kolmapäev, 28. september 2016

Ootan sind siin allpool

He want this clit in his mouth all day
– Gangsta Boo

Ükskord ajas mind laulupeol taga mingi hull tüdruk.
Olime pasunakooriga majutatud ühte Lasnamäe
lagunevasse nõukaaegsesse kooli, koos teiste
orkestrite ja rahvatantsijatega. Magada ei saanud,
vakstupõrand oli kõva ja öö läbi käis mingi alaealiste
mürgel. Aga veri vemmeldas, siredad tantsijad jooksid
hommikuti poolpaljalt ringi, räägiti, et üks 15aastane
poiss ja üks 18aastane tüdruk käisid varisenud krohvi
täis duširuumis külmaks läinud vee all keppimas,
kuid keegi ei näinud neid, ei peale passivad poisikesed
ega pahaaimamatud dirigendid-rühmavanemad. Aga
jutust piisas – miks ei või see ka minuga juhtuda?
Miks mul ei vea? Miks mind ei võta üks kogenud,
võõras iludus? Pealinn tundus olevat
täis võimalusi.
Ülal, viimase korruse pika koridori lõpus toimusid
meie diskod, eemal vanadest, kes libistasid kuskil
omaette õlut ja Jägermeistrit.
Istusin üksinda nurgas, kui keegi mulle kõrva
sosistas: „Tšeki kiimas eite!” See tüdruk tantsis
kuidagi eriti avalalt, vabalt ja teatud liigestest lahti
värelusega nagu tema igavesti suured tissidki. Ta
helesiniste pükste ääres välkusid valged stringid ja
ees, häbeme kohal kroonis kogu pilti väike tumedam
laiguke, nagu oleks ta natuke alla teinud. Ta oli märg,
üleni kuum, kirju ja lihalik. Ma kadusin teda vaadates
ära.
Järsku istus tüdruk mu süles ja sasis mu juukseid, läksin
üle keha punaseks, kuid ma ei osanud midagi peale
hakata ega kuskilt kinni võtta, nii ootamatu, nii ebaloogiline
oli see kõik! Kõigist täitumata unelmatest hoolimata
kivistusin ja jõllitasin enda ette nagu tummahammas,
põdesin hirmsasti oma ereka pärast, et see end läbi pükste
ei näriks ja näha ei oleks. See peast segi tüdruk ütles
mulle kõige ilusamaid asju, mitte keegi teine polnud
kunagi nii öelnud, nii ilusaid, ma ei uskunud teda.
Hommikuks oli tema obsessioon minu vastu nii haiglane,
et ma vältisin teda elu eest ja jooksin kiiresti ära proovidesse,
pärast aga ei tahtnud lauluväljakult ära tulla, sest – seal
ta oli jälle, ootas mind selles masendavas koolis ja
kiitis oma sõbranjedele, kui „kuum” ja „mehine” ma olen.
Nad vaatasid teda selle peale veidralt ja kõõrdi, ja
õigusega – see ei ole loogiline! Mul ei vea kunagi niimoodi!
Nii need asjad maailmas ei käi ja ei
hakkagi käima!
Hull tüdruk ajas mind kuni lõppkontserdini taga, käisin
laulukaare all läbi kõik orkestrid, et temast eemale saada,
puhusin oma pasunat igas koosseisus, läbisin seitsmekildise
rongkäigu rekordajaga, teistest kaugel ees, täiesti
vale orkestri ja maakonna juures.
Aga siis oli see maniakaalne kassi-hiire mäng läbi, sama
äkki kui see algas. Kõlas viimane patriootlik laul,
pakkisin pilli ükskõikselt kotti ja astusin rampväsinult
bussi, mis pasunakoori pealinnast jälle tagasi maale sõidutas.
Ja mis peamine: kaugele ära.
Ma nägin seal bussis sind, mul hakkas häbi, olin su keset
põgenemist hoopiski unustanud. Meie vahel oli ju juba siis
midagi. Ei? Sa rippusid ülal tooliselja peal, näoga minu
poole ja toksisid telefonis mingeid sõnumeid – nüüd mõtlen,
et ilmselt temale? Ma polnud ammu midagi nii ilusat ja
leebet näinud. Ei teadnud veel sellest teisest poisist.
Kui sul enne seda laulupidu külas käisin, olin liiga rahutu,
kõik need kallistamised olid küll soojad, kuid lõputa, liiga
ohutud, ma tahtsin enamat. Jonnisin ettevaatamatult,
tegin strateegiliselt valesid käike, ütlesin midagi, mis oleks
pidanud siis veel lillede taha jääma, sest ...
Friendzoned since 2001, baby. Aga pärast laulupeomaaniat
tundus see ohutu soojus väga loogiline. Selles oli oma
kindlus, oma säde ja lõpetatus. Tahtsin sulle öelda,
et võta nii palju aega, kui sul kulub, ootan sind siin,
allpool. Aga ei öelnud, kivistusin jälle.


pühapäev, 18. september 2016

Avar süda

Armastuse suvi, suvi sinu sees. Me ei suutnud
oma käsi teineteisest eemale hoida. Ükskõik
kui kitsad su teksad ka polnud, alati mahtus
mu käsi värvli vahele, sa hingasid õrnalt välja
ja näpud libisesid alla. Sina olid rütmilisem,
energilisem, hõõrusid alati esimesena vastu,
küsisid, kas mul on kondoom kaasas. Mul polnud
ja sa vaatasid mind kui põrandale sittunud kutsikat.
Aga raha? Ei. Nägu õhevil varastasid sa oma ema
magamistoast kahekümneviieka, see Tammsaarega,
ja lükkasid mu korterist välja. Tee kiiresti! Ma jooksin
läbi juunikuu uduvihma lähimasse bensukasse ja tulin
sealt väikse klõbiseva pakikesega tagasi, kõige vuhvlim,
kummihaisulisem, kuivem kondoom – alevikuvääriline,
paremat polnud saada. Sa olid juba jahtunud, aga ma
kütsin su uuesti üles, ükskõik kui kitsas, ikka on
ruumi veel mõnele näpule, mis on nagu verevad
männid mereudus. Me lasime kurja nähvitsa su toast
välja ja sulgesime ta teisele poole,
kogu aja ta haukus seal.
Rütmiks.
Mõtlesin kogu aeg, et mina sain haiget. Sa jätsid mind
kolmel korral maha, kolme erineva tüübiga. Viimane
oli jäädavalt. Aga tundub, et vanemaks saades mahub
musse üha rohkem kahtlusi ja nüüd pole ma enam nii
kindel – võib-olla tegin hoopis mina sulle haiget?
Ma polnud seni nii mõelnud, sa ei öelnud midagi,
kuigi ma pidevalt küsisin. Mis ora see minus oli,
mis meie kooselu sulle valusaks, võimatuks tegi?
Kas see, et ma vabandasin kogu aeg ja kartsin
kogu aeg, et teen haiget? Heasoovlikkus, alandlikkus
ilma enesekindluseta on nagu uduseks auranud peegel.
Sa ei näinud ennast.
Ma ei tea miks, aga viimasel korral tahtsin proovida
sind tagant võtta ja see ei lõppenud hästi, liiga kitsas oli.
Tahtsin vist armastusesuve lõpus midagi uut teha.
Sa polnud vastu, aga ma oleks pidanud nägema,
et meie suhe oli sel hetkel juba läbi, ja kogu see
punnitamine oli üle võlli,
liig mis liig.
Sa oled nüüd kaugel, me vahel on palju vett, aga see
kõik mahub musse ära ja ruumi jääb kõvasti ülegi.
Ma tean, et sinagi saad hakkama, sul oli alati nii
avar süda.