaifi teises pooles täpselt sama tunne: kivis,
justkui kinni, oma liikumatusse kehasse vangi neetud.
Rohkem ma teda teha ei tahtnud, jäigi
viimaseks.
Ja siiski oleme natuke erutunud, põnevil, kui kujutleme,
mida halba meiega võiks juhtuda. Mis siis saab, kui
jään näiteks pimedaks? See oleks nii teistmoodi! Hirmus,
aga siiski nii erinev praegusest argipäevast! Judin jookseb
üle selja, ühelt poolt eeldame juba, et saame kindlasti
hakkama, teiselt poolt on kõik täiesti ootamatu, ohtlik ja uus.
Just – uus. Me ootame õnnetust. Ja siis, kui ta
tuleb ...
Raamatukogus käib üks poiss, ta istub tundide viisi ühes
nurgas, otse minu lemmikkoha vaateväljas. Tal on
silmanähtavalt midagi valesti, halvasti. Ta ei tee midagi,
vahib ühte punkti suu veidi avali ja mokk lõtv, ta oleks
nagu stuuporis, kontaktiks täiesti võimetu. Vahel libistab
aeglaselt pilgu korraks üle telefoni ja siis vajub jälle tagasi
oma ühte punkti, mis ei asuks justkui siin. Valus on teda
vaadata, tunnen end temas ära, vähemalt tükikese sellest
kivisse suletud kujust, ja see torkab otse südamesse. Aga
küsima ka ei julge minna – äkki segan? Äkki mõtlen üle ja
eeldan liiga palju? Tõuseb ta ju alati jälle üles – küll veidi
eksinud ilmel – ja läheb rahulikult oma teed. Miks ma
arvan, et tal midagi viga on? Aga see nägu ... See nägu on
hirm selle ootuse, ärevuse sees.
Poiss lahkus, raamatukogu katuseakendest libises ere
kevadevalgus üle mu läpaka ja ma ei näinud enam ekraanilt
midagi lugeda ega vaadata, aga oma lemmikkohast mujale
kolida ka ei tahtnud. Panin kõik kinni, pakkisin asjad
kokku ja läksin üldse ära. Õues oli küll soe, kuid siiski nii
tuuline, et pidi hõlmad koomale tõmbama. Jalutasin
Toomemäele ja istusin von Baeri juures pingile, peale ühe
kaugeneva koerajalutaja olin seal üksi.
Skrollisin natuke telefonis, see ajas närvi, poleks pidanud
neid kommentaare lugema, panin ta kähmaki kinni ja tasku
ja vaatasin niisama üle linna, üle katuste. Õlad vajusid
pingest lahti, käed lõdvalt püksitaskutesse.
Vaatasin pikalt-pikalt. Varjud pöördusid venides ümber,
ühest punktist teise, nurgast nurka, üle kinni valatud
monumendi roheka pea pöördusid tagasi.

(Annika pilt)