pühapäev, 24. september 2017

Ühe laulu lugu

Kanadas nimetatakse métis’deks euroopa asunike
ja kohalike pärismaalaste ühiseid järeltulijaid,
peamiselt algonkini naiste ja prantsuse meeste lapsi.
Métis’del on ainulaadne kultuur, küll kaldu pigem
pärismaalaste (First Nations) poole, kuid segunenud
valgete asunike erinevate kultuuride – peale prantsuse
ka näiteks šoti – elementidega. Esimene, kes métis’de
eest välja astus, oli Louis Riel, Manitoba provintsi
rajaja. Ta võitles métis’de õiguse eest oma kultuurile
ja maale, mida tollane Kanada valitsus tunnistada ei
tahtnud. Ta lõi ajutise valitsuse ja võttis üle Loode-
Kanadas asuva Red Riveri jõe äärse koloonia. Kanada
valitsus saatis seepeale 1870. aastal kolooniasse
sõjasalga eesotsas briti koloneli Garnet Wolseley’ga,
kes Red Riveri mässu maha surus. Sõjaretk oli
veretu, Riel alistus rahumeelselt.

Folklorist Edith Fowke’i sõnul sündis nüüdseks
maailmakuulus laul „Red River Valley“ just seal ja
just selle sündmuse tulemusena. Selles nutab
armuvalus métis’ naine taga oma sõdurist armukest,
kes pärast sõjaretke peab tagasi itta naasma. Algne
laul ise on justkui kultuuride sulatustiigel, viisis on
tunda tugevat keldi mõju, métis’ naine pöördub aga
ilmselt prantslase poole: „Do not hasten to bid me
adieu.“ Meeldejääva viisi ja vahetu sõnumi tõttu
liikus laul suust suhu kiiresti üle kogu Põhja-
Ameerika, Red River muutus vastavalt kohalikele
maamärkidele küll Bright Shermaniks, küll Bright
Mohawkiks.

Päris kuulsaks laulsid loo Texase kauboid, see kõlab
ka mitmetes 1930.–1940. aastate vesternites. Algsest
versioonist on selleks ajaks kadunud paar salmi, kus
métis’ naine laulab irooniliselt, et tõmmu naise
armastus ja valge naise armastus on rassismi tõttu
sotsiaalselt erinevad – valged mehed kasutasid
pärismaalastest naisi julmalt ära. Arvata võib, et
Texase kauboidele polnud need paar salmi
meeltmööda.

„Red River Valley“ viisile on loodud lugematuid
versioone. Üks huvitavamaid, „Jarama Valley“, on
pärit Hispaania kodusõja päevilt. Franko režiimi vastu
võitleva Lincolni pataljoni sõdurite suus sai sellest
antifašistlik hümn, mida lauldi 1937. aasta talvel
toimunud Jarama oru verise lahingu ajal. Tuntuim
selle versiooni lindistus on Woody Guthrie’lt – mees,
kelle kitarri ehtis suur kleeps kirjaga „This machine
kills fascists“. Guthrie oli 1960ndate folgilaine üks
eelkäijatest, näiteks Bob Dylani üks mõjutajatest,
peamiselt tuntud kui 1929. aastal maailma tabanud
suure majanduskriisi aegne rahvalaulik. „Jarama
Valley“ saksakeelse variandi „In dem Tal dort am
Rio Jarama“ kirjutas ja esitas Ernst Busch, Saksa
Demokraatliku Vabariigi armastatud laulja ja näitleja,
kes muuhulgas mängis 1928. aastal konstaabel Smithi
Bertolt Brechti „Kolmekrossiooperi“ päris esimeses
lavastuses.

Aastal 1964, mõni aeg enne Praha kevadet, laulis
„Red River Valleyt“ tšehhi keeles lillelapseliku
häälega Helena Vondráčková. Vondráčková ning kaks
teist lauljat, Vaclav Neckář ja Marta Kubišová,
moodustasid hiljem nn Kuldsete Laste trio, mis aga
üsna pea võimude poolt laiali saadeti – Kubišová oli
Praha kevade üks tähtkujusid, tema laul „Modlitba pro
Martu“ oli tšehhi vastupanuliikumise üks
tunnuslauludest.

Vietnami sõja ajal laulsid F-105 hävitajate piloodid
samal viisil (väga vaba tõlge): „Meile öeldi, et me
lendame orgu, lendame mürinal vastu maad, paljud
lendurid lendasid orgu ja paljud ei tulnud iial tagasi.“

USA-s oli „Red River Valley“ selleks ajaks juba nii
ära leierdatud, et Johnny Cash kirjutas 1966. aastal
paroodia „Please Don’t Play Red River Valley“.

Pole päris täpselt teada, millal laul eesti keelde jõudis,
kuid see pidi olema enne Teist maailmasõda,
kuuldavasti lauldi seda eestlaste seas mõlemal pool
rinnet. „Kaugel, kaugel, kus on minu kodu“ – mis on
„Red River Valley“ eestikeelne versioon – sõnad
kirjutas Harald Ferdinand Suurkask. Ta põgenes
hiljem oma väikse perekonnaga Nõukogude võimu
eest Kanadasse. Laulu kodumaale. Tema järeltulijad
elavad seal tänini ja on väliseestlaste kogukonna
aktiivsed liikmed.

2016. aastal andis Kanada ülemkohus ligikaudu
seitsmesaja tuhandele métis’le pärismaalaste õigused.


Woody Guthrie

teisipäev, 29. august 2017

Mauvaise foi

Võibolla polegi olnud sellist asja nagu pühapäevased
uudised. Laisad, rahulikud, vananaistesuve uudised.
Ikka see üks ja sama paine, miks ma sellest kinni hoian?
Pane ajaleht kinni ja asi vask. Kunagi põhjendasin, et
kursisolemine on nagu elushoidmine – emotsioon
hoiab närvid ja värvid erksana. Pööritan silmi, järelikult
elan! Ent pole seal taga mingit adrenaliini, isegi valu
pole. Ainult üleüldine halb tunne. Halb tunne. Halb
haridus, muud midagi. Tekib teine, trükimust kest,
mille läbi katsun endasse justkui elu süstida. Mul ei
ole seda tegelikult vaja, miks ma tast siis ikkagi kinni
hoian? Kui inimene on väljast parem kui seest, siis
arvatakse ta ebasiiraks, silmakirjalikuks ja võõrdunuks.
Kodanlikuks. Kui ta on aga pealtpoolt pahelisem, siis
on tal mingi psühholoogiline probleem, või pigem
peetakse teda lausa ohvriks, kriminaalses keskkonnas
üles kasvanud orvukeseks. Õrna südamega kiusaja.
Vaeseke. Ma ei tea, kas trükimusta kesta saab
sisemisega ühele lainele viia ja kas seda peakski. Ma
ei tea, kas kellelgi peale minu teda vajagi on. Mul on
tunne, et praegu on rohkem neid, kes on väljast
kurjemad kui seest. Sest mõnikord – mõnikord! – on
selle hea, „ebasiira“ kesta nimi lihtsalt elementaarne
viisakus. Aga võibolla polegi olnud sellist asja nagu
viisakad inimesed.

esmaspäev, 21. august 2017

Viis

Konstruktiivseid ideid ühiskonna toimimisse:
1) hullus on teha midagi ilusat ja ainult ilusat, aga
ilma selleta pole elul mõtet; 2) kui leiad endas
Kodanik Tühja, siis leiad ka inimese tema vastas;
3) kui kripeldus, või isegi valu, mis tekib ühiskonnas
olemisest, muutub talumatuks, võib astuda
sammukese endast välja, nii väikese sammu, et see
erinevus on peaaegu olematu – ent tekkinud vahe
on looduslik valuvaigisti, lõpuks on südames
peaaegu-olematute erinevuste ookean, seal näed,
et oled ikka seesama teine; 4) enda avamine kõige
lihtsamatele tõdedele ei pruugi olla hea mõte –
pärast öögid enda klišeid lugedes, oled kaotanud
eripära, poeetilisuse –, kuid sellest minnalaskmisest
tulenevat vabadustunnet ei tasu alahinnata; 5) lilled
õitsevad, sina õitsed, mina õitsen, me õitseme.

teisipäev, 15. august 2017

Siis

Kui valgus, siis valgus. Kui soojus, siis soojus.
Selleks täiuseks ei saa täiesti valmis olla, ent me
siiski oleme. Valimata pooli: kui armastus, siis
armastus. Kui üks, siis ka teine.

esmaspäev, 31. juuli 2017

Imestamise loogika

See, et sa mul olemas oled, on õitsemiste lugu. Ma ei
oska seda paremini seletada: me hoiame teineteisel
kogu aeg käest kinni, aga mõnikord hoiame me
teineteisel käest kinni. Sammhaaval läheb soojemaks,
me kõnniks justkui läbi väikeste värviliste väravate.
Ma ei oska seda paremini seletada: me õitseme kogu
aeg, aga mõnikord me õitseme.

teisipäev, 11. juuli 2017

Meelelaad

Ma sageli mõtlen, et kuidas mõni suudab olla kogu aeg
nii rõõmsameelne ja miks minus seda ei ole? Mis minus
puudu on? Ega me ei näe ise oma meelelaadi, südame
kalduvust olla kurb või õnnelik või kuri või hea. Ja läbi
teiste seda aimata on ka kuidagi petlik – ja ometi on see
kõige olulisem, mis on. Aga võib-olla olen ma lihtsalt
rumal ja tänamatu ning palun midagi, mis mul juba
olemas on. Küllap ma ikka olen õnnelik, küllap on see
nii.

kolmapäev, 28. juuni 2017

Rannas

Tõstame klaasid hea valge veiniga päikseloojangu
poole, rannas lõhnavad kibuvitsaõied, need metsikud
roosid. Suhkur on kogu me olemine. Ma olin pikka
aega nii tõsine, nii kurvameelne, ma teen alles praegu
kaotatud aega tasa. Suudan nüüd tähistada, suudan
tänulik olla. Ma kordan: ja paremaks läheb. Magusad
maasikad, soe tekk, vaiksed hõbedased lained ja
suur-suur punane vastu kibuvitsaõisi. Aga siiski on alati
kuskil keegi, kes peab meid ohtlikuks, meie hilinenud
noorust. Ta kaitseb oma kodu, nagu madalalt üle peade
sööstev pääsuke. Siin rannas ei oska seda ettegi
kujutada, võib-olla on nad seal üle mere, tigedad.
Mida nad õigupoolest kaitsevad? Mida me teinud oleme,
et nad nii kadedad ja õelad on? Meie hilinenud noorus,
elurõõm. Kellegi mereäärsest aiast hoovab ebajasmiini
lõhna, ilmselt Philadelphus coronarius. Kas tead,
mida see tähendab? Philadelphus on vennaarm ja
coronarius on tõlkes kui „hea kasutada lillepärja jaoks“.
Vennaarmu lilledest pärg, armastuse kroon. Me muud
enam ei kanna, mitte millegi eest pole ennast vaja
kaitsta.

pühapäev, 11. juuni 2017

Pidu

Täna on pidu, puuvõrades vilguvad värvilised tuled.
Võtan su tantsima ja rütm tõmbab endasse, kui silmad
sulen. Hämarus ei pea olema tumemeelne, lillade ja
kuldsete lillede lõhn on ümberringi nii magus. Me
mesikeelne suudlus on valgus läbi suletud silmade.



pühapäev, 28. mai 2017

Puritaanid

Üks hetk on tunne, et seda sitta on sisse kogunenud
liiga palju, tahaks puhastuda. Halvad uudised ja
kiusamised ja pettumised jne. Aga kui oma hinge
peldikuseina puhtaks küürima lähen, hakkab mul
kahju. Labane küll, aga kui mahlakas, kui jõuline!
Ja ma jätan rõvedad naljad ja türad seinale alles. Las
nad siis olgu, igatahes parem kui steriilsed valged
seinad. Inimesed kipuvad ennast puhastades ka teisi
puhastama, kipuvad mõtlema teised helgemaks,
kui nad tegelikult on. Ei tunne enam neid ära –
korruptante, demagooge, karjeriste, türanne, mõrvareid
ja muid kaabakaid. Ja siis on nad järsku võimul.
Ära mõtle üle, munn mees on munn mees, muud
midagi. Ja nii ütlegi, mingisugune lepitus iseendaga
on võimalik, väike, aga oluline lepitus.

pühapäev, 21. mai 2017

Töövõimereform

Sealt nad tulevad, lombakad, vigased, langenud,
püstihullud ja vähem hullud, kurvameelsed ja
punaninad ning ka mõned, kes on lihtsalt oma näo
kuskil päikese all ära ganjatanud. Tulevad nagu üks
mees! Rahuajal! Aga vaata teisele poole, sealt tuleb
veelgi suurem vägi – töötukassa tublid soldatid! Iga
sendi asemel iga sandi jaoks oma juhtumikorraldaja
ja hunnik eksperte. Võitlus paari-kolmesaja euro üle
on heroiline, lausa sisyphoslik! Juhtum: üks jalg
lühem kui teine. Esimene ekspert, eest vaadates:
„Siin on asi täiesti kindel, patsient lonkab paremat
jalga.“ Teine ekspert, selja tagant: „Oot-oot nüüd, ära
kiirusta, on ju ilmselge, et ta lonkab vasakut jalga.“
Kolmas ekspert, külje pealt: „Kuulge-kuulge, olge
mõistlikud, pole tal midagi viga, ta ei saagi longata,
teine jalg on ju üldse puudu!“ Kaks väge saavad kokku,
ristuvad kargud ja tööportaalid, tandril puhkeb äge
lahing ja üleüldine segadus, läbi tolmupilvede võib
aimata ainult ebamäärast arvu käsi ja jalgu. Ja ehk
ka mõnda silma, mis veel näeb.

laupäev, 13. mai 2017

Herr Helme eesnahk


Herr Helme eesnahk peab parlamendi ees kõnet, hääl
erutunud, põsed punased: „Nad tahavad pükstele
lõigata ette augud ja panna sinna püksilukud, kujutate
ette! Et me nii-öelda väljas saaksime käia, aga kas
nad on arvestanud rahva tahtega? Ei! Nad ütlevad,
et väljas on vabadus, väljas on mõnus. Aga kas nad
seda on teile öelnud, et väljas varitsevad metslased
suurte kääridega, kes tahavad meid lõigata ja ära
rappida? Ei ole! Ma ütlen, pükste sees on palju
mõnusam, palju turvalisem ja vabam!“ Ah, kui hea
kõne, kui asjatundlik! mõtles nii mõnigi Herr Helme
eesnaha mõttekaaslastest. Ka Herr Helme eesnaha
ilme tundus olevat uhke ja enesekindel. Kuid nii, kui
Herr Helme eesnahk parlamendihoonest välja sai,
vajus ta peale suur raskus, ta polnud oma hinge, oma
sisemust ammu näinud ja see kõne polnud ka teda
välja toonud, kuigi ta väga lootis. Ta hing oleks
justkui kuskil sees kinni, surnud ja kogu olemine oli
kuidagi kortsus ja kusemaigune. Toompealt alla
lonkides tundis ta äkki sügavat hirmu – hirmu, et ühel
päeval lõpetab ta mingi suvalise baaba eesnahkse
mantlikraena...

esmaspäev, 10. aprill 2017

Kõverate sõrmedega

Kehad on varjatud, külm on maa, sõrmed
turritavad musta mulla seest. Aastapäevad,
memoriaal, konverentsisaalis kajab kuivetand,
tohlatand koraal: „Noh, poeg, kas on ka
järelkasvu oodata?“ Tillid endal kortsus,
kärbatand taadiluud. Mida te must ootate?
„Ei temast küll meest saa.“ Kehad on varjatud,
külm on maa, sõrmed kronksus enda poole,
pingest pragunend. Ma olen kurivaim, ilmatu
kere, seisan alasti, keha punane, lõõmav,
valmis, puusad ja munad kõik – lahti, särisev!
Mind ei suuda varjata ükski käsi. Need
kronksus, mustast mullast turritavad sõrmed
pistan kõik endale sisse – see on soojus, see
on tuli inimese sees, tunnete? See on
vabadus ja halastus.



laupäev, 25. märts 2017

Pohmell

’Cause there’s something between us anyway.
- Daft Punk

Mis saab pärast kogu seda pidu? Siis, kui pillerkaar on läbi
ja külalised läinud – kelle sängi me
poeme?
Pesin end vastu ööd duši all, sa ootasid magamistoas oma
korda, peos kokku muserdatud kleepuv salvka, nägu rahulik,
kergelt naerulgi. Rõõmustasin just, et nüüd, pärast seda linade
vahel higistamist, on see rõve pohmell lõpuks süsteemist
välja aetud, kui tundsin end puhtaks hõõrudes järsku, et
allpool on mingi võõras mügarik, kühmuke, mingi tihkem
osa seal, kus see olema ei peaks. Lähemal katsumisel oli
kõik jälle endine, aga ehmatus püsis. Vähk? Kogu meie päev,
meie nauding kadus hetkeks täielikult. Kuhugi kõige lõppu.
Me soojus, me päev. See ülimagus itaalia pirukas La Dolce
Vitas, mille sisse valgus taldrikult kuuma Nutellat ja kreemjat
maskarpoone juustu. Jalutuskäik jõe ääres, veelt peegelduv
õhtuvalgus näis jõe ruttava vooga võrreldes liikuvat justkui
tagurpidi. Ja kui kõike seda pole enam? Ma pean sulle
ütlema, et armastan sind, kindlasti pean, mitu korda, kogu
aeg, banaalsuseni.
Varem, päeval, ei tulnud telekast muud kui vaid mingid
tervise- ja haigusesaated, mul lõhkus pea valutada, igasugu
uskumatud ja vähem uskumatud tervisehäired, „House“,
„Gray anatoomia“ ja siis need vaesed õnnetud, keda
kasutatakse ära nagu tsirkusefriike. Sa ütlesid, et ju siis tervis
müüb. Küllap sul on õigus, see on miski, mis on kõigile
lähedal, käegakatsutav, igaüks mõtleb, et see käib tema kohta.
Hirm suure mineviku ees. Vähk sunnib tagasi vaatama,
vaagima oma otsuseid, ütlematajätmisi. Seda on ühe lühikese
päeva jaoks liiga
palju.
Hommik oli räme, kogu keha oli nii kange, et mul oli
tunne nagu oleksin tooliks muutunud. Kuidas ma koju
jõudsin, seda ei mäletanud, aga mul oli meeles mingi suur
raev – nad olid mu üle naernud, selja taga, aga ma kuulsin
neid vetsus olles küll. Nad olid jälle mu seltskonnast välja
arvanud! Või vähemalt ma mõtlesin nii. Sellepärast ma
pidudel ei käigi, ma ei tunne end seal adekvaatsena. Miks
sa kaasa ei tulnud? Aga kuradi hea oli sinu juurde tagasi
koju jõuda. Ma olen ikka mõelnud, et see outsiderlus
annab lõpuks jõudu, muudab tugevamaks, sest ma justkui
luban siis endale rohkem, et käin mingit oma teed – küll
ma veel näitan neile! – ja et see tee on sellevõrra elusam.
Tegelikult aga jääks see iseolemise kius pelgalt mingi
viieteistaastase nolgi jonniks ligi kolmekümnese mehe
kehas, kui poleks seda sooja seljatagust, kohta, kuhu tagasi
tulla. Sinuta oleks see vaid originaalitsemine, tühjus.
Naerma ajab – mis ma mossitasin eile öösel
niimoodi?
Aga kõik on hästi, ei ole munandivähki ja kassiahastus on
ka nüüdseks kadunud. Oma tee? Mitte nii oluline, või
vähemalt ei tohiks seda nii väga punnitada. Küsimus on
hoopiski selline: mis saab siis, kui ma olen taastunud ja
oma endise jõu tagasi saanud? Kelle sängist me välja
poeme?
Mõnikord tuleb linna peal kõndides peale mingi imelik
tunne – ma justkui olen seda teed pidi juba tulnud. Ja
siis meenub, jaa, loomulikult, siitkaudu ma läksingi tol
ööl tagasi koju, nüüd tuleb kõik tagasi. Mitte midagi halba
tegelikult ei juhtunudki.



teisipäev, 14. märts 2017

Aega, andke aega

Gustav Suitsu luulepreemia üleandmisel peetud kõne.

Austatud eelkõnelejad, linnapea, žürii, Tartu Kultuurkapital, kõik asjaosalised ja kuulajad, aitäh selle suure tunnustuse eest ja head emakeelepäeva!

Tänane õhtu on minu jaoks märgiline ka seetõttu, et tunnustuse sai raamat, mis tõukub suuresti ühest mu elu saatvast sündmusest, mille tõttu ma üldse luulet tõsisemalt kirjutama hakkasin. Umbes kuus aastat tagasi jooksin omadega täiesti kokku – ma ei tea, kas ma üldse oleksin enam siin, kui mu elukaaslane ja arstid poleks sekkunud. Pandi diagnoos, määrati ravi ja ma pidin kuidagi kogu oma elu ümber mõtlema, mõtestama. Sellises olukorras on mu meelest olulised peamiselt kolm asja: tugi väljaspoolt, aeg ja teatud isiklik järjepidevus. Lähedaste toetav suhtumine võimaldas mul võtta terveks aastaks aeg maha, võtta end kõigest vabaks ja hakata end taas peaaegu nullist üles ehitama.

Eks see ole veidi kummaline, et haigeks jäämine on ühiskonnas justkui privileeg: paljudel pole see lihtsalt rahalises ja ajalises mõttes võimalik. Kui mitmed meist on mõelnud, et mul pole praegu küll võimalik haigeks jääda, ma pean kõigepealt tegema ära need ja need asjad; ma kaotan kõik, kui minuga midagi juhtuma peaks. Aga ikka juhtub inimestega halba ja siis on lähedaste turvavõrk see, mis esimesena kinni püüab, olgu see siis kas pere, elukaaslane või head sõbrad. Kui ei püüa, siis võib-olla teeb seda mõni institutsioon nagu näiteks haigekassa ja Tartu Ülikooli Kliinikum. Enamasti on siiski vaja mõlema tuge: lähedaste poolt soojus, arstide poolt ekspertiis. Jah, kindlasti on väga tähtis osa kanda just sotsiaalhoolekandel: tasuta arstiteenustel, rahalistel toetustel, kõiksugu ametlikel struktuuridel ja asutustel, mis aitavad neid, kes ei suuda mingil ajaperioodil (või siis ka kogu oma elu) ise enda eest hoolt kanda.

Minu puhul oli tollal see ametlik abi arstide, tasuta ravi ja osalise töövõimetuspensioni näol. Ka see tugisüsteem võimaldas mul siis aja maha võtta. Töövõimetuspensioni kohta on mu raamatus üks pikem luuletus, see aga on nüüdseks saanud n-ö oma aja märgiks, sest süsteem ise on tänaseks muutunud. Selle aasta algusest hakkas täielikult kehtima töövõimereform, mis viis töövõimetustoetuste süsteemi sotsiaalkindlustusameti alt töötukassa alla. Huvitav on ka märkida, et töövõimetuspensioni asemel hakati reformi kampaanias ja hiljemgi rääkima töövõimetoetusest – see on selline pooltühi-pooltäis-retoorika, mis peaks positiivsust süstima. Reaalselt see keeleline nõks väga midagi ei muuda, veeklaas on seesama. Ma ei hakka siin selle reformi üksikasju lahkama, seal on nii plusse kui miinuseid, ma ei suhtu sellesse praegu otseselt ei negatiivselt ega positiivselt, on liiga vara veel selleks, aga paar aspekti tahaksin siiski välja tuua, sest see teema on mulle praegu kuidagi oluline. Lisaks ütlen enne veel, et ma ise enam seda rahalist toetust juba mõnda aega ei saa ja ei taotle ka, räägin praegu pigem mõnede teiste inimeste – kindlasti mitte kõigi – nimel, kes sellest süsteemist sõltuvad.

Esiteks, erinevalt varasemast kehtivad nüüd toetuse taotlejale ja saajale nn aktiivsustingimused, millest tuleb täita vähemalt ühte, et seda toetust üldse saada. Ma ei hakka neid tingimusi siin üles loetlema, küll aga kirjeldaksin põgusalt ühte võimalikku stsenaariumi. Bipolaarsus ja paljud teisedki meeleoluhäired löövad inimeses välja just sageli kuskil varastes kahekümnendates, ilmselt mitmete asjaolude koosmõjul: elu on kuidagi ebakindel, nooruk ei tea päris, mida veel elult tahta, kuid sellest hoolimata tuleb pidevalt teha mingeid väga olulisi valikuid ja tundub, et neist võib sõltuda kogu tulevik, hirm selle ees võib olla päris suur – nimetaksin seda teatud erialavalikust või -puudusest tingitud pingeks, see on vaat et üle ääre voolav vastutus iseenda ees; kas siis koolis või ülikoolis või tööl või töötuna vanemate kodus; üksindus, suhete katkemine, rahaline ebastabiilsus jne jne – need on esimesed suuremad takistused nooruki elus. Ja teine oluline tegur on geneetiline soodumus: näiteks bipolaarsus on juba algusest peale inimeses olemas, tema geenides – keskkond ainult aitab seda välja tuua. Ütleme, et mingi vaimse põhjuse tõttu haigestub raskelt üks eksmatrikuleeritud töötu twentysomething, kakskümmend-millegagi, kuid teda ei panda haiglaravile ja ta ei täida ka ühtegi töötukassa poolt ette kirjutatud aktiivsustingimust. Sellises olukorras on kõige lihtsamini täidetav aktiivsustingimus end töötuna arvele võtta, teised valikud tunduvad talle šokiseisundis olles täiesti võimatuna, nagu näiteks omal jõul töö leidmine või – naljaga pooleks öeldes – alla kolmeaastase lapse muretsemine. Ta lihtsalt ei ole selleks võimeline, kliiniline depressioon ei ole ainult vaimne, vaid ka kehaline, inimene on justkui halvatud, asjaajamine ja suhtlus ametnike või üldse võõraste inimestega tundub olevat peadpööritav ülesanne. Kuidagi, läbi raskuste võtab siiski meie nooruk end töötuna arvele. Nüüd hakatakse talle töötukassa poolt regulaarselt tööd otsima ja kui ta lõpuks ühtegi nende ametnike pakkumist vastu võtta ei suuda, siis jääb ta töövõimetoetusest ilma. See ei ole küll suur summa, kuid siiski on see hädavajalik abi. Talle ei anta aega, keegi torgib kogu aeg, ilmselt isegi aktiivsemalt kui varem. Tal ei ole puhast aega iseendale. Ma ei ütle, et see on halb, kui inimesel aidatakse tööd leida ja seega ka jalad alla saada, muidugi ei ole halb ja ma ei poolda kindlasti ka mingisugust vati sees elamist, aga teatud olukordades mõjub see institutsionaalne optimismus vastupidiselt – on hoopis karuteene.

Teiseks, vaheastmeid, asja üle otsustavaid spetsialiste on rohkem kui varem. Igasugu juhtumikorraldajad, lisaeksperdid jne. Nii nagu iga süsteem, on ka sotsiaalhoolekanne nagu võrgustik. Mida rohkem punkte selles võrgustikus, seda suuremas liikumises, kõikumises ta on, üks sõlmeke tirib ja sikutab niitipidi teisi sõlmekesi, teised teda. See võib olla positiivne: mitme inimese tehtud otsus võib olla objektiivsem, täpsem. Aga samas see, kelle üle otsus tehakse, võib jääda protsessi varju, ta on nagu marionett. Lõpuks vaidlevad eksperdid ja ametnikud omavahel, patsient istub aga ootesaalis suletud uste taga. Igasugune sotsiaalabisüsteem on justkui king. On olemas teatud kokkuleppelised kingasuurused, nende eesmärk on sobida iga inimese jalaga, ja enamasti nad sobivadki, aga on mingi protsent inimesi, kellele on kingad alati kas liiga suured või liiga kitsad. Sotsiaalabisüsteemi ülesanne on siis see protsent võimalikult minimaalseks saada. Institutsioonide puhul on määravaks asjaoluks muidugi eelarve suurus.

Mida ma ka oma raamatus kaudselt ütlen, on see, et iga punkt, sõlm selles võrgustikus on inimene – kõigi oma komplekside, iseloomuomadustega ja stressitaluvusega. Igal inimesel on oma sügavus, mis kipub sellistes ametlikes olukordades peitu jääma. Võib tekkida tunne, et teenistuja su vastas ei olegi inimene. Aga ta on, ja on iga kord erinev. Mõnikord aga võib see teatav lamedus, pelk ekspertiisi tasand olla lohutav, miski, mida just sel hetkel vaja oli: pääs pingelistest inimsuhetest millegi justkui kindlama juurde. Kui jätkata süsteemi ja võrgustiku analoogiaga, siis ka lähedased moodustavad võrgu. Sõlmed, punktid on seal teineteisele lähemal, suhtlus on soojem, kuigi ekspertiisi sealt enamasti ei saa – psühholoog on oma ala professionaal, ta näeb sarnaseid juhtumeid iga päev, tal on vastav kogemus. Teiselt poolt võib ka see suhtlus lähedaste vahel olla pingelisem, võib olla rohkem vaidlusi, emotsionaalseid nähvatusi, isikliku agenda tagaajamist. Suhtlus lähedaste võrgustikus on kuumem, tulitavam. Seega, nagu ma varemgi ütlesin, on vaja mõlemat: lähedaste soojust ja arstide teadmisi. Ja võib-olla mõnes olukorras on kõige rohkem vaja just aega ja et mõlemad pooled seda võimaldaksid. Profülaktika mõttes tuleks siis endalt küsida, kuidas võtta seda vajalikku aega enne, kui seda pole enam mingil juhul võimalik edasi lükata. See on üks suur kunst.

Mul vedas, mul oli võrk, kuhu tagasi langeda. Mäletan, et ühel hetkel lihtsalt hakkasin kirjutama, järsku, iga päev ja lausa mitu luuletust päevas, ma olin küll varem mõned üksikud kirjutanud, kuid kindlasti mitte niimoodi. Need kuue aasta tagused luuletused olid kõik ikka  päris halvad, neid on veidi piinlik meenutadagi ja mul on hea meel, et keegi neid kusagil ei avaldanud. Nad lihtsalt pole selleks mõeldud. Aga tegevus ise andis mulle järjepidevuse ning võimaluse ennast ja ümbritsevat ümber mõtestada. Enda (uuesti) üles ehitamise nurgakiviks ongi mu meelest refleksioon ja vahet pole, kas kirjutad või loed, kirjandus aitab seda teha. Usun, et mitmete jaoks on ilukirjandus see esmane psühholoogiakirjandus, laias mõttes: inimese motiivide ja hingeseisundi lahkamine, suhete läbi mängimine. 19.–20. sajandi vahetuse varajane psühholoogia võttis ju päris palju eeskuju just ilukirjandusest, olgu siis Shakespeare’i loomingust või Sophoklese „Kuningas Oidipusest”. Refleksioon aitab ka leida väärtust enda ja teiste mõrades, vigades, haiguses, mida võib-olla need välised võrgustikud kas ei suuda või lihtsalt ei tee. See tähendab, et ka õnnetus on kogemus, inimest ei tasuks puhtaks ja läikivaks poleerida, vaid võtta need mõrad temas omaks, läbi nende võib tulla mingi uus teadmine. Loodetavasti peavad seda silmas nii sotsiaalhoolekanne kui lähedased.

Luule kirjutamine algas mul küll pigem teraapilise tegevusena, kuid nüüdseks on ta saanud juurde teise, suurema tähenduse, ja võib-olla just eriti raamatuga „Kink psühholoogile”. Kõige paremini annab seda edasi see, et päris mitmed inimesed on mu juurde tulnud ja öelnud, et pärast raamatu lugemist ei tundnud nad ennast enam nii üksi – et see mõjus positiivselt ja julgustavalt. Kindlasti ei ole see ühepoolne, ka mul on tunne, et ma pole enam nii üksi. Lugeja on üks minu lähedastest ja ma üritan olla seda ka talle. See on see suurem tähendus.

Soovin lõpetuseks tänada kõiki, kes aitasid mul anda raamatule see õige kuju: Patrik, Maris ja Kajar. Tänud ka Eesti Keele Sihtasutusele.
Ja loomulikult suur-suur aitäh sõpradele, arstidele, perele ja mu kõige-kõige kallimale, Annikale!


Veelkord: head emakeelepäeva!

(Kujundus: Maris Kaskmann)

esmaspäev, 27. veebruar 2017

Värska-Vastseliina matkarada

Ikka veel kriibib peas see hääl: „Mu vennad ja õed ...“ Keda sa
vennaks kutsud? Igatahes mitte mind. Ah, kuradile temaga,
järgnevad viis päeva olen sest vaba.
Seljakott veest raske, toetan ta vastu Värska laudsipuud, kuivad
kiirnuudlid koti sees krabisevad-ragisevad natuke, mu mõttedki
pudisevad väiksemaks, saapaninad on juba tolmused. Ma ei
tea kunagi päris täpselt, mida järjekordselt matkalt ootan – üks
hetk on lihtsalt jube vajadus minna, ära saada. Mõnest luhtunud-
kuhtunud sõprusest, sitastiütlemisest, igasugusest. Mõtlen, et
nii on teistelgi ehk parem, minust lahti saada, ja ma olen ise ka
vabam. Mis ei tähenda, et veri ei keeks – üle keeb! Igasugu
asjadest on vaja kogu aeg ära tulla. Ajalehed on end nii
porgandpaljaks paljastanud, et alt tõuseb veel ainult nõrka
peeruhaisu.
Värske õhk, hommik värske, karge õhu käes, see juba on midagi.
Puhas on olla, kuigi käed on pesemata ja higist soolased, kui enne
magamaminekut peopesalt oma ravimeid söön. Ei, ahvatlev
küll, aga täitsa uueks ma siin end luua päris ei saa. Kuigi
tahaks. Aga hiljemalt kolmandal päeval mõtled, mis see uus
siis õigupoolest on? Uus sisu, uus vorm? Kas pärast 1968ndat
või 88ndat saab sellest enam rääkida, niimoodi – siiralt?
08 oli igatahes jube. Siis jällegi: eks ta natuke olene ka sellest,
mis su ümber on. Poliitikast ja vanemate antud elatisrahast.
Kummastki ma sel matkal kuulda
ei taha.
Kolossova külas tuleb keset muidu inimtühja metsa mulle vastu
üks vanaeit, kulunud pearätt tugevasti lõua alla kinni seotud.
Ta ei pane mind tähelegi, mul on jalad justkui läbi lastud, kuid
astun ikka edasi ja edasi – mitte võideldes, vaid pigem nagu
kummitus. Aga Kolossova oli ju teisel päeval, nüüd on juba
neljas. Ma ei mäleta enam hästi, aeg on
sassis.
Või tuleb siis ikka eranditult sissepoole suunduda, et leida
uut? Lükkida ja nügida seal kuskil vasaku vatsakese juures,
sulgeda silmad, sulgeda välisilm. Midagi hirmsat lausa!
Sees on nii kõrge lagendik. Kättesaamatu lagendik. Ja kui
lõpuks toon sealt mõne kanarbikuõie välja teistele näha –
see muutub kõige tavalisemaks, kõige banaalsemaks rootsuks!
Ega ma sealt väga muud ei leiagi, kui mõne halva poploo, mis
läbi neljanda ja viienda päeva halastamatult käimise taktis
kummitama hakkab ja enne ära ei taha minna, kui järgmine
halb poplugu peale tuleb.
Poisid ja tüdrukud tegid kunagi revolutsiooni, oli see nüüd
tõesti midagi uut või lihtsalt retseptsioon, haip või koera laip?
Piusa koobaste juures on suur kohvik, pärast kogu seda
üksiveedetud aega ning kiirnuudleid ja kaerahelbeputru tundub
üks kaneelisai lausa jumaliku annina. Palun kaks! Üks praegu,
teine hiljem kirstukujulises ühemehetelgis.
Kui mõnikord elekter kõigub ja lambituli korraks vilgub, siis
on hetkeks selline kummaline tunne, nagu oleks täitsa ise
silmi pilgutanud. Elust tuleb uus – see kukub kuskilt kogemata.
Vist on nii.
Mitmes päev see nüüd ongi? Ütleme, et see on viiepäevalise
jalgsimatka seitsmendal päeval, kui mulle tuleb Vastseliina
bussipeatuses ligi keegi võõras naine ja ütleb: „Ma tulin
sulle järele.“ Mulle? Kuhu me läheme? Kes sa oled? Surm?
Aga siis ma tunnen järsku ära – see on ju mu oma kallis!
Tõstame raske koti pagassi, saan autos ühtäkki aru, kui
jubedalt ma haisen, piinlik hakkab, tõmban jopel luku kõrgele
kinni. Sõidame linna poole, siuke tunne, nagu kuuleks esimest
korda raadiost muusikat. Ent siis – ma ärkan, teen silmad
lahti, Võru-Tartu bussi aknast paistab linna piir. Alles kuskil
Tasku juures saan aru, et meil pole ju autot ja sa ei tulnudki
mulle järele ... Ja siin nad ongi, uueks saamise kaks võimalust:
unustamine ja unistamine, üks on teise sees, teine
ühe väljas.
Inimesed hoiavad bussis must eemale, saapad on kuidagi
jalgade otsast ära vajunud. Ma vaatan seda tekkinud
põlguseruumi nagu oma väikest onni, nagu kodu kuskil kaugel
taeva all ja maa kohal, mul ei ole vaja enam kaugele minna,
et ära saada. See on uus tunne.



kolmapäev, 22. veebruar 2017

Vabariigi aastapäev

Kui selleks, et piinlikust vaikusest üle saada, kulub kolm
pokaali punast esimese kümne minuti jooksul, siis ilmselt
pole see õige koht, kus olla. Mul pole nende inimestega enam
midagi ühist, pole millestki rääkida ja veidi kõhe, jahe on.
Hämmastav, kuidas inimesed muutuvad, see ei ole tingimata
halb, see muutus. Lihtsalt teistmoodi. Kui ma oleks ühele
neist kümme aastat tagasi öelnud, et praeguseks on ta kolme
lapse ema, ilusa suure valge köögiga, oleks see kunagi nii
metsik peoloom hüsteeriliselt naerma hakanud ja mind
sõimamises süüdistanud. Aga muutume, reeglina. Ma isegi:
särk on suureks jäänud ja püksid ei püsi enam hästi üleval.
Valge triiksärk, halliks pestud teksapüksid.
Kellegi võõras kaaslane räägib kogu aeg sõjaväest, ja ütleb
siis äkki flirtides, et minu kallis näeb välja nagu tema eksnaine
– kui see sõdur veel midagi üritab, siis ma kütan molli, ausõna!
Mu väikestel rusikatel pole midagi kaotada. Teised vahivad
telekat ja kommenteerivad riigimeeste abikaasade kleite.
Valan jälle pokaali täis, ei ole midagi
igavamat.
Räägitakse, et see on ajalooline hetk. Et need on tänapäeva
kombed. Et see on aja märk. Et see on nii ajalik kui ajatu
(korrutatakse, et parim kunst on just selline). Jahe on, valge
triiksärk ei anna üldse sooja. Mida kaugemale, mida enam
ajalukku minna, seda külmem on. Mida sügavamale teise
inimese sisse, seda kuumem. Seal vahepeal on leige,
kehatemperatuuriga virvendus: natuke uudiseid, paar
kilomeetrikest velotrenažööril, väike musi enne uinumist.
Ma parem põleksin teises inimeses ära, kui
tarduksin igavikku.
Nad on lihtsalt teistmoodi. Kunagiste sõprade silmad
läigivad teisiti, eriti pärast paari pitsi. Kummaline on, ei
muud. Kui see on ajalooline tunne, siis ma ei näe sellest läbi,
muster on liiga suur. Ükshaaval inimestele otsa vaadates
nagu sähvataks midagi selgemat, aga rohkem kui üks
korraga – võimatu, võrgud võrkude otsas. Kaetud, kaetatud.
Lauad on kaetatud kartulisalati ja kiluvõileibadega. Vaatan
kella, millal oleks viisakas lahkuda, kallis noogutab nõustuvalt
vastu, kommentaaride paraad ei taha ega taha lõppeda, valan
pokaali täis. Kus on soojus.
Suitsupaus majanurga taga, -21°C, ajalooline.
TUNDMATU SÕDUR: Kuule, sa näed selle puhevil särgiga
välja nagu üks mu surnd sõber. Räme pede oli.
MINA: Kuule, käi perse.
TUNDMATU SÕDUR: Kurat, meil sõjaväes
sinusugustega...
MINA: YOU’RE IN THE ARMY NOW OOOUUUOOO
YOU’RE IN THE ARMY
KALLIS (mulle, kulm kipras): Issand küll, Karl, lähme
nüüd ära, sul endal piinlik ei hakka v?
MINA: NOW!
Ja me lahkusime.



esmaspäev, 13. veebruar 2017

Süües pastat Vapianos

Imelik, kas pole, et ma tean täpselt, mis pastat tahan, kuid
ei tea, mida tahan elult. Ja sina ei tea absoluutselt, mida süüa
tahad, aga eluga paistab kõik selge olevat. Tõde on kuskil
vahepeal, laua poleeritud pinnal. Kõige olulisemal
pole nime.
Sinuga koos olles pole tühjust. Me oleme tühjusest tühjad. Kas
see on pinnapealsus? Ei, just vastupidi, me oleme vabad teatud
jääkirme kõledusest, mille külma uhkav mõra on kuskil seal
17. eluaasta juures. See on nüüd möödas, võib-olla hakkab
kunagi veel sama jahe, aeg tuleb tagasi – nagu sügisöine värin
üle selja, nägu igatsevalt suure tossava lõkketule poole. Samas,
see ei pruugi olla halb. Ma vaatan oma sõpru ja vaatan vanemaid
inimesi, nii paljud neist on kasvanud kopitavateks konservatiivideks.
Vahel mõtlen, kas see on mingi paratamatu lõpp-peatus, mingi
udulaam, millest kellelgi pääsu pole ja mis metsast välja hiilides
viimsegi tulesädeme sossiks lämmatab. Hirmus mõeldagi, ärme
muutu konservideks, palun!
Kausis vilksab roosat, rõõsat, kuumsuitsulõhe maitseb imehästi,
üldse on hea olla, tunnen, kuidas jõud tuleb tagasi, tahe tuleb
tagasi. Võib-olla jõuab pärast õhtul isegi koos
midagi teha ...
Sa ütlesid, et nüüd on minu kord oma eksidest rääkida. Ausalt
öeldes oli mul neid ainult üks, ta nimi oli Mari, see oli siis, kui
ma veel õlut jõin. Kõik mälestused tulid järsku ühekorraga pähe,
veeretasin neid natuke, ent valida ei osanud. Nad olid nagu
reisijad rongis, osadel seljakott, osadel poekott, teised niisama
tühjade kätega väiksema vahemaa peal. Äkki tundsin suurt rahutust,
nagu oleks vedurijuht hullusehoos otsustanud mitte ühtegi reisijat
rongilt maha lasta. Tõusis lärm, meelepaha – laske välja, laske
välja! –, rong tahtis lausa rööbastelt välja lennata! Kuid kõik
see jooksis kokku laua keskel oleval basiilikusaarekesel,
vaatasin su lahkeid silmi, hetkeks olid reisijad vakka ja siis
ei tulnud pähe muud kui: „Oli, mis ta oli.“
See on nüüd möödas. Me oleme tühjusest vabad. Mis ma tahan?
Ma ei tahagi midagi otseselt, ma ei tahagi midagi muud. Selline
tunne nagu oleksin sind minusse sisse lasknud, süda paisus
kuumast suitsust, üle kere hakkas soe. Pastakauss oli taas valge
ja, nagu arvata võis, kõht liiga täis. Nüüd tahtsin hoopis magada,
pikalt-pikalt tukkuda aknapoolsel istmel.



laupäev, 21. jaanuar 2017

Ärka, ärka üles nüüd

Astusin kahvatu näoga vetsust välja, kõik tuli üles, peamiselt
makaronid hakklihaga, nii palju, kui mu silm seletas, halb oli
ja kõik käis ringi. Ma ei tea, kas see oli liiga rasvasest ja pealt
juba halliks tõmbunud lihast või oli hoopiski Felixi ketšupisse
tõesti mõni päris tomat ära eksinud, ma ei tea. Pigem oli asi
õlus, kummutasin liiga kiiresti neid Rocki-pudeleid. Õlle
maitse ja lõhn hakkas nii vastu, see oli lausa rõve. Nii palju siis
romantilisest õhtust Pooles Kuues, mujale ma sind toona veel
viia ei osanud, aga paistis, et sul oli kõik hästi ja mulgi oli
ääretult hea meel, et sa lõpuks linna tulid. Hea oli tunda su
soojust, hea oli uidata sinu kõrval. Ma panin uue nätsu suhu ja
me suudlesime edasi. Veri tõusis jälle põskedesse ja värv
oli tagasi.
Leidsin hiljuti maal käies vana kirjutuslaua tagant tolmu seest
oma põhikooliaegse päeviku. Mitte koolipäeviku, vaid ikka päris,
tabalukuga salapäeviku. Pool sellest on tühi, siis aga: „Ma ei tea
täpselt mis ma ta vastu tunnen, aga ma tahan teda kaitsta, hoida
et tal hea oleks. Kas see ongi armastus?“ See tüdruk elab nüüd
teises linnas ja on kahe lapse ema, ma ei mäleta, kas ma pooltki
talle ütlesin sellest, mis kirjutasin. Kas see on üldse enam oluline.
Päeviku teema tundub tagantjärele olevat väga selge, keset kõige
tugevamat hormoonideaega püüdliku käekirjaga: „Ma armasan
naisi!“ T-täht on hiljem teise pastakaga tihkelt armastuse vahele
lükatud, surutud. Vastaslehel on telekavast välja lõigatud Pamela
Anderson, Babewatchi päevilt, ja selle all mingi pruunikas plekk.
Ma ju ei joonud kohvi, jõudsin veel korraks mõelda, kui mulle
lõpuks meenus ... Okei. Läbi aja on olnud mul mingid asjad, mille
puhul tean täpselt, mida teha tahan, aga igasugu postrid on ees,
ma ei saa neist üle ega ümber. Ja samas ma kardan, mis nende taga
on. Et see on midagi kohutavat, et see rebib
mu pooleks.
Ma olin ikka parajalt purjus, kui tagasi „koju“ jõudsime, sellesse
ühetoalisse tudengiuberikku: köök ja vets-dušš olid kõik ühes
viis-kord-neljas, ma magasin sektsioonkapi taga, kapis olid
neli esimest päris minu enda ostetud raamatut ja umbes 20
raamatukogu oma, ma alles alustasin. Siis oli pimedus, kuulsin
veepladinat, sa pesid ennast, ma ootasin voodis püksid rebadel.
Mäletan veel, kuidas sa dušinurga lävel seisid, puhas ja alasti,
väikse laepirni valgus paistis selja tagant üle su pea pimedasse
tuppa, heledad juuksed otsekui särasid. Ma olen alati valmis,
ma olen eluaeg selleks valmis olnud, aga ma olin siis nii väsinud
ja vajusin magama, enne kui voodini jõudsid. Ma magasin ja
magasin mitu aastat järjest ja kui lõpuks üles ärkasin, polnud
sind enam. Midagi ma vahepeal läbi une nägin, su külmapunast
nägu, paindes selga, aga ma ei tea, kas see oli päriselt. Võib-olla
sind polnudki kunagi
olemas.
Ma ei mäleta enam hästi, see vist tähendab, et sain sinust üle.
Jah, ma sain sust üle. Nii on parem, nii on parem meile mõlemale.
Pärast seda ööd ei joonud ma enam kunagi õlut.



reede, 13. jaanuar 2017

Korter Annelinnas

You and me baby ain’t nothin’ but mammals
So let’s do it like they do on the Discovery channel
– Bloodhound Gang

Siis ei olnud sellist siidri- ja õllevalikut nagu praegu, oli näiteks
Jänku Gin, kaheliitrine plastballoon mingi ebamäärase ent
tugevalt keemilise fizziga. Ja siis tulnuksinised ja vereroosad
siidrid. Seda me jõime, kujutasime ette, et need on mingid uhked
koksid ja et me oleme kuskil uhkel saarel, 50ndate Kuubal, ja
et meil on seljas säravvalged ülikonnad-kleidid. Kuid polnud
muud kui valged maikad ja nurgelised teeklaasid, meil polnud
hinge taga sentigi, alati oli see kellegi vanemate
korter.
Kuid maailm kumises siis teistmoodi, armastus oli meie
uusrikaste rajoon, hõõguv nahk tapeet me kodu seintel. Ega ma
väga muud ei ihanudki, kui suruda oma keelt su pehmesse prakku.
Mulle meeldib klitti imeda, mu keel käib kiiresti, see on see
trompetimängija drill. Höörita-pöörita, hõõru ja libise, me kestame
igavesti! Mitte ühtegi senti hinge taga, aga rikkamad kui kogu
maailma šeigid. Me kehad. Ma võin nälgida, kui vaja, aga
paastuda – mitte kunagi! Andume elule, sinul põrgu, minul
kurat, ajame ta sinna tagasi!
Nii ei oska ette kujutadagi, et meil võiks olla mingi oma koht,
ei oska tahtagi. Aga aeg pöördub ja üks hetk me muust enam ei
unistagi. Seintele hakkab tekkima värv, põrandale vaip, riiulitele
raamatud, nüüd me näeme neid, nad ilmuvad silme ette. Me
oleme järsku väga hästi sisustatud, ent sisu sees ei ole. Hakkame
mõtlema, kuidas saada tükikest maad. Kelle tagumikku peab korteri
saamiseks lakkuma. Need on ehitatud, sarikalised-põletikulised
mõtted, nad on nagu vammised sõrestikud. Millised talad peavad
ja millised mitte. Kohati pole see muud kui üks
tuim puit.
Ükskord nägin unes, et olen kuulus helilooja, umbes nagu Arvo
Pärt, ainult et vaene, ja otsisin Annelinna hullumeelsel
kinnisvaraturul uut korterit, uut cribi. Lõpuks leidsingi, kena
kolmetoaline viimasel korrusel, akendega Eedeni poole, kuid
kuradi kallis, enneolematult kõrge hind. Lasin kuldhammastega
paksul omanikul oma jutud lõpuni rääkida ja tegin nagu
hakkaksin lahkuma, kuid pöörasin ukse peal tagasi ja ütlesin:
„Kuule, kas sa tead mind? Kas sa tead, kes ma olen? Nii. Mis oleks,
kui selle asemel, et ma sulle selle summa maksaksin, paneksid sa
mind hoopis korra tagant ja annaksid siis korteri mulle?“ Omanik
hakkas kõva häälega naerma, ma naersin ka, aga muutusin siis
jälle tõsiseks: „Ei, aga päriselt. Mõtle, üks kord küll, aga elu
lõpuni saad kõigile rääkida, et trukkisid mind, kuulsat heliloojat,
perse. Mis arvad?“ Ta naeris natuke veel ja saatis mu majast välja,
tundus nagu sellega asi lõppeski, kuid mis sa kostad, mees oli
mõtlema hakanud ja helistas mulle paar päeva hiljem: „Kas su
see ... pakkumine on endiselt jõus?“ Muidugi. Ega see kaua ei
kestnudki, panime sealsamas korteris, pärast andis ta mulle
rõõmsal näol võtmed üle ja läks ise ilmselt kuhugi tähistama
ja sõpradele rääkima, mis oli juhtunud. Aga mitte keegi ei
uskunud teda, mitte kunagi. Ja korter oli
minu.
Korterijahil võib lolliks minna. Sõrestikud vajuvad kokku, vamm
sööb läbi. Mäletad sa, kus me kõik see aja olime, mitmes erinevas
majas, köögis? Oli see vaheplaadiga pikaks käiva ja valgeks värvitud
vana laua peal? Või kulundsinisel sametdiivanil? Lõõtsakujulise,
tuhat korda ülevärvitud radiaatori kõrval? No mitte ei mäleta,
aga ma mäletan sind. Me rääkisime seal köögis, Jänku Gin ees
ja valged maikad seljas, miskipärast surmast, meeleolu oli kuidagi
kurb, täiesti ilma põhjuseta. Et kes sureb enne ja millesse. Kehad
olid nii terved, kui veel olla said – ilmselt see aeg enam tagasi ei tule,
see rõõsa, sundimatu jõud – ja ega me ei osanud seda surma ette
kujutada küll, aga mõte oli suur. Auto alla, vähk? Või hoopis
üksindus? Ja mis vahet seal siis on, kus sureme, kelle korteris.
Me armastame eikuskil, eimillalgi.