laupäev, 21. jaanuar 2017

Ärka, ärka üles nüüd

Astusin kahvatu näoga vetsust välja, kõik tuli üles, peamiselt
makaronid hakklihaga, nii palju, kui mu silm seletas, halb oli
ja kõik käis ringi. Ma ei tea, kas see oli liiga rasvasest ja pealt
juba halliks tõmbunud lihast või oli hoopiski Felixi ketšupisse
tõesti mõni päris tomat ära eksinud, ma ei tea. Pigem oli asi
õlus, kummutasin liiga kiiresti neid Rocki-pudeleid. Õlle
maitse ja lõhn hakkas nii vastu, see oli lausa rõve. Nii palju siis
romantilisest õhtust Pooles Kuues, mujale ma sind toona veel
viia ei osanud, aga paistis, et sul oli kõik hästi ja mulgi oli
ääretult hea meel, et sa lõpuks linna tulid. Hea oli tunda su
soojust, hea oli uidata sinu kõrval. Ma panin uue nätsu suhu ja
me suudlesime edasi. Veri tõusis jälle põskedesse ja värv
oli tagasi.
Leidsin hiljuti maal käies vana kirjutuslaua tagant tolmu seest
oma põhikooliaegse päeviku. Mitte koolipäeviku, vaid ikka päris,
tabalukuga salapäeviku. Pool sellest on tühi, siis aga: „Ma ei tea
täpselt mis ma ta vastu tunnen, aga ma tahan teda kaitsta, hoida
et tal hea oleks. Kas see ongi armastus?“ See tüdruk elab nüüd
teises linnas ja on kahe lapse ema, ma ei mäleta, kas ma pooltki
talle ütlesin sellest, mis kirjutasin. Kas see on üldse enam oluline.
Päeviku teema tundub tagantjärele olevat väga selge, keset kõige
tugevamat hormoonideaega püüdliku käekirjaga: „Ma armasan
naisi!“ T-täht on hiljem teise pastakaga tihkelt armastuse vahele
lükatud, surutud. Vastaslehel on telekavast välja lõigatud Pamela
Anderson, Babewatchi päevilt, ja selle all mingi pruunikas plekk.
Ma ju ei joonud kohvi, jõudsin veel korraks mõelda, kui mulle
lõpuks meenus ... Okei. Läbi aja on olnud mul mingid asjad, mille
puhul tean täpselt, mida teha tahan, aga igasugu postrid on ees,
ma ei saa neist üle ega ümber. Ja samas ma kardan, mis nende taga
on. Et see on midagi kohutavat, et see rebib
mu pooleks.
Ma olin ikka parajalt purjus, kui tagasi „koju“ jõudsime, sellesse
ühetoalisse tudengiuberikku: köök ja vets-dušš olid kõik ühes
viis-kord-neljas, ma magasin sektsioonkapi taga, kapis olid
neli esimest päris minu enda ostetud raamatut ja umbes 20
raamatukogu oma, ma alles alustasin. Siis oli pimedus, kuulsin
veepladinat, sa pesid ennast, ma ootasin voodis püksid rebadel.
Mäletan veel, kuidas sa dušinurga lävel seisid, puhas ja alasti,
väikse laepirni valgus paistis selja tagant üle su pea pimedasse
tuppa, heledad juuksed otsekui särasid. Ma olen alati valmis,
ma olen eluaeg selleks valmis olnud, aga ma olin siis nii väsinud
ja vajusin magama, enne kui voodini jõudsid. Ma magasin ja
magasin mitu aastat järjest ja kui lõpuks üles ärkasin, polnud
sind enam. Midagi ma vahepeal läbi une nägin, su külmapunast
nägu, paindes selga, aga ma ei tea, kas see oli päriselt. Võib-olla
sind polnudki kunagi
olemas.
Ma ei mäleta enam hästi, see vist tähendab, et sain sinust üle.
Jah, ma sain sust üle. Nii on parem, nii on parem meile mõlemale.
Pärast seda ööd ei joonud ma enam kunagi õlut.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar