teisipäev, 29. august 2017

Mauvaise foi

Võibolla polegi olnud sellist asja nagu pühapäevased
uudised. Laisad, rahulikud, vananaistesuve uudised.
Ikka see üks ja sama paine, miks ma sellest kinni hoian?
Pane ajaleht kinni ja asi vask. Kunagi põhjendasin, et
kursisolemine on nagu elushoidmine – emotsioon
hoiab närvid ja värvid erksana. Pööritan silmi, järelikult
elan! Ent pole seal taga mingit adrenaliini, isegi valu
pole. Ainult üleüldine halb tunne. Halb tunne. Halb
haridus, muud midagi. Tekib teine, trükimust kest,
mille läbi katsun endasse justkui elu süstida. Mul ei
ole seda tegelikult vaja, miks ma tast siis ikkagi kinni
hoian? Kui inimene on väljast parem kui seest, siis
arvatakse ta ebasiiraks, silmakirjalikuks ja võõrdunuks.
Kodanlikuks. Kui ta on aga pealtpoolt pahelisem, siis
on tal mingi psühholoogiline probleem, või pigem
peetakse teda lausa ohvriks, kriminaalses keskkonnas
üles kasvanud orvukeseks. Õrna südamega kiusaja.
Vaeseke. Ma ei tea, kas trükimusta kesta saab
sisemisega ühele lainele viia ja kas seda peakski. Ma
ei tea, kas kellelgi peale minu teda vajagi on. Mul on
tunne, et praegu on rohkem neid, kes on väljast
kurjemad kui seest. Sest mõnikord – mõnikord! – on
selle hea, „ebasiira“ kesta nimi lihtsalt elementaarne
viisakus. Aga võibolla polegi olnud sellist asja nagu
viisakad inimesed.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar