esmaspäev, 13. veebruar 2017

Süües pastat Vapianos

Imelik, kas pole, et ma tean täpselt, mis pastat tahan, kuid
ei tea, mida tahan elult. Ja sina ei tea absoluutselt, mida süüa
tahad, aga eluga paistab kõik selge olevat. Tõde on kuskil
vahepeal, laua poleeritud pinnal. Kõige olulisemal
pole nime.
Sinuga koos olles pole tühjust. Me oleme tühjusest tühjad. Kas
see on pinnapealsus? Ei, just vastupidi, me oleme vabad teatud
jääkirme kõledusest, mille külma uhkav mõra on kuskil seal
17. eluaasta juures. See on nüüd möödas, võib-olla hakkab
kunagi veel sama jahe, aeg tuleb tagasi – nagu sügisöine värin
üle selja, nägu igatsevalt suure tossava lõkketule poole. Samas,
see ei pruugi olla halb. Ma vaatan oma sõpru ja vaatan vanemaid
inimesi, nii paljud neist on kasvanud kopitavateks konservatiivideks.
Vahel mõtlen, kas see on mingi paratamatu lõpp-peatus, mingi
udulaam, millest kellelgi pääsu pole ja mis metsast välja hiilides
viimsegi tulesädeme sossiks lämmatab. Hirmus mõeldagi, ärme
muutu konservideks, palun!
Kausis vilksab roosat, rõõsat, kuumsuitsulõhe maitseb imehästi,
üldse on hea olla, tunnen, kuidas jõud tuleb tagasi, tahe tuleb
tagasi. Võib-olla jõuab pärast õhtul isegi koos
midagi teha ...
Sa ütlesid, et nüüd on minu kord oma eksidest rääkida. Ausalt
öeldes oli mul neid ainult üks, ta nimi oli Mari, see oli siis, kui
ma veel õlut jõin. Kõik mälestused tulid järsku ühekorraga pähe,
veeretasin neid natuke, ent valida ei osanud. Nad olid nagu
reisijad rongis, osadel seljakott, osadel poekott, teised niisama
tühjade kätega väiksema vahemaa peal. Äkki tundsin suurt rahutust,
nagu oleks vedurijuht hullusehoos otsustanud mitte ühtegi reisijat
rongilt maha lasta. Tõusis lärm, meelepaha – laske välja, laske
välja! –, rong tahtis lausa rööbastelt välja lennata! Kuid kõik
see jooksis kokku laua keskel oleval basiilikusaarekesel,
vaatasin su lahkeid silmi, hetkeks olid reisijad vakka ja siis
ei tulnud pähe muud kui: „Oli, mis ta oli.“
See on nüüd möödas. Me oleme tühjusest vabad. Mis ma tahan?
Ma ei tahagi midagi otseselt, ma ei tahagi midagi muud. Selline
tunne nagu oleksin sind minusse sisse lasknud, süda paisus
kuumast suitsust, üle kere hakkas soe. Pastakauss oli taas valge
ja, nagu arvata võis, kõht liiga täis. Nüüd tahtsin hoopis magada,
pikalt-pikalt tukkuda aknapoolsel istmel.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar