reede, 13. jaanuar 2017

Korter Annelinnas

You and me baby ain’t nothin’ but mammals
So let’s do it like they do on the Discovery channel
– Bloodhound Gang

Siis ei olnud sellist siidri- ja õllevalikut nagu praegu, oli näiteks
Jänku Gin, kaheliitrine plastballoon mingi ebamäärase ent
tugevalt keemilise fizziga. Ja siis tulnuksinised ja vereroosad
siidrid. Seda me jõime, kujutasime ette, et need on mingid uhked
koksid ja et me oleme kuskil uhkel saarel, 50ndate Kuubal, ja
et meil on seljas säravvalged ülikonnad-kleidid. Kuid polnud
muud kui valged maikad ja nurgelised teeklaasid, meil polnud
hinge taga sentigi, alati oli see kellegi vanemate
korter.
Kuid maailm kumises siis teistmoodi, armastus oli meie
uusrikaste rajoon, hõõguv nahk tapeet me kodu seintel. Ega ma
väga muud ei ihanudki, kui suruda oma keelt su pehmesse prakku.
Mulle meeldib klitti imeda, mu keel käib kiiresti, see on see
trompetimängija drill. Höörita-pöörita, hõõru ja libise, me kestame
igavesti! Mitte ühtegi senti hinge taga, aga rikkamad kui kogu
maailma šeigid. Me kehad. Ma võin nälgida, kui vaja, aga
paastuda – mitte kunagi! Andume elule, sinul põrgu, minul
kurat, ajame ta sinna tagasi!
Nii ei oska ette kujutadagi, et meil võiks olla mingi oma koht,
ei oska tahtagi. Aga aeg pöördub ja üks hetk me muust enam ei
unistagi. Seintele hakkab tekkima värv, põrandale vaip, riiulitele
raamatud, nüüd me näeme neid, nad ilmuvad silme ette. Me
oleme järsku väga hästi sisustatud, ent sisu sees ei ole. Hakkame
mõtlema, kuidas saada tükikest maad. Kelle tagumikku peab korteri
saamiseks lakkuma. Need on ehitatud, sarikalised-põletikulised
mõtted, nad on nagu vammised sõrestikud. Millised talad peavad
ja millised mitte. Kohati pole see muud kui üks
tuim puit.
Ükskord nägin unes, et olen kuulus helilooja, umbes nagu Arvo
Pärt, ainult et vaene, ja otsisin Annelinna hullumeelsel
kinnisvaraturul uut korterit, uut cribi. Lõpuks leidsingi, kena
kolmetoaline viimasel korrusel, akendega Eedeni poole, kuid
kuradi kallis, enneolematult kõrge hind. Lasin kuldhammastega
paksul omanikul oma jutud lõpuni rääkida ja tegin nagu
hakkaksin lahkuma, kuid pöörasin ukse peal tagasi ja ütlesin:
„Kuule, kas sa tead mind? Kas sa tead, kes ma olen? Nii. Mis oleks,
kui selle asemel, et ma sulle selle summa maksaksin, paneksid sa
mind hoopis korra tagant ja annaksid siis korteri mulle?“ Omanik
hakkas kõva häälega naerma, ma naersin ka, aga muutusin siis
jälle tõsiseks: „Ei, aga päriselt. Mõtle, üks kord küll, aga elu
lõpuni saad kõigile rääkida, et trukkisid mind, kuulsat heliloojat,
perse. Mis arvad?“ Ta naeris natuke veel ja saatis mu majast välja,
tundus nagu sellega asi lõppeski, kuid mis sa kostad, mees oli
mõtlema hakanud ja helistas mulle paar päeva hiljem: „Kas su
see ... pakkumine on endiselt jõus?“ Muidugi. Ega see kaua ei
kestnudki, panime sealsamas korteris, pärast andis ta mulle
rõõmsal näol võtmed üle ja läks ise ilmselt kuhugi tähistama
ja sõpradele rääkima, mis oli juhtunud. Aga mitte keegi ei
uskunud teda, mitte kunagi. Ja korter oli
minu.
Korterijahil võib lolliks minna. Sõrestikud vajuvad kokku, vamm
sööb läbi. Mäletad sa, kus me kõik see aja olime, mitmes erinevas
majas, köögis? Oli see vaheplaadiga pikaks käiva ja valgeks värvitud
vana laua peal? Või kulundsinisel sametdiivanil? Lõõtsakujulise,
tuhat korda ülevärvitud radiaatori kõrval? No mitte ei mäleta,
aga ma mäletan sind. Me rääkisime seal köögis, Jänku Gin ees
ja valged maikad seljas, miskipärast surmast, meeleolu oli kuidagi
kurb, täiesti ilma põhjuseta. Et kes sureb enne ja millesse. Kehad
olid nii terved, kui veel olla said – ilmselt see aeg enam tagasi ei tule,
see rõõsa, sundimatu jõud – ja ega me ei osanud seda surma ette
kujutada küll, aga mõte oli suur. Auto alla, vähk? Või hoopis
üksindus? Ja mis vahet seal siis on, kus sureme, kelle korteris.
Me armastame eikuskil, eimillalgi.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar