esmaspäev, 10. aprill 2017

Kõverate sõrmedega

Kehad on varjatud, külm on maa, sõrmed
turritavad musta mulla seest. Aastapäevad,
memoriaal, konverentsisaalis kajab kuivetand,
tohlatand koraal: „Noh, poeg, kas on ka
järelkasvu oodata?“ Tillid endal kortsus,
kärbatand taadiluud. Mida te must ootate?
„Ei temast küll meest saa.“ Kehad on varjatud,
külm on maa, sõrmed kronksus enda poole,
pingest pragunend. Ma olen kurivaim, ilmatu
kere, seisan alasti, keha punane, lõõmav,
valmis, puusad ja munad kõik – lahti, särisev!
Mind ei suuda varjata ükski käsi. Need
kronksus, mustast mullast turritavad sõrmed
pistan kõik endale sisse – see on soojus, see
on tuli inimese sees, tunnete? See on
vabadus ja halastus.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar