reede, 16. november 2018

Robert Lax

Kalymnos, 29. november 1968
(tlk Tõnis Vilu)


1

pavlos

vaatab
merele

seletab:

poeg costa,
20, tuleb
varsti koju

ta läks käsna-
püügi caique’iga
naabersaarele

tuli
torm

paat
läks katki
ja vajus
põhja

kõik poisid
pääsesid
saarele

ja tulevad
varsti koju

ühe teise
caique’iga


2

öösel
hilja

ma nägin
neid

costat ja
teisi

nad päästsid
käsnad ka
ära

tirisid
kaldale

kotiriidest
kottides

viskasid need
kotid üle
õla

kiirustasid
kivist treppidest
üles

rühkisid
järsust mäest
üles

kesk-
ööl

kesk-
ööl

lao-
hoo-
nesse


3

kell 5
hommikul

kafeneios

kirjeldas
paadi kapten

vrakki:

paat
pööras end
ikka ümber
ja ümber

mere-
vett

vahtu lüües

nagu
propel-
ler


4

costa

sõitis
hiljem
must
mööda

mootor-
rattal

(pikk ja
sünge)

nagu
indiaan-
lane


5

spiro

(noor
mustlane)

püüab
muulil
kala

kui ta
parajasti
ei

roni mööda
künkaid

või ei müü
tekke


6

mis
parata

mul hakkab
igav

kodus

lapsed
nutavad

ja kaklevad

ei saa
istuda ka terve
päeva

kafeneios

ma siis
püüan
kala


7

mõne aja
pärast

kerib ta
õngenööri
kokku

õpetab
mulle
kuidas

öelda
rumeenia
keeles

„kala
pole“

(mitmuses)


8

pat
mos

pat
mos

ing
lid

ing
lid

kaly
mnos

kaly
mnos

ini
mesed

kaly
mnos

kaly
mnos

ini
mesed

pat
mos

pat
mos

ing
lid

ing
lid

kaly
mnos

kaly
mnos

ini
mesed


9

stergo

pilk
on
väsinud

helge
aga
kurnatud

kui ta
vaatab
sind

siis
ta näeb
sinu sisse

tema
pilguks
muutub
kõik

millest
iganes

mõtlesid


10

tema
kohvik on
tollimaja
juures

(ja
sadama)

ta hoiab
kohvikut
lahti

hilis-
ööni

ja avab
jälle

kell 5
hom-
mikul

kui tema
kunded
näevad

et kohvik
on kinni

lähevad
nad lihtsalt
oma teed

(ja ei
joo

kohvi
mitte üheski
teises
kohas)


11

lõputus
linnas

lõputus
linnas

on kerjused
ühes
kohas

ja mendid
teises

peene
rahvas
on ühel
pool

vaesed

teisel pool

(igaühel
oma vald

igaühel
oma maakond)

lõputus

lõputus

lõputus

linnas




esmaspäev, 15. oktoober 2018

Plaan X

Kui peaks juhtuma midagi jubedat, midagi nii kohutavat, et ma ei näe enam ühtegi võimalust eluga edasi minna, ja juhul, kui ma siiski imekombel veel mõistuse juures olen ja jaladki veel kannavad, siis mul on plaan olemas. Nimetan seda plaan X-iks – mitte, et ma üldse jälgiks, kas elan mingi plaan A või B või C järgi, aga isegi plaanideta elades on üsna kerge kukkuda läbi kogu tähestiku kolksti! otse kõige lõppu.

Niisiis, plaan X. Ma müün oma asjadest maha kõik, mis on võimalik müüa ja ostan üheotsapileti kuhugi kaugele, kuhugi teise maailma otsa ja ... eks siis ole näha, kas üldse juhtub midagi või mitte. Mitte ühtegi lootust ega ootust ei ole sellele käigule seatud. Mu „suur reis“ ei pea pakkuma mitte mingit lahendust, ei pea olema restart, uus algus. Ta võib seda olla, aga see pole oluline. Oluline on lubadus, mille olen endale andnud. Teha see viimane samm.

Ega mul praegu polegi väga midagi müüa, läptop ja telefon on ilmselt kõige kallimad esemed. Võib-olla aitaks ka raamatute müümine, kuigi ma kahtlen selles, sest päris suur osa neist on kas odavad Ameerika paperback’id või õhukesed Eesti luulekogud. Nende eest ei saa väga palju. Ja vihikuteviisi käsikirju, mille eest ei saa üldse midagi. Kui olla halb inimene, siis saaks ju ka nii teha, et lasta palgal paar-kolm kuud vabalt joosta ja jätta üür-kommunaalid maksmata, selle eest saaks juba päris hea lennupileti. Ehk jääks midagi ülegi, et ei peaks päris esimest ööd pargipingil veetma. Küllap raha ikka leiaks. Iseasi muidugi, kui pealehakkaja ma oleksin sellises olukorras, kus ma ei suuda enam ettegi kujutada, kuidas eluga edasi minna. Võib-olla olen täiesti võimetu. Ma loodan, et mäletan siis veel oma väikest lubadust.

Kui katsuda mõelda, mis see hirmus asi võiks olla, siis esimesena lööb pähe see, kui mu elukaaslase või meie suhtega juhtuks midagi pöördumatult halba. Ma ei suuda seda praegu ette kujutada, see ei tundu olevat üldsegi võimalik, aga kõike võib ju juhtuda. Hakkan selles katastroofis juba ette iseennast süüdistama, avaneb hirm oma vigade ees. Võib-olla ... võib-olla ma ei armasta elu piisavalt, ei tunne sellest piisavalt rõõmu ega oska naerda. Ja tahta armastada hoopis kedagi, kes armastab elu, on kõige loomulikum asi üldse. Me tahame olla – mitte isegi et päästetud, vaid me tahame olla üles, kõrgemale tõstetud. (Miskipärast ronib kuskilt alateadvusest välja keegi rõõmurullist õllesõber, kellega sügaval sisimas vägikaigast vean. Võitlen temaga nagu tuuleveskiga. Ja ma tean, et ta on puhtalt minu kujutlusvõime vili. Hoolikalt joonistatud pilt, mille olen poksikotile kleepinud. Minu vastand, minu antitees.)

See selleks. Plaan X on üks võimalus saada hakkama tuleviku türanniaga, st selle võimatult ületamatuna tunduva kuristikuga, milleks on teadmatus, lausa pimedus tuleva ees. On muidugi ka teisi võimalusi. Olen tähele pannud, et kõige raskemates ja masendavamates olukordades on mõnikord tunne, nagu keegi koputaks äkkisti mulle õrnalt õlale ja see keegi võtab seejärel mu soojalt enda kaissu: mälestused. Ja ma ei ole üldse nostalgitsejatüüpi inimene, ikka pigem edasi ja edasi! Aga kõige mustemas augus olles meenub mõni rahulik laupäev või kevadine vestlus pargipingil või magus suhkrujook sõbra autos Statoili parklas pärast intensiivset südamepuistamist. Ja silmad valguvad kergendusest vett täis. Minevik tundub siis nagu ime. Kõik need ilusad hetked. Ja siin ta nüüd on, see eluke. Ja ma olen järsku tänulik.

Aga need päästvad mälestused tulevad pigem kuskilt teadvustamatust kohast, nad on osa instinktiivsemast ellujäämismehhanismist. Nende meeldetulekut ei ole ma ise valinud ega esile kutsunud. Plaan X on aga midagi teadlikumat. Ta on nagu projekt. Elupäästvates mälestustes võib näha soovi taastada mingi kuldne aeg, taastada see kunagine – olgugi et vaid hetkeks saavutatud – utoopia. Eks see ole petlik, utoopia ei ole nii ilus kui tagantjärele paistab. Pärast kevadist pargipingivestlust sadas vihma ja märgadest riietest kasvas välja nohu. See rahulik laupäev kunagi keskkoolis oli vaid sellepärast, et kedagi polnud parajasti kodus, enne magamajäämist tekkis aga hirm, et hetkeks sülle sadanud üksindus võib kasvada tulevikus millekski suuremaks – kuidas peaksin endasse suhtuma siis, kui ma ei tahagi, et keegi enam tagasi koju tuleks? Aga äkki pole need nüansid, mõrad siin olulised ja oluline on vaid see intensiivne hea tunne, mida kuskil sisimas võimalikuks peame? Olgugi et tagantjärele.

Plaan X on aga väljaspool kõike seda. Väljaspool isegi ka kõige sitemat seisu. Väljaspool ükskõik millist utoopiat. Ta on lihtsalt üks väike lubadus. Minevik küll küsib plaan X-ilt: „Kust sa võtad selle külma südame, et mind unustada?!“ Minevik tahab näidata, kui hullumeelne on selle väikse lubaduse ratsionaalsus, aga just see hullus hoiab hingeelu toonuses. See on nagu keksumäng, kus otsad on kahe täiesti erineva sõbra käes, nöör on ühtaegu lõtv ja pingul ning sina muudkui aga hüppad ja hüppad, sääred üha sitkemad.

Plaan X ei kutsu esile mitte ainult lennupileti jaoks müüdavate asjade, vaid ka südameasjade inventuuri. Kõlab kalgilt: lugeda – nagu mingi raamatupidaja, rehnutimees – läpaka ja telefoni ja raamatute kõrval üle ka kõik need väiksed ja suured ühesolemise hetked – tunded, mis hoiavad meid koos –, aga parem juba siis nii, kui et avastada ootamatult üks päev, et põhjus, miks käed on paar kuud või isegi paar aastat jäised olnud, pole mitte kehvas keskküttes, vaid selles, et miski on hoopiski seestpoolt puudu. Avastada liiga hilja, et see armastus pole enam endine. Plaan X on osa suuremast tundekasvatusest. Läbi selliste mõtte- või pigem tundeharjutuste kasvab järv järve, org oru haaval me inimeseksolemise kaart. Meenub, kuidas kunagi ühe sõbraga telekast uudiseid vaadates ütles ta ühe lobiseva poliitiku kohta, et jah, justkui kõik on olemas, silmad, nina, suu ja kõrgeltarenenud ambitsioon, aga ikka on see poliitik nagu poolik inimene – väga suur tükk on justkui puudu, ta nagu ei olekski olemas. See läks mulle väga hinge, katsun nüüd muudkui aga kasvatada oma kaarti, et mitte olla see poolik inimene.

Võib ju küsida, miks peaks minusugune rabedate ja põletikuliste närvidega inimene, kes ei armasta elu piisavalt, tahtma rohkem tunda. Tahtma tundeelu igasugu X-idega veelgi segasemaks ajada. Võib-olla on see kõik vaid selleks, et suuta alustada üht tõeliselt ausat vestlust. Kasvõi nõnda: „Kallis, palun ära nüüd muretse, aga juhul, kui peaks juhtuma midagi väga kohutavat ...“

Et lihtsalt alustada.


pühapäev, 26. august 2018

Pärast pidu

Ma olen loll nagu lauajalg. Kui lähen kellegagi tülli, siis jooksen pea alati mina vabandama, mitte küll päris kohe, aga ikka esimesena, sageli isegi mõtlemata, et äkki võib mul selles tülis siiski õigus olla ja äkki peaksin natuke ootama. Kasvõi jonni pärast. Mitte et ma asjast üle saaksin, vaid pigem leebun, annan järele päris kiiresti. Põdemine saab must võitu ja seal ma lähen. Siin ma olen. Mõned korrad siiski olen ka vabandamata jätnud, südant väänava enesepõlguse hinnaga, kedrates oma väljapurskund sõnu (mis tunduvad üks hetk õigemast õiged, teisel aga vääramast väärad, üles-alla-üles-alla) ühest unetust ööst teise – ja pole vist üllatus, et neil kordadel on ka sõprus purunenud.

Okei, kujuta nüüd ette. Üks väike seltskond saab kord aastas vabariigi sünnipäeval kokku. Aasta-aastalt näevad vanad sõbrad üksteist üha harvemini, lihtsalt elu on niimoodi läinud, kuni lõpuks ongi ainus kokkusaamine see vabariigi aastapäev. Ja siis tuleb üks õhtu, kui osa seltskonnast kukub teisi, mingeid vanu tuttavaid väga koledasti taga rääkima, klatšima, ja järele ei jäta. Lisaks käib taustal mingi presidendi vastuvõtu kleitide nöökimine, nende üle naermine. Mul hakkas nii paha. Kas selle pärast saamegi kord aastas kokku? Et kaugeks jäänud inimesi maha teha ja võõraste inimeste riiete kallal võtta, irvitada? „Kallis, kas me võiks juba ära minna,“ sosistasin, kui olin kõik mu kaasavõetud siidrid üha kiirema tempoga alla kulistanud – ja kell polnud veel üksteistki. Kirjutasin sellest hiljem luuletuse, nagu ma ikka teen, kui on vaja midagi välja elada, see sai, jah, veidi ülepaisutatult satiiriline, ehk asjatult sarkastilinegi (kuigi emotsionaalselt igati aus), postitasin selle blogisse ja nüüd on juba mõnda aega olnud jama majas. Ma ei mõelnud inimestele, kellele see iga-aastane kokkusaamine võib olla väga oluline. Kokku saada, et ... et siirast südamest ... et sõprusest ja armastusest ja, või ...

Ajahüpe edasi, üks teine intsident. Nutukrambid, olen kerra tõmbunud. Ma pole olnud piisavalt kohal. Ma pole pakkunud piisavalt lähedust ja tähelepanu. Ikka kuskil omas mullis, elades oma paralleelelu teiste inimeste kõrval. Ma olen justkui emotsionaalselt piiratud. Aga ma tunnen! Vahel isegi liiga palju! No ja see argine nukrus ja pahurus on ka ju tunded ... või? Ma ei oska sageli lihtsalt oma häämeelt välja näidata. Aga ma tõesti tahan, ma tahan, et mu lähedased oleksid rõõmsad ka siis, kui ma ise selleks võimeline pole.

Mul suriseb iga päev kell 10:55 telefonis meeldetuletus: „Distsipliin.“ Poolnaljaga, poolirooniliselt, et ma hoiaks sisemist rahu ja selgust. Et ma tegeleks oma asjadega võimalikult keskendunult, võimalikult suure tähelepanuga. Aga ise ei suuda olla oma lähedastele piisavalt kohal. Nutukrambid.
Mulle on seda kohalolematust varemgi ette heidetud. Et miks ma näiteks ei tule üritustele, kuigi olen saanud isikliku kutse? Mis ma küll teen selle asemel, küsitakse. Mis võiks olla olulisem kui olla toeks mõnele sõbrale, kes tol õhtul luuletuste või muusikaga esineb? Jah, kahetsus minematajätmisest on päris suur, aga rahulolu sellest samast asjast on mul siiski miskipärast suurem. Ei ma lähe täna kuhugi, nad saavad minutagi hakkama. Ma ei oskagi tegelikult mingit juttu ajada seal.

Olen vahel oma peas konstrueerinud üht natuke teistmoodi maailma, teistmoodi kogukonda, kus sidemed inimeste vahel on lõdvemad, õhulisemad, mõni ütleks, et isegi nõrgemad, aga see-eest oleks see kogukond avatum, vabam. Infrastruktuur selleks on olemas: internet. Miskipärast aga muudab internet selle „leebe kogukonna“ veelgi närvilisemaks ja on killustunum kui facebookiväline reaalsus. Arenguruumi on küllaga: mõtle, sa saad olla kontaktis inimestega, aga samas eemal, elada paralleelselt. Kuskilt ei sikuta, kuskilt ei tõmba. Aga ikka rõhutatakse, et tugev kogukond on peamine. Ühes TEDtalkis näidati  pikaajaliste uuringute põhjal, et head ja tihedad suhted sõprade ja tuttavate vahel aitavad inimesel kauem elada. Ma tean, ma tean, et see on õige, aga siiski olen ma valmis võitlema võimaluse eest „kuuluda“ (liiga tugev sõna) sellesse õhulisse kogukonda. Võimaluse eest olla üksi ja mitte teha midagi maailma heaks, midagi selle muutmiseks. Ma muidugi annan alla ja tajun õhulosside olemasolu kohe, kui kallis töölt koju jõuab. Armastus võidab alati, kaasa arvatud igasugu teoreetilised mõtteharjutused.

Nutukrambid.

Mäletan isa 30. juubelit, see oli legendaarne pidu, olin siis kaheksa-aastane. Rahvast oli murdu, suur peoruum oli selleks üüritud, ja bänd. Tantsisin isegi päris hoolega seal, klõbistasin väikeste kingadega mingi rokiloo taustal, sellest peaks olema kuskil ka VHS-süüdistus. Kõigil oli lõbus ja laud oli lookas, sõpru ja sugulasi oli palju. Tõesti väga palju. Mina oma hiljutist 30. juubelit praktiliselt ei tähistanudki, lihtsalt ei tahtnud pidu, paar väikest istumist oli perekondadega, aga laual polnud viinapitsigi (noh, jah, võib-olla sellepärast, et ma ise ei joo enam, aga ikkagi). Kui palju üldse on minuvanuseid inimesi, kes neid pikalauapidusid peavad? Okei, üks sõber korraldas oma juubeli Genialistide klubis sadadele inimestele, erandeid leidub, aga just pikalauapeod? Pikk laud kuulub pigem tugeva kogukonna juurde, ta on justkui järeltulija iidsetele hõimupidudele kuskil laia katuse või öötaeva all – noored ja vanad, mitu-mitu põlvkonda kõik koos. Kuhugi mujale minna pole. Hoopis teistmoodi on istuda ühe-kahe kõige lähedasemaga kuskil kohvikus või mööda linna ringi luusida. Aga mulle meeldibki see viimane rohkem.

Kunstis võib läbikukkumine olla midagi head, vigadest võib sündida suur kunst. Sõprusekunstis aga ei tohi läbi kukkuda, muidu heidetakse sind maapealsesse põrgusse. Kui on hea sõprus, siis muidugi antakse väiksemad vead andeks, aga sisuliselt, de facto ikkagi on nad karistatavad. Aga võiks ju mitte olla. Keeraksin kõik oma suhted sõpradega perse (see poleks üldse keeruline), aga sellest tuleks mingi uus hingamine, sõbrad vaataksid mind uue pilguga, naeraksid isegi. Inimesed laseksid vead sisse, võtaksid omaks. Nad annaksid endale loa läbi kukkuda. Oleks ju palju vabam? Kunstis, kirjanduses leidub mõnikord selles osas kah ikka liiga tõsiseid tüüpe. Sageli kipub tekkima (nt luules ja selle retseptsioonis) kaks leeri: üks neist rõhutab ikka ja jälle, et endast rääkimine, päeviklikkus on halb, sõna „mina“ oleks nagu sisuline viga, nartsissism, patt, võiks ikka püüelda millegi kõrgema poole; teine leer aga ütleb, et esimesed keerutavad mingite abstraktsete kujundite ümber, on päädpidi pilvedes ja mitte muhvigi ei saa aru, tulgu aga tagasi maa peale! Oh, ei tahaks olla üheski leeris! Laske need vead sisse: vaadake oma naba, kui see on aus, uurige udukogude ilu, kui see on hea. Tõesti.

Meenutab natuke neid pikalauapeol tekkivaid grupikesi. Laua ühes otsas on tüübid endal nosplid kiiresti täis tõmmanud, bakhantidel on joru lahti ja õhurõhk kõigub ülima lõbususe ja rusikakakluse vahepeal. Teises otsas istub aga tõsine järelevalve, liiga kained omaetteolijad, mõne bakhandi norus abikaasa, raamatukoid ja lapsehoidjad. Aga kõik nad on siiski ühe laua taga. Mõnikord ei saa ma tõepoolest aru, miks. Mis neid üksteisele lähemale sikutab, kui mõlemal on sellest silmanähtavalt halb olla? Ühel teise arvustava pilgu tõttu, teisel aga tüütust lambajörbist, mis üle salatikausside kostub. Võib-olla olen ma tõesti emotsionaalselt liiga piiratud, et sellele mingitki head seletust leida. Ma jookseks, tuleks kiiresti ära. Nagu sealt vabariigi aastapäevaltki.

Initsiatsioon sellesse nõrgemasse, hõredamasse kogukonda võikski olla vigade tegemine, vigade sisse laskmine. Põdemisest üle saamine. Mõned ütleksid, et aga siis sa ei ela ju piisavalt ereda leegiga – valus peab olema, peab olema võimalikult lähedal teistele, lausa riivavalt lähedal. Ma ei vaidle vastu, kahetsusvalus on maailm alati kuidagi selgem paistnud, oluline settib välja, korraks on jälle näha, mis on tugevam kui kõik muu – armastus. Aga võib-olla on selles teises, leebemas maailmas miski teistmoodi elusus. Ei ole tundetus, leigus, vaid just ... just jah ... ikka, jälle oi ...

Nutukrambid.

Siin ma olen. Ma palun vabandust, palun, palun vabandust.



pühapäev, 17. juuni 2018

Libavere

Uus raamat!
Armastus, poliitika, üksindus - nii lihtne see ongi.

Nüüd poodides.