kolmapäev, 26. oktoober 2016

Kaarma Tagaküla tee, Lääne-Virumaa

Ma ei tea küll miks, aga üks hetk olid sa äkki mu vastu
märgatavalt soojem, ja üha soojemaks muutusid. Võib-olla
sa nägid minus midagi. Ma polnud ammu seda kelleltki
eeldanud ja olin sisimas kohutavalt tänulik. Ehk paistis
see välja ka, ma loodan küll. Liiga palju tummasid nägusid
oli tollal, miskipärast oli selline aeg ja koht. Ega me ise
paremad olnud.
Hakkasime pikkadel jalutuskäikudel käima, peamiselt
ikka Kaarma Tagaküla kruusa- ja liivateel. Mõlemal pool
lainetasid nisupõllud, siin-seal oli paar põõsast, mille varjus
sai suitsu kimuda. Üldiselt oli see tühi tee, aga vahel ilmus
kuskilt müstilisest tolmupilvest sama müstiline Žiguli ja
tagaistmel istus alati keegi, kes tundis su isa õe lapse
sõimekaaslaste emade emasid või kurat teab, tõesti, kõik
tundsid kõiki. Näe, suitsetab!
Silme ees on kogu aeg suvi, kuidagi teisiti ma neid
nisupõldusid ette kujutada ei oskagi. See lõputu suvi põletab
kogu pildile mingi tuhmi läike ja jääb tunne, nagu oleks me
tõesti hakanud siis midagi nägema. Algul teineteist, jumal
teab aga, mida veel.
Mõni aasta hiljem, kui olin juba tükk aega üksi Tartus elanud,
kujutlesin ma tänaval võõraid naisi silmates, kuidas oleks
kellegagi neist elu lõpuni koos olla. Muidugi, alguses,
mõneks sekundiks, olid „kaalutlused“ puhtalt kehalised,
loomalikud. Aga mulle pakkus siiski suuremat erutust just mõte
kellegi pidevast kohalolust. Tema näost, mida ma iga päev
näeksin, tema soojusest, mida iga öö enda vastas tajuksin.
Ta ei püsi kindlasti samasugune, tema ideed muutuvad, tema
energia leiab erinevaid voolusänge. Ta võib olla täiesti teine
inimene, nagu minagi. Mässavast teismelisest saab soliidne
poliitik, flegmaatilisest boheemist rikas ärijuht. Või vastupidi,
ega see pole nii mustvalge. Aga ta kindlasti muutub.
Punupatsid tulevad lahti, riidevärvid vahetuvad,
lõiked kaarduvad.
Aga siis, taas palaval suvepäeval, kõndis Vanemuise mäest üles
mulle vastu üks suursugune naine, õhtupäike lõi ta näo ja
sääred särama, ta nagu helkis, põles – nagu ime! Seljas
õhuline ja läbipaistev must tuunika ning selle all ainult
lühikesed-lühikesed püksid, ei midagi muud. Ninas kuldne
rõngas, kaelas must choker ja jalas keerduvate rihmadega
Kleopatra-stiilis kingad, kõndis ta must mööda nagu mingi
iidne jumalus. Voolas mööda nagu Niilus. Ma ei julgenud
vaadatagi, kartsin, et jõllitan. Et mu silmaiirised muutuvad ise
suurteks ja tumedateks nibudeks. Ja järsku ei suutnud ma enam
kujutleda, kuidas kellegagi, veel vähem siis sellise ilmutusega,
elu lõpuni koos olla. Mingi hirm, mingi tumedus tõusis alt üles
südamesse ja varjutas selle nägemise, mis Kaarma Tagaküla
teest alguse sai. Närvilisus –
ma ei ole keiser.
Lõputu suve kõndisime lõpuni, tee oligi kõndimine ja
kõndimine tee. Sa justkui oleksid küsinud: „Kas me lihtsalt
kõnnimegi nüüd siin v“ Justkui mult midagi oodates.
Ma oleksin justkui vastanud, et just, just täpselt nii. Kuni
enam ei kõnni. Minuga, sinuga. Kuni me oleme teistsugused.
Kuni me pole midagi.



neljapäev, 20. oktoober 2016

Habemeta nali.

Täna tuleb piltnik ja teeb minust ühe tähtsa foto. Ajan
selleks habet: uhiuue teraga ettevaatlikult üle iga väikse
kühmu ja vinni, et kuskilt midagi katki ei tõmba. Igavene
dilemma: kas kolmepäevane habemetüügas või mädased
ja punetavad vistrikud, mis kaitsva karvkatte alt end välja
pressivad. Ja ma arvasin, et selleks ajaks olen küll neist
lahti. Paljugi, mis arvasin. Ootasin midagi, mis
ei tulnud.
Üks olulisemaid habemeajamisi oli siis, kui me kahekesi
esimest korda minu pool filmi vaatasime. Sa tõid koogi, ma
veini. Ääretu hoolega silusin enne oma näolapikest vannitoas
peegli ees. Et musisuu ikka pehme oleks, rahutusest
punetama löönud huuled.
Siis, aastaid tagasi, oli muidugi teisiti, tulevik oli täiesti
teistmoodi, kuigi olen praegu üsna seesama inimene.
Tulevik on endiselt lahti ja sama ettearvamatu, aga nüüd
ma tunnen tema kohalolu. Siis ei tundnud, tulevik oli kuskil
eemal. Aga võib-olla just sellepärast suutsin ma olla nii julge,
nii hakkaja – ja siin me oleme sinuga.
Iga väiksem kui karv saab maha lõigatud. Ma olen nagu
habe – kasvan oma nahast ikka uuesti ja uuesti läbi.
Ja imekombel tunned sa mu iga kord jälle ära! Mida ma küll
ilma oma naiseta teeksin.
Täna tuleb piltnik, mu nägu on küll vinne täis, kuid vähemalt
pehme ja sile. Ma värvin huuled punaseks, see on mingi
teistmoodi julgus, piltnik teeb pildi ja inimesed küsivad hiljem,
silmad suured: „Miks küll?“ Ja ma vastan: sellepärast,
mis kõik veel alles ees.



kolmapäev, 12. oktoober 2016

Strasbourg

sügis 2006

Käisime klassiga europarlamendis, õnneks tulid sa ka kaasa.
Ega seal väga midagi peale selle suure maja, ilusa kiriku
ja vanade palkhoonete polnudki. Ja jõgi – jah, me oleme
Reini kaldal käinud! Muidu aga ikka üks peakumin,
kuiv ja kajav ametnikukõne katalaani keeles (ei ole vist
keelt, mis sellest pääseks) ning suitsetavad alaealised
sakslased palju parema hotelli ees kui see, kus ööbisime
meie. Üks Euroopa kolmest võimukeskmest? Olgu siis.
Ilusad trammid.
Ma olin aga peaaegu oma õnne tipus, sest me muudkui aga
rääkisime ja rääkisime, või noh, peamiselt ikka sina, aga
ikkagi! Uitasime tänavatel ja mööda jõge, sõime vanalinnas
head šokolaadi ja ostsime nurga tagant odavat veini. Ja
ikka rääkisime, absoluutselt kõigest. Võib-olla oli see
sellepärast, et su SIM-kaardil polnud Prantsusmaal levi,
aga mind ei huvita, see oli üks ilusamaid
aegu minu elus.
Lugesime koos ühte raamatut – siis, kui see veel teema
oli. Camus, loomulikult. Su sees oli mingi silmanähtav
pinge ja ma küsisin: „Praegu on ju kõik hästi, eksole?“
Sa eemaldusid akna poole, vaatasid, kuidas loojangupunas
vana raudteehoone peale uut klaaskuplit keevitati ja võtsid
pudelist natuke veini: „Ta räägib õiget juttu, ma tean seda,
ma tean seda nagu üdini, aga ikkagi on mul selline tunne,
et ... et Camus ei kuula mind päriselt. Muudkui aga räägib,
nii ilusasti peab oma monoloogi, aga üksi, ta ei kuula mind.“
Ma ei saanud aru, kas see oli mingi vihje või oli see lihtsalt
üks osake meie „keskkooli-intellektuaalide“ mängust.
Võib-olla ikkagi vihje, aga millele? Ma kuulasin ju – või
olid need mu silmad? Need sisse võetud, õgivad, ehk isegi
pealetükkivad silmad. Ma küll üritasin neid varjata, aga ...
Mul on tunne, et me ei teadnud siis lihtsalt veel, et armastus
ja isiklik vabadus ei ole vastandid. Kaugeltki mitte. Sina
mõtlesid, et kaotad vabaduse, mina aga, et armastuse.
Ja siis me varjasime kõike. Pole ime, et see meie tants nii
lombakas välja kukkus.
Tagasi lendasime öösel, vahtisin terve aja kuud, väike
keskkooli-romantik. Nii kui lennujaamast õue saime, hakkas
su mobla helisema.



teisipäev, 4. oktoober 2016

Valge saal

Ma ei saa siiani aru, miks me sinna saali pidime minema.
Miks me lihtsalt tagasi ei pööranud ja ära ei põgenenud,
tagasi minu kitsa toa kitsasse voodisse – mu vanemad
olid ju terveks nädalavahetuseks ära.
See esimene kord on nii eredalt meeles. Ma ei suutnud
pärast muule mõeldagi, veel vähem siis mingile
rahvapeole. Ja mina arvasin, et tean juba su lõhna, aga
oi kuidas ma eksisin! See uus, tummine lõhn mu
näppudel, suu ümber ja ... Ma tahtsin veel! Sinu lõhn
ümber mu juure.
Aga seal me seisime, erendades kuskil fuajees, seljas
õhukesed valged triiksärgid ja käes küünlad, ootasime
märguannet, et koos teistega saali astuda. Mingi taidlejate
kava, millest ma enam vähematki aru ei saanud – miks
ja milleks? Keda see huvitab? Mida me teeme
siin kultuurimajas?
Kõrged vanikutega kaetud uksed olid irvakil, dirigent
kuulatas hoolega, saalist heljus kiluvõileibade ja hõõgveini
lõhna. Ja vanade lõhna. Ma nuusutasin oma sõrmi, et end
tagasi saada.
Lõpuks avati uksed täielikult, järsku paistis silma kirgas ja
selgepiiriline prožektorivalgus ja me varjuline küünlakuma
haihtus. Laudade ümber ootasid kõiksugu rühmad, ülal
seintel portreed.
Vaatasin kiiresti tagasi, sulle silma, ja nägin, et meil pole
kuhugi mujale minna kui armastusse.
Ja meil pole
kuhugi mujale minna kui armastusse.