kolmapäev, 22. veebruar 2017

Vabariigi aastapäev

Kui selleks, et piinlikust vaikusest üle saada, kulub kolm
pokaali punast esimese kümne minuti jooksul, siis ilmselt
pole see õige koht, kus olla. Mul pole nende inimestega enam
midagi ühist, pole millestki rääkida ja veidi kõhe, jahe on.
Hämmastav, kuidas inimesed muutuvad, see ei ole tingimata
halb, see muutus. Lihtsalt teistmoodi. Kui ma oleks ühele
neist kümme aastat tagasi öelnud, et praeguseks on ta kolme
lapse ema, ilusa suure valge köögiga, oleks see kunagi nii
metsik peoloom hüsteeriliselt naerma hakanud ja mind
sõimamises süüdistanud. Aga muutume, reeglina. Ma isegi:
särk on suureks jäänud ja püksid ei püsi enam hästi üleval.
Valge triiksärk, halliks pestud teksapüksid.
Kellegi võõras kaaslane räägib kogu aeg sõjaväest, ja ütleb
siis äkki flirtides, et minu kallis näeb välja nagu tema eksnaine
– kui see sõdur veel midagi üritab, siis ma kütan molli, ausõna!
Mu väikestel rusikatel pole midagi kaotada. Teised vahivad
telekat ja kommenteerivad riigimeeste abikaasade kleite.
Valan jälle pokaali täis, ei ole midagi
igavamat.
Räägitakse, et see on ajalooline hetk. Et need on tänapäeva
kombed. Et see on aja märk. Et see on nii ajalik kui ajatu
(korrutatakse, et parim kunst on just selline). Jahe on, valge
triiksärk ei anna üldse sooja. Mida kaugemale, mida enam
ajalukku minna, seda külmem on. Mida sügavamale teise
inimese sisse, seda kuumem. Seal vahepeal on leige,
kehatemperatuuriga virvendus: natuke uudiseid, paar
kilomeetrikest velotrenažööril, väike musi enne uinumist.
Ma parem põleksin teises inimeses ära, kui
tarduksin igavikku.
Nad on lihtsalt teistmoodi. Kunagiste sõprade silmad
läigivad teisiti, eriti pärast paari pitsi. Kummaline on, ei
muud. Kui see on ajalooline tunne, siis ma ei näe sellest läbi,
muster on liiga suur. Ükshaaval inimestele otsa vaadates
nagu sähvataks midagi selgemat, aga rohkem kui üks
korraga – võimatu, võrgud võrkude otsas. Kaetud, kaetatud.
Lauad on kaetatud kartulisalati ja kiluvõileibadega. Vaatan
kella, millal oleks viisakas lahkuda, kallis noogutab nõustuvalt
vastu, kommentaaride paraad ei taha ega taha lõppeda, valan
pokaali täis. Kus on soojus.
Suitsupaus majanurga taga, -21°C, ajalooline.
TUNDMATU SÕDUR: Kuule, sa näed selle puhevil särgiga
välja nagu üks mu surnd sõber. Räme pede oli.
MINA: Kuule, käi perse.
TUNDMATU SÕDUR: Kurat, meil sõjaväes
sinusugustega...
MINA: YOU’RE IN THE ARMY NOW OOOUUUOOO
YOU’RE IN THE ARMY
KALLIS (mulle, kulm kipras): Issand küll, Karl, lähme
nüüd ära, sul endal piinlik ei hakka v?
MINA: NOW!
Ja me lahkusime.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar