pühapäev, 15. mai 2016

Betti Alveri käevõru.

*

Lõpuks saime puhkama. Lendasime neljaks päevaks
Lissaboni, planeerisime seda pikalt,
kogusime raha.
Käisime kohe esimese asjana botaanikaaias, leidsin
uue lemmikpuu: mehhiko sooküpress ehk ahuehuete.
Tema kihiliselt ja majesteetlikult rippuvad oksad
pehmendasid ja murdsid valgust väga silmale
rahustaval moel. Sealt hakkaski see õige puhkus,
minnalaskmise vaikne voog. Atlandi tuul sahistas
läbi aia ja õlad vajusid lõpuks, lõpuks ometi longu.
Neli päeva, aga nüüd tundub, nagu oleks see olnud
ainult üks värviline, magus, päikseline
ja soe ööpäev.
Tüdrukutel olid eriti lühikesed seelikud ja eriti pikad
pruunid jalad, trammid olid kollased ja tänavasillutis
meenutas kalasoomuseid, õgisin kõike seda oma
kalasilmadega. Iha, iha täitis meeli – see oli vist hea
märk, vähemalt ma tahtsin midagi. Mitte nagu varem,
kui olin jõuetu ja tühi. Aga ihagi tasanes lõpuks kirjude
kahhelkivide mustrites.
Fernando Pessoa muuseumisse me ei jõudnudki ja ma
teda seal ei lugenud ka, peale tuntumate tsitaatide, mis
igal pool pudukauba pealt vastu vahtisid, kellel siis
veel lugemiseks aega on. Kuid hommikuti mõtlesin
temast küll. Botaanikaaiast ookeani poole oli üks tore
kohvik, jõime seal ärkamiseks kohvi ja värsket
apelsinimahla ja tavaliselt värvisin seal ka huuled
punaseks. Mingi kummaline asi on: tunnen ennast
alles siis, kui pulgaga suu üle käin. Ma mõtlen
puhtfüüsiliselt, punane värv katab huuli nagu teine
nahk, mis mu selle all asuvast kestast järsku teadlikuks
teeb. Ma tunnen ennast, ma justkui
suudlen ennast.
Üks hetk paistis päike kohvikuaknast sisse ja
küttis mu musta metallist käevõru, mida naljatades
Betti Alveri käevõruks kutsun, nii kuumaks, et hakkas
lausa põletama. Justkui oleks ma milleski süüdi, justkui
see võru ei tohiks olla minu randme ümber, või et
päiksevalguses ei ole ma võru jaoks mina. Kõrvetav
tunne käe peal andis märku, et peab hommikuuimast üles
tõusma ja turistitama minema ning me lahkusime
kohvikust, et sõita rongiga ookeani äärde. Must metall
sisises nagu kerisekivi, kui külmas ja soolases vees
suplesin. Miski minus kartis, et Pessoa majamuuseum
on nagu Betti Alveri käevõru, ainult et muuseumis
põleksin ma täielikult ära. Vist sellepärast me sinna
ei jõudnudki. Tagasi kodus hõljus Lissabon veel
eredana meeltes, kuid selles oli ka mingi kurbus: tükil
ajal enam ei saa, taskud on tühjad. Lissabon on
nüüd läbi.
Kojujõudmise õhtul sõin ära veel viimased lennukireisiga
ligaseks läinud magusad portugali kreemikoogid ja
kirjutasin märkmepaberile: „Kui kunagi nii palju raha on,
siis käi Jaapanis ära. Teist sellist võimalust enam ei tule.“
Tõusva päikese maale lähen vist oma
Juhan Viidingu kaabuga.

(Lev ja Leevikeses lugemas, Annika pilt)