laupäev, 21. jaanuar 2017

Ärka, ärka üles nüüd

Astusin kahvatu näoga vetsust välja, kõik tuli üles, peamiselt
makaronid hakklihaga, nii palju, kui mu silm seletas, halb oli
ja kõik käis ringi. Ma ei tea, kas see oli liiga rasvasest ja pealt
juba halliks tõmbunud lihast või oli hoopiski Felixi ketšupisse
tõesti mõni päris tomat ära eksinud, ma ei tea. Pigem oli asi
õlus, kummutasin liiga kiiresti neid Rocki-pudeleid. Õlle
maitse ja lõhn hakkas nii vastu, see oli lausa rõve. Nii palju siis
romantilisest õhtust Pooles Kuues, mujale ma sind toona veel
viia ei osanud, aga paistis, et sul oli kõik hästi ja mulgi oli
ääretult hea meel, et sa lõpuks linna tulid. Hea oli tunda su
soojust, hea oli uidata sinu kõrval. Ma panin uue nätsu suhu ja
me suudlesime edasi. Veri tõusis jälle põskedesse ja värv
oli tagasi.
Leidsin hiljuti maal käies vana kirjutuslaua tagant tolmu seest
oma põhikooliaegse päeviku. Mitte koolipäeviku, vaid ikka päris,
tabalukuga salapäeviku. Pool sellest on tühi, siis aga: „Ma ei tea
täpselt mis ma ta vastu tunnen, aga ma tahan teda kaitsta, hoida
et tal hea oleks. Kas see ongi armastus?“ See tüdruk elab nüüd
teises linnas ja on kahe lapse ema, ma ei mäleta, kas ma pooltki
talle ütlesin sellest, mis kirjutasin. Kas see on üldse enam oluline.
Päeviku teema tundub tagantjärele olevat väga selge, keset kõige
tugevamat hormoonideaega püüdliku käekirjaga: „Ma armasan
naisi!“ T-täht on hiljem teise pastakaga tihkelt armastuse vahele
lükatud, surutud. Vastaslehel on telekavast välja lõigatud Pamela
Anderson, Babewatchi päevilt, ja selle all mingi pruunikas plekk.
Ma ju ei joonud kohvi, jõudsin veel korraks mõelda, kui mulle
lõpuks meenus ... Okei. Läbi aja on olnud mul mingid asjad, mille
puhul tean täpselt, mida teha tahan, aga igasugu postrid on ees,
ma ei saa neist üle ega ümber. Ja samas ma kardan, mis nende taga
on. Et see on midagi kohutavat, et see rebib
mu pooleks.
Ma olin ikka parajalt purjus, kui tagasi „koju“ jõudsime, sellesse
ühetoalisse tudengiuberikku: köök ja vets-dušš olid kõik ühes
viis-kord-neljas, ma magasin sektsioonkapi taga, kapis olid
neli esimest päris minu enda ostetud raamatut ja umbes 20
raamatukogu oma, ma alles alustasin. Siis oli pimedus, kuulsin
veepladinat, sa pesid ennast, ma ootasin voodis püksid rebadel.
Mäletan veel, kuidas sa dušinurga lävel seisid, puhas ja alasti,
väikse laepirni valgus paistis selja tagant üle su pea pimedasse
tuppa, heledad juuksed otsekui särasid. Ma olen alati valmis,
ma olen eluaeg selleks valmis olnud, aga ma olin siis nii väsinud
ja vajusin magama, enne kui voodini jõudsid. Ma magasin ja
magasin mitu aastat järjest ja kui lõpuks üles ärkasin, polnud
sind enam. Midagi ma vahepeal läbi une nägin, su külmapunast
nägu, paindes selga, aga ma ei tea, kas see oli päriselt. Võib-olla
sind polnudki kunagi
olemas.
Ma ei mäleta enam hästi, see vist tähendab, et sain sinust üle.
Jah, ma sain sust üle. Nii on parem, nii on parem meile mõlemale.
Pärast seda ööd ei joonud ma enam kunagi õlut.



reede, 13. jaanuar 2017

Korter Annelinnas

You and me baby ain’t nothin’ but mammals
So let’s do it like they do on the Discovery channel
– Bloodhound Gang

Siis ei olnud sellist siidri- ja õllevalikut nagu praegu, oli näiteks
Jänku Gin, kaheliitrine plastballoon mingi ebamäärase ent
tugevalt keemilise fizziga. Ja siis tulnuksinised ja vereroosad
siidrid. Seda me jõime, kujutasime ette, et need on mingid uhked
koksid ja et me oleme kuskil uhkel saarel, 50ndate Kuubal, ja
et meil on seljas säravvalged ülikonnad-kleidid. Kuid polnud
muud kui valged maikad ja nurgelised teeklaasid, meil polnud
hinge taga sentigi, alati oli see kellegi vanemate
korter.
Kuid maailm kumises siis teistmoodi, armastus oli meie
uusrikaste rajoon, hõõguv nahk tapeet me kodu seintel. Ega ma
väga muud ei ihanudki, kui suruda oma keelt su pehmesse prakku.
Mulle meeldib klitti imeda, mu keel käib kiiresti, see on see
trompetimängija drill. Höörita-pöörita, hõõru ja libise, me kestame
igavesti! Mitte ühtegi senti hinge taga, aga rikkamad kui kogu
maailma šeigid. Me kehad. Ma võin nälgida, kui vaja, aga
paastuda – mitte kunagi! Andume elule, sinul põrgu, minul
kurat, ajame ta sinna tagasi!
Nii ei oska ette kujutadagi, et meil võiks olla mingi oma koht,
ei oska tahtagi. Aga aeg pöördub ja üks hetk me muust enam ei
unistagi. Seintele hakkab tekkima värv, põrandale vaip, riiulitele
raamatud, nüüd me näeme neid, nad ilmuvad silme ette. Me
oleme järsku väga hästi sisustatud, ent sisu sees ei ole. Hakkame
mõtlema, kuidas saada tükikest maad. Kelle tagumikku peab korteri
saamiseks lakkuma. Need on ehitatud, sarikalised-põletikulised
mõtted, nad on nagu vammised sõrestikud. Millised talad peavad
ja millised mitte. Kohati pole see muud kui üks
tuim puit.
Ükskord nägin unes, et olen kuulus helilooja, umbes nagu Arvo
Pärt, ainult et vaene, ja otsisin Annelinna hullumeelsel
kinnisvaraturul uut korterit, uut cribi. Lõpuks leidsingi, kena
kolmetoaline viimasel korrusel, akendega Eedeni poole, kuid
kuradi kallis, enneolematult kõrge hind. Lasin kuldhammastega
paksul omanikul oma jutud lõpuni rääkida ja tegin nagu
hakkaksin lahkuma, kuid pöörasin ukse peal tagasi ja ütlesin:
„Kuule, kas sa tead mind? Kas sa tead, kes ma olen? Nii. Mis oleks,
kui selle asemel, et ma sulle selle summa maksaksin, paneksid sa
mind hoopis korra tagant ja annaksid siis korteri mulle?“ Omanik
hakkas kõva häälega naerma, ma naersin ka, aga muutusin siis
jälle tõsiseks: „Ei, aga päriselt. Mõtle, üks kord küll, aga elu
lõpuni saad kõigile rääkida, et trukkisid mind, kuulsat heliloojat,
perse. Mis arvad?“ Ta naeris natuke veel ja saatis mu majast välja,
tundus nagu sellega asi lõppeski, kuid mis sa kostad, mees oli
mõtlema hakanud ja helistas mulle paar päeva hiljem: „Kas su
see ... pakkumine on endiselt jõus?“ Muidugi. Ega see kaua ei
kestnudki, panime sealsamas korteris, pärast andis ta mulle
rõõmsal näol võtmed üle ja läks ise ilmselt kuhugi tähistama
ja sõpradele rääkima, mis oli juhtunud. Aga mitte keegi ei
uskunud teda, mitte kunagi. Ja korter oli
minu.
Korterijahil võib lolliks minna. Sõrestikud vajuvad kokku, vamm
sööb läbi. Mäletad sa, kus me kõik see aja olime, mitmes erinevas
majas, köögis? Oli see vaheplaadiga pikaks käiva ja valgeks värvitud
vana laua peal? Või kulundsinisel sametdiivanil? Lõõtsakujulise,
tuhat korda ülevärvitud radiaatori kõrval? No mitte ei mäleta,
aga ma mäletan sind. Me rääkisime seal köögis, Jänku Gin ees
ja valged maikad seljas, miskipärast surmast, meeleolu oli kuidagi
kurb, täiesti ilma põhjuseta. Et kes sureb enne ja millesse. Kehad
olid nii terved, kui veel olla said – ilmselt see aeg enam tagasi ei tule,
see rõõsa, sundimatu jõud – ja ega me ei osanud seda surma ette
kujutada küll, aga mõte oli suur. Auto alla, vähk? Või hoopis
üksindus? Ja mis vahet seal siis on, kus sureme, kelle korteris.
Me armastame eikuskil, eimillalgi.