neljapäev, 29. detsember 2016

Praamil, Taani väinad

Olime mõlemad värskelt 18 ja üks hetk jäin ma sind pikemalt
vaatama. Imestasin, kui kiiresti ja palju sa kasvanud, muutunud
oled. Ja nägin ka, et vähemalt kolme järgneva aastaga kasvab
sinust võimas, ääretult tugev naine, midagi enneolematult
suurejoonelist, jumalikku. Selline tunne oli, nagu ei tohiks sulle
otse silmagi vaadata, peaksin kohe põlvili laskuma ja
õnnistust paluma.
Seda uskumatum, et just mina võisin siis oma sõrmed lasta läbi
su heledate häbemekarvade, praami invavetsus mingi kääksuva
lauakökatsi peal, kuskil keset Taani väinasid. Siiamaani ei usu,
aga seal sa olid, alumised kõhulihased tihkelt pingul ja õrnalt
kaardus, mina sinu sees. Ja siis rinnad vastu tuhmbeeži seina.
Just enne lõppu haarasid sa käega enda selja taha ja kiskusid mind
särgist võimalikult ligi. Ime, et üldse nii kaua vastu pidasin, pelk
mõtegi su südamekujulisest tagumikust keerab mu endiselt
totaalselt perse.
Just see teeb nooremaks ja teeb nooruse täielikuks. Väljas ülemisel
tekil Marbsi kimudes ja pimedas öös üksikute saarte elektrikuma
aimates olid meie näod südameverest puhkvel, nad särasid.
Aeg on siis tagasi pööratud. Aeg on tagasi, see tähendab, teda pole
tunda. Öeldakse, et Taani väinad on piir, kust eesti meremees võib
oma laevasõitu kaugsõiduks nimetada. Minu jaoks on see justkui
mineviku piir: pärast Taani väinasid tuleb eriti sügav melanhoolia.
Eriti pateetiline, eriti camp.
Neid sinu kolme järgmist aastat, sinu jumalikustumist ma ei
näinudki, vähemalt mitte nii lähedalt, kui oleks tahtnud. Skrollisin
su fb-d kuskil kaugel teises linnas. Sügavalt vee seest ta jälle tuleb,
tuleb peale mälestus su higisest seljanõost. Aga just see teeb eatuks,
teeb südame täielikuks, ülevoolav, lausa üleliigne melanhoolia. Aeg,
tagasipöördult.
Ei mäleta enam, kas sõitsime Rootsist Taani või vastupidi, ilmselt
ikka mõlematpidi, samal ajal korraga. Su kasuisa veel helistas, sa
võtsid vastu, aga ei öelnud midagi, keerasid kõlari valjuks, nii et kõik
kuuleksid. Ta ei saanud üldse aru, miks sa teda karistad kogu aeg,
vähemalt nii ta karjus, hääl läbi väikse Nokia nagu hiirepiiks pika
toru lõpus. Naljakas pigem. Igatahes rikkus kogu tuju ära, veri
taandus nägudest, sa vaatasid seda tumedat vett ka kuidagi
väga kaua.
Mäda, mäda jälle.
Aga me panime hästi, eksju, täiega hästi panime.



esmaspäev, 19. detsember 2016

Grand pas de deux

Mina ja tunded. Või pigem mina ja mingi nimetu liikumine,
värelemine, sirutumine, jalalöögid, hüpped, pöörded. Igavene
lugu, alati kahekesi koos, tõmbame teisi sisse ja viskame välja.
Ainult pinge, hoog püsib sama.
Oleme juba kaua tantsinud, üks ees, teine taga. Oleme haiglaski
käinud, meid on diagnoositud, psühhiaater ütles, et tundeid on
liiga palju! Ja siis jälle: liiga vähe! Stabiliseerime! Aga me oleme
lähedasemad kui kunagi varem, nii üksteise ligi kui saab. Mina
astun, sina astud tagasi. Sina hüppad, mina hüppan tagasi.
Pidevalt teineteist toetades, tõmmates. Ma ei tea, mis kuju sa
tulevikus veel võtad, aga selle viimase hüppe kõrgele-kõrgele
teeme kahtlemata koos.
Kunagi ammu oli kõige intensiivsem tunne mure selle üle, et mul
ei ole piisavalt suur. Mu juur oli ja on sitke, aga kooli duširuumis
oli enamikul pikem kui mul. See keeras kõhus nagu noaga, olin
endast kohutavalt teadlik, katsin käega, keerasin külje, pöörasin
selja. Nagu äraspidine Narkissos, kes on neetud vett laiali peksma,
sest jõle peegelpilt moodustub ikka uuesti ja uuesti ja ma näen
end jälle; selles vaikses nurka surutud lombikeses ei tahtnud vesi
kuidagi püsida rahutu, pilditu. Ja sisenda endale palju tahad, et
suurus ei loe, puht soo jätkamise mõttes ei ole see üldse peamine,
ikka on selles alaväärsustundes mingi sügavalt vaimne mõnukramp,
mis pragmaatikast põrmugi ei hooli. Praegugi võib pähe torgata
ootamatu kujutluspilt mingist hiigelsuurest deemontürast, kelle
võimekusel pole ei otsa ega äärt. Absurdne, absurdne aplomb.
Seisan püsti ja kummardan maani, käed on vastu magamistoa
põrandat ja ma näen oma jalgade vahelt hommikupäikest. Täpselt
nii absurdne.
Sinul on ka oma salajane hirm. Esimene hall juuksekarv,
varesejalad silmanurkades, nõrkushood. Kardad seda päeva, mil
nad ütlevad, et sa ei kuulu enam sellesse truppi – sa ei saa enam
hakkama, pöörded on liiga aeglased, sära tuhmunud! Liiga vana,
mine erru. Mis siis saab? Jään tundetuks, tühjaks? Või leiame lõpuks
rahu öölaualambi all, kaks unetut kõbi, terve ajalugu aega, et raamatuid
lugeda. Saan ma siis oma keskendumisvõime lõpuks tagasi? Kogu
aeg oled pinge all olnud, mu tunne, pead pidevalt olema parim,
ideaalne. Äravaenatud talent, kuid mitte veel läbi põlenud – must luik,
elad edasi, aga mis hinnaga.
Absurdne. Lähme tõesti, lähme pensile, kuule! Kahekümnekaheksa-
aastaselt, aitab küll! Väike mina, vana sina. Oleks ka aeg, tuleme
lavalt maha, astume teineteisele sisse, leiame ühe täiesti teistsuguse
üksinduse, rahuliku, hõõguvate süte värvi. Pikalt veel
hõõguvad.
Lava taga, peaaegu juba tänaval: lombid vaatavad meid altpoolt,
kui neist üle hüppame, peegelpilt vilksatab ja katkeb, me justkui
polekski tagasi maale laskunud.



kolmapäev, 7. detsember 2016

Sexual healing

Mõni päev on nagu tühi munarest meie vahel. Suurt midagi ei
toimu, kuid õhus on pinge. Üks meist on kerges palavikus,
nina on tatine, õuest tulles on haigus lõhnast tunda, hakkab pähe
kinni, topib vatti täis. Ei julge teisele seetõttu musigi anda.
Kõik on justkui summutatud, päeva hääl on kadunud munaresti
kuude tühja auku. Õhtul praguneb mõni mõttetu tüli, koored on
mööda põrandat laiali.
Tervis, tervis. Ma olen oma kõhu suhtes nii obsessiivseks
muutunud. Mu treener ütleb, et ülakeha peab olema nagu
metallplaat, sirge ja tugev! Ja tulemus on juba näha, olen seni
kaotanud ligi kaheksa kilo, paksud põsed on tõmbunud siledaks.
Tunnen sitkust kõhulihastes ja see on mind nendest kohutavalt
teadlikuks teinud. Umbes nagu pärast liigagi külluslikku
jõulusöömaaega, kuid vastupidi.
Ükskord on see metallplaat mu sees nagu must kast: katab
mingid asjad kinni, mida mu silm ei selgita, kuid see-eest
on nad nüüd seda enam esil. Nagu must kast ████ ja ███ kohal,
alati erutavam kui täielik alastus. See on vaimu erootika:
trussik katab tussi, tunne katab mõtet.
Teinekord sulandub loor aga looritagusega kokku. Metallplaat
on siis hoopis noor painduv kasetüvi, tihke ja kõva nagu
viimseni täis puhutud rehv. Kumm, kummis. Ma võin siis
imeasju teha, ma võin päästa meid sellest päevast, haigusest,
tülist. Viskame kõik ära, ei hooli sellest nohust, erendame,
eretame, punatame kõhud vastamisi, puusad on teineteises
keereldes-pööreldes pööraselt kinni, nii tugevalt, et peaaegu
valus hakkab. Me ravime end terveks, see on kõige vanem rohi,
vastumürk, see naistepuna
linade vahel.
Päästame end selle päeva tühjuse käest, pöörame aja tagasi.
Õuest tulles pole siis midagi lõhnast ära tunda, me lihtsalt
ei mäleta, et midagi võiks teisiti,
halvemini olla.



esmaspäev, 5. detsember 2016

Tulemas

Mul on ilmumas uus raamat, tegime ükspäev pilti.
Foto: Patrik Tamm