esmaspäev, 28. november 2016

Jönköping, Rootsi

Kas selles riigis on siis rohkem armastust, mõtlesin laevalt
maha astudes. Tollitöötaja nägu seda küll ei reetnud, ta
tõmbas mu kõrvale, ilmselt sellepärast, et mu silmad olid
magamatusest kahtlaselt punased, vaatas kotti, kuid seal
polnud muud kui riided ja mu pill. Rakvere rahvamuusika
ansambli ja meie puhkpillikvinteti tüüpidel olid huulealused
kõik Ettan snusist ehk mokatubakast punnis. Meil sinuga mitte,
proovisime laeval küll, aga panime seal esimest korda tatti ja
tubakalima täis suuga oli see lihtsalt rõve. Jube nätsunärimine
käis kogu aeg, et suu värske hoida. Ja mitte ainult meil,
kapellipoisid olid alles tatikad, ime, et nad üldse kuskilt
snusi kätte said.
Tuuritasime mööda Jönköpingi koole ja kirikuid. Ühes koolis
tekitasid kapellipoisid peaaegu väiksemat sorti mäsu, sest ühe
eesti traditsionaali pealkiri on „Ai niga-naga“ ja kui pikkade
lokkis juustega viiuldaja selle välja hõikas, hakkasid
mustanahalised õpilased esireas kohe nihelema ja nukke
hõõruma. Üldiselt aga ei huvitanud peale õpetajate-korraldajate
väga kedagi, mis me teeme või
mängime.
Lasime hotelli adminnil sauna igal õhtul soojaks kütta ja
kuna rootslased ise saunas üldse ei käi, olime seal ainsad.
Ega nad selle üle väga rõõmsad olnud. Mingid Ida-Euroopa
pidutsevad alaealised nolgid.
Me läksime vahel sauna alles siis, kui teised juba magasid,
keset ööd, peaaegu vastu hommikut, nii sai kahekesi olla.
Rätikud olid siiski ümber, ma ei hakanud ka peale käima,
häbenesin tegelikult isegi miskipärast. Imelik lugu selle
alastusega, me oleme kõik ju näinud paljast keha, kasvõi
ainult enda oma. Aga ikka see pilk, tabamatu silmavaade –
mis ta mõtleb? Värin käib läbi. Praegu on naljakas mõelda,
kui ujedad me olime, aga see oli aeg, kus me alles avastasime,
kuidas suudelda. Avastasime teineteise keha, olgugi et ainult
läbi riiete. Läbi pükste ja rinnahoidjate peal. Ei tahtnudki muud
teha, olime kogu aeg ninapidi koos.
Just vahetult enne ärasõitu oli kõik järsku hästi rahulik,
kapelli- ja kvintetipoisid olid väsinud ja unised, jalutasime
sinuga Vätterni järve kaldal, ninad külmast punased, nätsud
jälle suus. Ma olin nii õnnelik, aga sa olid miskipärast selle
üle pahane. Ma ei saanud aru, kuidas sa saad endiselt tujutu olla,
kui me nii tuliselt suudleme, teineteist nii tugevalt ja soojalt
hoiame. Olla kirglik, aga samas kurb, ja siis olla justkui kade,
et mina end nii hästi tunnen. See ei mahtunud mulle pähe ja
vaatasin vist sellest ka ülekohtuselt mööda, silmaklapid olid
ees. Aga me oleme alati mitu asja korraga. Ei ole selliseid tundeid,
mõtteid, mis ei saaks kunagi koos eksisteerida. Nagu need
kivid suures järves, mis sinna viskasime. Siledad, krobelised,
lapergused, munajad, põhja vajuvad niikuinii
ühtemoodi.
Võib-olla ei ole selles riigis rohkem armastust, võib-olla
mõtlesin ma selle ise juurde, sest endal oli midagi puudu.
Teatud kaastundekurbus, mis oleks mind sinuga lõplikult
ühte sidunud. Ma ei tea, kõik oleme natuke lollid ses mõttes.
Me ei taju vett enda ümber, siin sügaval põhjas.



laupäev, 19. november 2016

BodyBalance

tema paneb oma käed ümber minu
tema paneb oma jalad ümber minu ja suleb vooluringi
leian end saarel keset teda
– Paul-Eerik Rummo

Kui palju ma ka ei pingutanud, ei jõudnud tuubi sangadest kinni
hoida ja lendasin jälle nägu ees türkiissinisesse vette. Kreeklane
karjus kaatri roolist: „You have to grip it! Grip it!“ ja ma tõesti
üritasin, aga kätes polnud piisavalt jõudu – pole kunagi olnud –
ja nii ma seal lendlesin üles-alla nagu siga, kes üritab olla
delfiin. See karvane ja päevitunud lihamägi vaatas mind kaatri
pealt jälkusega nagu mingit vettind muffinit, tüüris siis paadi
lähemale ja aitas mu pardale, „enough!“. Kulus viis vaikset
ja piinarikast minutit, enne kui kuskilt Koronisi saare lähistelt
tagasi Tolo randa jõudsime. Mis veel hullem: kui hakkasin talle
ettenähtud kümmet eurot andma, ei tahtnud ta seda vastu võtta,
„what’s the point“. Pobisesin üle moka ikka efaristoo ja
efaristoo ja tulin kiiresti tulema. Mitte et see oleks midagi
enneolematult uut olnud, aga võtsin seda siis äärmiselt südamesse,
tundsin end alandatud nõrga tolkusena. Nohik! Kuid see oli
aastaid tagasi, kõik see on selja taga, teatud eas ei lähe need
asjad enam väga korda, pole mõtet
enam võistelda.
Käin nüüd BodyBalance’is, see on üks neist mingite Uus-Meremaa
tüüpide poolt välja töötatud rühmatreeningutest, muusika taustal.
Algul tundsin end nagu „Sõrmuste isanda“ filmist pärit suur mägi
keset Rohani nõtkeid hobuseid. Ja lumi mu nõlvadel sulas, oi
kuidas ta sulas!, higi jooksis ojadena igasse prakku ja sealt
igihaljale joogamatile, mis kõik endasse imas. Nägu oli ühekorraga
krimpsus ja lame nagu Agamemnoni surimask. Aga kord-korralt
läks kergemaks, selg ja rind avanesid üha enam ning põlvevalu
taganes. Vahel ma ikka küsin endalt, miks ma seal käin, näen
ju suht loll välja, aga siis vaatan treenerit ees lava peal ja
milline selgus on tema liigutustes! Just keha selge hääldus,
liigendatus, arusaamine. Ma mõistan nüüd, et absoluutselt igal
alal ja igas tundes on võimalik saavutada seda liigendatust,
täpsemini öeldes: artikulatsiooni. Painutades keha, õpetades lapsi,
ehitades soojamüüri – vahet pole. BodyBalance’is on asendeid,
mida mu keha pole kunagi varem võtnud, mitte kunagi, iga kord
õpin midagi uut ühe või teise liigese kohta, olgu ta kuitahes tühine.
Ma sirutun, ulatun
lähemale.
Lähemale sinule. Ka armastuses on hääldus, artikulatsioon, mis
ei tule niisama. Mõnel päeval istume miskipärast teineteisel
kogu aeg kukil, nokime ja norime, kisume tüli, ei näe teineteist
enam läbi selle nöökpuude metsa. Siis tuleb õppida kuulatama,
tuleb sirutada ja painutada, alustada kõige kaugemast liigesest ja
liikuda ikka lähemale ja lähemale. Lähemale sinule. Meil on
see saar olnud algusest peale, tema kasvatamine nõuab jõudu,
nõuab katsetamist, kogemusi. Üks asi on soojus me kehade
vahel, teine aga sügavus me sees. Ühine sügavus, jalad ja käed
keerdus ümber teineteise, liigestest kaugemale lahti sirutuvad
jalad ja käed, tugevamalt ümber teineteise. See on tasakaalu
leidmine ja selle hoidmine – kuskilt ei värise, ei lõtvu, me
võiksime igavesti nii olla, ideaalses häälduses. Armastuse
selges hääles.



pühapäev, 6. november 2016

Taavet

Vaatan oma keha ja mõtlen, kauaks teda veel jätkub, peab
ta vastu sellele paremale tulevikule, mis veel alles ees?
Siit ripub, sealt turritab ja taamal terendavad tassikoogid.
Ma pole kunagi teab mis vormis olnud, aga säde puusades ja
sitkus juure ümber veel püsib, õnneks.
Kuid põlved on hakanud külmade ilmadega valutama ja palavik
niidab palju hullemini maha kui mõned aastad tagasi. Ma pole
kolmkümmendki. Ekslesin hiljuti ühes palavikuunes ringi,
otsisin valgel jaaniööl oma voodit, et magama heita, aga kui
selle lõpuks leidsin, norskas seal keegi võõras ja hiiglasuur
mehejässakas. Tal polnud justkui ühtegi muret ega viga, nii
sügavalt magas. Karjusin, see on minu voodi! Ta vaatas mulle
korra ehmunult otsa, aga kukkus siis järsku laia häälega naerma.
Keha lausa rappus ja pöörles lõkerdades ja sel ei näinud lõppu
tulevat, ma kahanesin ikka aina pisemaks ja vähemaks, kuid
mehe jäsemed hakkasid äkki keha küljest lahti murduma, nii
kõvasti naeris, et pudenes lõpuks linade vahele nagu mure
liivaloss. Ärkasin üles, jalgu hõõrus mingi puru. Pidi olema
vara-varahommik, sest sa alles magasid, kuid ma ei suutnud
enam uuesti uinuda – mind vahetati välja!
Katsun vahel end ikka kokku võtta, käin ujumas ja jalutamas,
üritan mõnikord jälle jooksmisega algust teha, kütan mingeid
asju läbisegi, kuid harva jääb midagi külge. Michelangelo
tahutud kõhulihastega Taavetit minust ei saa. Minu keha suhe
fitnessiga on sama nagu mu vaimu suhe Euroopa kõrgkultuuriga:
ideed on ju õhus ja paljuski isegi omaks võetud, kuid siiski olen
vaid amööb perifeeriast. Taamal terendavad tassikoogid. Ükskõik
milline kultuur, ikka on see ilusate kultuur. Olgu see siis kasvõi
„koledust“ väärtustav vastukultuur, ka seal on
oma ilusad.
Aga ma tahan voodis võimalikult kaua vastu pidada, tahan olla
aastakümneid sinuga koos. See on minu tuli, see paneb mind
liikuma. Kui me selles bussis koos ei sõidaks, loksuks ta üksi,
tühja ja kõledana. Külm tuleb niikuinii, pärast head, pärast
halba, küsimus on, kui külm on praegu? Kui külmaks
laseme minna? Ma seon põlved sallidega kinni, tõmban
selga Adi dressid ja surun oma väiksed varbad botastesse.