esmaspäev, 27. veebruar 2017

Värska-Vastseliina matkarada

Ikka veel kriibib peas see hääl: „Mu vennad ja õed ...“ Keda sa
vennaks kutsud? Igatahes mitte mind. Ah, kuradile temaga,
järgnevad viis päeva olen sest vaba.
Seljakott veest raske, toetan ta vastu Värska laudsipuud, kuivad
kiirnuudlid koti sees krabisevad-ragisevad natuke, mu mõttedki
pudisevad väiksemaks, saapaninad on juba tolmused. Ma ei
tea kunagi päris täpselt, mida järjekordselt matkalt ootan – üks
hetk on lihtsalt jube vajadus minna, ära saada. Mõnest luhtunud-
kuhtunud sõprusest, sitastiütlemisest, igasugusest. Mõtlen, et
nii on teistelgi ehk parem, minust lahti saada, ja ma olen ise ka
vabam. Mis ei tähenda, et veri ei keeks – üle keeb! Igasugu
asjadest on vaja kogu aeg ära tulla. Ajalehed on end nii
porgandpaljaks paljastanud, et alt tõuseb veel ainult nõrka
peeruhaisu.
Värske õhk, hommik värske, karge õhu käes, see juba on midagi.
Puhas on olla, kuigi käed on pesemata ja higist soolased, kui enne
magamaminekut peopesalt oma ravimeid söön. Ei, ahvatlev
küll, aga täitsa uueks ma siin end luua päris ei saa. Kuigi
tahaks. Aga hiljemalt kolmandal päeval mõtled, mis see uus
siis õigupoolest on? Uus sisu, uus vorm? Kas pärast 1968ndat
või 88ndat saab sellest enam rääkida, niimoodi – siiralt?
08 oli igatahes jube. Siis jällegi: eks ta natuke olene ka sellest,
mis su ümber on. Poliitikast ja vanemate antud elatisrahast.
Kummastki ma sel matkal kuulda
ei taha.
Kolossova külas tuleb keset muidu inimtühja metsa mulle vastu
üks vanaeit, kulunud pearätt tugevasti lõua alla kinni seotud.
Ta ei pane mind tähelegi, mul on jalad justkui läbi lastud, kuid
astun ikka edasi ja edasi – mitte võideldes, vaid pigem nagu
kummitus. Aga Kolossova oli ju teisel päeval, nüüd on juba
neljas. Ma ei mäleta enam hästi, aeg on
sassis.
Või tuleb siis ikka eranditult sissepoole suunduda, et leida
uut? Lükkida ja nügida seal kuskil vasaku vatsakese juures,
sulgeda silmad, sulgeda välisilm. Midagi hirmsat lausa!
Sees on nii kõrge lagendik. Kättesaamatu lagendik. Ja kui
lõpuks toon sealt mõne kanarbikuõie välja teistele näha –
see muutub kõige tavalisemaks, kõige banaalsemaks rootsuks!
Ega ma sealt väga muud ei leiagi, kui mõne halva poploo, mis
läbi neljanda ja viienda päeva halastamatult käimise taktis
kummitama hakkab ja enne ära ei taha minna, kui järgmine
halb poplugu peale tuleb.
Poisid ja tüdrukud tegid kunagi revolutsiooni, oli see nüüd
tõesti midagi uut või lihtsalt retseptsioon, haip või koera laip?
Piusa koobaste juures on suur kohvik, pärast kogu seda
üksiveedetud aega ning kiirnuudleid ja kaerahelbeputru tundub
üks kaneelisai lausa jumaliku annina. Palun kaks! Üks praegu,
teine hiljem kirstukujulises ühemehetelgis.
Kui mõnikord elekter kõigub ja lambituli korraks vilgub, siis
on hetkeks selline kummaline tunne, nagu oleks täitsa ise
silmi pilgutanud. Elust tuleb uus – see kukub kuskilt kogemata.
Vist on nii.
Mitmes päev see nüüd ongi? Ütleme, et see on viiepäevalise
jalgsimatka seitsmendal päeval, kui mulle tuleb Vastseliina
bussipeatuses ligi keegi võõras naine ja ütleb: „Ma tulin
sulle järele.“ Mulle? Kuhu me läheme? Kes sa oled? Surm?
Aga siis ma tunnen järsku ära – see on ju mu oma kallis!
Tõstame raske koti pagassi, saan autos ühtäkki aru, kui
jubedalt ma haisen, piinlik hakkab, tõmban jopel luku kõrgele
kinni. Sõidame linna poole, siuke tunne, nagu kuuleks esimest
korda raadiost muusikat. Ent siis – ma ärkan, teen silmad
lahti, Võru-Tartu bussi aknast paistab linna piir. Alles kuskil
Tasku juures saan aru, et meil pole ju autot ja sa ei tulnudki
mulle järele ... Ja siin nad ongi, uueks saamise kaks võimalust:
unustamine ja unistamine, üks on teise sees, teine
ühe väljas.
Inimesed hoiavad bussis must eemale, saapad on kuidagi
jalgade otsast ära vajunud. Ma vaatan seda tekkinud
põlguseruumi nagu oma väikest onni, nagu kodu kuskil kaugel
taeva all ja maa kohal, mul ei ole vaja enam kaugele minna,
et ära saada. See on uus tunne.



kolmapäev, 22. veebruar 2017

Vabariigi aastapäev

Kui selleks, et piinlikust vaikusest üle saada, kulub kolm
pokaali punast esimese kümne minuti jooksul, siis ilmselt
pole see õige koht, kus olla. Mul pole nende inimestega enam
midagi ühist, pole millestki rääkida ja veidi kõhe, jahe on.
Hämmastav, kuidas inimesed muutuvad, see ei ole tingimata
halb, see muutus. Lihtsalt teistmoodi. Kui ma oleks ühele
neist kümme aastat tagasi öelnud, et praeguseks on ta kolme
lapse ema, ilusa suure valge köögiga, oleks see kunagi nii
metsik peoloom hüsteeriliselt naerma hakanud ja mind
sõimamises süüdistanud. Aga muutume, reeglina. Ma isegi:
särk on suureks jäänud ja püksid ei püsi enam hästi üleval.
Valge triiksärk, halliks pestud teksapüksid.
Kellegi võõras kaaslane räägib kogu aeg sõjaväest, ja ütleb
siis äkki flirtides, et minu kallis näeb välja nagu tema eksnaine
– kui see sõdur veel midagi üritab, siis ma kütan molli, ausõna!
Mu väikestel rusikatel pole midagi kaotada. Teised vahivad
telekat ja kommenteerivad riigimeeste abikaasade kleite.
Valan jälle pokaali täis, ei ole midagi
igavamat.
Räägitakse, et see on ajalooline hetk. Et need on tänapäeva
kombed. Et see on aja märk. Et see on nii ajalik kui ajatu
(korrutatakse, et parim kunst on just selline). Jahe on, valge
triiksärk ei anna üldse sooja. Mida kaugemale, mida enam
ajalukku minna, seda külmem on. Mida sügavamale teise
inimese sisse, seda kuumem. Seal vahepeal on leige,
kehatemperatuuriga virvendus: natuke uudiseid, paar
kilomeetrikest velotrenažööril, väike musi enne uinumist.
Ma parem põleksin teises inimeses ära, kui
tarduksin igavikku.
Nad on lihtsalt teistmoodi. Kunagiste sõprade silmad
läigivad teisiti, eriti pärast paari pitsi. Kummaline on, ei
muud. Kui see on ajalooline tunne, siis ma ei näe sellest läbi,
muster on liiga suur. Ükshaaval inimestele otsa vaadates
nagu sähvataks midagi selgemat, aga rohkem kui üks
korraga – võimatu, võrgud võrkude otsas. Kaetud, kaetatud.
Lauad on kaetatud kartulisalati ja kiluvõileibadega. Vaatan
kella, millal oleks viisakas lahkuda, kallis noogutab nõustuvalt
vastu, kommentaaride paraad ei taha ega taha lõppeda, valan
pokaali täis. Kus on soojus.
Suitsupaus majanurga taga, -21°C, ajalooline.
TUNDMATU SÕDUR: Kuule, sa näed selle puhevil särgiga
välja nagu üks mu surnd sõber. Räme pede oli.
MINA: Kuule, käi perse.
TUNDMATU SÕDUR: Kurat, meil sõjaväes
sinusugustega...
MINA: YOU’RE IN THE ARMY NOW OOOUUUOOO
YOU’RE IN THE ARMY
KALLIS (mulle, kulm kipras): Issand küll, Karl, lähme
nüüd ära, sul endal piinlik ei hakka v?
MINA: NOW!
Ja me lahkusime.



esmaspäev, 13. veebruar 2017

Süües pastat Vapianos

Imelik, kas pole, et ma tean täpselt, mis pastat tahan, kuid
ei tea, mida tahan elult. Ja sina ei tea absoluutselt, mida süüa
tahad, aga eluga paistab kõik selge olevat. Tõde on kuskil
vahepeal, laua poleeritud pinnal. Kõige olulisemal
pole nime.
Sinuga koos olles pole tühjust. Me oleme tühjusest tühjad. Kas
see on pinnapealsus? Ei, just vastupidi, me oleme vabad teatud
jääkirme kõledusest, mille külma uhkav mõra on kuskil seal
17. eluaasta juures. See on nüüd möödas, võib-olla hakkab
kunagi veel sama jahe, aeg tuleb tagasi – nagu sügisöine värin
üle selja, nägu igatsevalt suure tossava lõkketule poole. Samas,
see ei pruugi olla halb. Ma vaatan oma sõpru ja vaatan vanemaid
inimesi, nii paljud neist on kasvanud kopitavateks konservatiivideks.
Vahel mõtlen, kas see on mingi paratamatu lõpp-peatus, mingi
udulaam, millest kellelgi pääsu pole ja mis metsast välja hiilides
viimsegi tulesädeme sossiks lämmatab. Hirmus mõeldagi, ärme
muutu konservideks, palun!
Kausis vilksab roosat, rõõsat, kuumsuitsulõhe maitseb imehästi,
üldse on hea olla, tunnen, kuidas jõud tuleb tagasi, tahe tuleb
tagasi. Võib-olla jõuab pärast õhtul isegi koos
midagi teha ...
Sa ütlesid, et nüüd on minu kord oma eksidest rääkida. Ausalt
öeldes oli mul neid ainult üks, ta nimi oli Mari, see oli siis, kui
ma veel õlut jõin. Kõik mälestused tulid järsku ühekorraga pähe,
veeretasin neid natuke, ent valida ei osanud. Nad olid nagu
reisijad rongis, osadel seljakott, osadel poekott, teised niisama
tühjade kätega väiksema vahemaa peal. Äkki tundsin suurt rahutust,
nagu oleks vedurijuht hullusehoos otsustanud mitte ühtegi reisijat
rongilt maha lasta. Tõusis lärm, meelepaha – laske välja, laske
välja! –, rong tahtis lausa rööbastelt välja lennata! Kuid kõik
see jooksis kokku laua keskel oleval basiilikusaarekesel,
vaatasin su lahkeid silmi, hetkeks olid reisijad vakka ja siis
ei tulnud pähe muud kui: „Oli, mis ta oli.“
See on nüüd möödas. Me oleme tühjusest vabad. Mis ma tahan?
Ma ei tahagi midagi otseselt, ma ei tahagi midagi muud. Selline
tunne nagu oleksin sind minusse sisse lasknud, süda paisus
kuumast suitsust, üle kere hakkas soe. Pastakauss oli taas valge
ja, nagu arvata võis, kõht liiga täis. Nüüd tahtsin hoopis magada,
pikalt-pikalt tukkuda aknapoolsel istmel.