kolmapäev, 28. juuni 2017

Rannas

Tõstame klaasid hea valge veiniga päikseloojangu
poole, rannas lõhnavad kibuvitsaõied, need metsikud
roosid. Suhkur on kogu me olemine. Ma olin pikka
aega nii tõsine, nii kurvameelne, ma teen alles praegu
kaotatud aega tasa. Suudan nüüd tähistada, suudan
tänulik olla. Ma kordan: ja paremaks läheb. Magusad
maasikad, soe tekk, vaiksed hõbedased lained ja
suur-suur punane vastu kibuvitsaõisi. Aga siiski on alati
kuskil keegi, kes peab meid ohtlikuks, meie hilinenud
noorust. Ta kaitseb oma kodu, nagu madalalt üle peade
sööstev pääsuke. Siin rannas ei oska seda ettegi
kujutada, võib-olla on nad seal üle mere, tigedad.
Mida nad õigupoolest kaitsevad? Mida me teinud oleme,
et nad nii kadedad ja õelad on? Meie hilinenud noorus,
elurõõm. Kellegi mereäärsest aiast hoovab ebajasmiini
lõhna, ilmselt Philadelphus coronarius. Kas tead,
mida see tähendab? Philadelphus on vennaarm ja
coronarius on tõlkes kui „hea kasutada lillepärja jaoks“.
Vennaarmu lilledest pärg, armastuse kroon. Me muud
enam ei kanna, mitte millegi eest pole ennast vaja
kaitsta.

pühapäev, 11. juuni 2017

Pidu

Täna on pidu, puuvõrades vilguvad värvilised tuled.
Võtan su tantsima ja rütm tõmbab endasse, kui silmad
sulen. Hämarus ei pea olema tumemeelne, lillade ja
kuldsete lillede lõhn on ümberringi nii magus. Me
mesikeelne suudlus on valgus läbi suletud silmade.