pühapäev, 26. august 2018

Pärast pidu

Ma olen loll nagu lauajalg. Kui lähen kellegagi tülli, siis jooksen pea alati mina vabandama, mitte küll päris kohe, aga ikka esimesena, sageli isegi mõtlemata, et äkki võib mul selles tülis siiski õigus olla ja äkki peaksin natuke ootama. Kasvõi jonni pärast. Mitte et ma asjast üle saaksin, vaid pigem leebun, annan järele päris kiiresti. Põdemine saab must võitu ja seal ma lähen. Siin ma olen. Mõned korrad siiski olen ka vabandamata jätnud, südant väänava enesepõlguse hinnaga, kedrates oma väljapurskund sõnu (mis tunduvad üks hetk õigemast õiged, teisel aga vääramast väärad, üles-alla-üles-alla) ühest unetust ööst teise – ja pole vist üllatus, et neil kordadel on ka sõprus purunenud.

Okei, kujuta nüüd ette. Üks väike seltskond saab kord aastas vabariigi sünnipäeval kokku. Aasta-aastalt näevad vanad sõbrad üksteist üha harvemini, lihtsalt elu on niimoodi läinud, kuni lõpuks ongi ainus kokkusaamine see vabariigi aastapäev. Ja siis tuleb üks õhtu, kui osa seltskonnast kukub teisi, mingeid vanu tuttavaid väga koledasti taga rääkima, klatšima, ja järele ei jäta. Lisaks käib taustal mingi presidendi vastuvõtu kleitide nöökimine, nende üle naermine. Mul hakkas nii paha. Kas selle pärast saamegi kord aastas kokku? Et kaugeks jäänud inimesi maha teha ja võõraste inimeste riiete kallal võtta, irvitada? „Kallis, kas me võiks juba ära minna,“ sosistasin, kui olin kõik mu kaasavõetud siidrid üha kiirema tempoga alla kulistanud – ja kell polnud veel üksteistki. Kirjutasin sellest hiljem luuletuse, nagu ma ikka teen, kui on vaja midagi välja elada, see sai, jah, veidi ülepaisutatult satiiriline, ehk asjatult sarkastilinegi (kuigi emotsionaalselt igati aus), postitasin selle blogisse ja nüüd on juba mõnda aega olnud jama majas. Ma ei mõelnud inimestele, kellele see iga-aastane kokkusaamine võib olla väga oluline. Kokku saada, et ... et siirast südamest ... et sõprusest ja armastusest ja, või ...

Ajahüpe edasi, üks teine intsident. Nutukrambid, olen kerra tõmbunud. Ma pole olnud piisavalt kohal. Ma pole pakkunud piisavalt lähedust ja tähelepanu. Ikka kuskil omas mullis, elades oma paralleelelu teiste inimeste kõrval. Ma olen justkui emotsionaalselt piiratud. Aga ma tunnen! Vahel isegi liiga palju! No ja see argine nukrus ja pahurus on ka ju tunded ... või? Ma ei oska sageli lihtsalt oma häämeelt välja näidata. Aga ma tõesti tahan, ma tahan, et mu lähedased oleksid rõõmsad ka siis, kui ma ise selleks võimeline pole.

Mul suriseb iga päev kell 10:55 telefonis meeldetuletus: „Distsipliin.“ Poolnaljaga, poolirooniliselt, et ma hoiaks sisemist rahu ja selgust. Et ma tegeleks oma asjadega võimalikult keskendunult, võimalikult suure tähelepanuga. Aga ise ei suuda olla oma lähedastele piisavalt kohal. Nutukrambid.
Mulle on seda kohalolematust varemgi ette heidetud. Et miks ma näiteks ei tule üritustele, kuigi olen saanud isikliku kutse? Mis ma küll teen selle asemel, küsitakse. Mis võiks olla olulisem kui olla toeks mõnele sõbrale, kes tol õhtul luuletuste või muusikaga esineb? Jah, kahetsus minematajätmisest on päris suur, aga rahulolu sellest samast asjast on mul siiski miskipärast suurem. Ei ma lähe täna kuhugi, nad saavad minutagi hakkama. Ma ei oskagi tegelikult mingit juttu ajada seal.

Olen vahel oma peas konstrueerinud üht natuke teistmoodi maailma, teistmoodi kogukonda, kus sidemed inimeste vahel on lõdvemad, õhulisemad, mõni ütleks, et isegi nõrgemad, aga see-eest oleks see kogukond avatum, vabam. Infrastruktuur selleks on olemas: internet. Miskipärast aga muudab internet selle „leebe kogukonna“ veelgi närvilisemaks ja on killustunum kui facebookiväline reaalsus. Arenguruumi on küllaga: mõtle, sa saad olla kontaktis inimestega, aga samas eemal, elada paralleelselt. Kuskilt ei sikuta, kuskilt ei tõmba. Aga ikka rõhutatakse, et tugev kogukond on peamine. Ühes TEDtalkis näidati  pikaajaliste uuringute põhjal, et head ja tihedad suhted sõprade ja tuttavate vahel aitavad inimesel kauem elada. Ma tean, ma tean, et see on õige, aga siiski olen ma valmis võitlema võimaluse eest „kuuluda“ (liiga tugev sõna) sellesse õhulisse kogukonda. Võimaluse eest olla üksi ja mitte teha midagi maailma heaks, midagi selle muutmiseks. Ma muidugi annan alla ja tajun õhulosside olemasolu kohe, kui kallis töölt koju jõuab. Armastus võidab alati, kaasa arvatud igasugu teoreetilised mõtteharjutused.

Nutukrambid.

Mäletan isa 30. juubelit, see oli legendaarne pidu, olin siis kaheksa-aastane. Rahvast oli murdu, suur peoruum oli selleks üüritud, ja bänd. Tantsisin isegi päris hoolega seal, klõbistasin väikeste kingadega mingi rokiloo taustal, sellest peaks olema kuskil ka VHS-süüdistus. Kõigil oli lõbus ja laud oli lookas, sõpru ja sugulasi oli palju. Tõesti väga palju. Mina oma hiljutist 30. juubelit praktiliselt ei tähistanudki, lihtsalt ei tahtnud pidu, paar väikest istumist oli perekondadega, aga laual polnud viinapitsigi (noh, jah, võib-olla sellepärast, et ma ise ei joo enam, aga ikkagi). Kui palju üldse on minuvanuseid inimesi, kes neid pikalauapidusid peavad? Okei, üks sõber korraldas oma juubeli Genialistide klubis sadadele inimestele, erandeid leidub, aga just pikalauapeod? Pikk laud kuulub pigem tugeva kogukonna juurde, ta on justkui järeltulija iidsetele hõimupidudele kuskil laia katuse või öötaeva all – noored ja vanad, mitu-mitu põlvkonda kõik koos. Kuhugi mujale minna pole. Hoopis teistmoodi on istuda ühe-kahe kõige lähedasemaga kuskil kohvikus või mööda linna ringi luusida. Aga mulle meeldibki see viimane rohkem.

Kunstis võib läbikukkumine olla midagi head, vigadest võib sündida suur kunst. Sõprusekunstis aga ei tohi läbi kukkuda, muidu heidetakse sind maapealsesse põrgusse. Kui on hea sõprus, siis muidugi antakse väiksemad vead andeks, aga sisuliselt, de facto ikkagi on nad karistatavad. Aga võiks ju mitte olla. Keeraksin kõik oma suhted sõpradega perse (see poleks üldse keeruline), aga sellest tuleks mingi uus hingamine, sõbrad vaataksid mind uue pilguga, naeraksid isegi. Inimesed laseksid vead sisse, võtaksid omaks. Nad annaksid endale loa läbi kukkuda. Oleks ju palju vabam? Kunstis, kirjanduses leidub mõnikord selles osas kah ikka liiga tõsiseid tüüpe. Sageli kipub tekkima (nt luules ja selle retseptsioonis) kaks leeri: üks neist rõhutab ikka ja jälle, et endast rääkimine, päeviklikkus on halb, sõna „mina“ oleks nagu sisuline viga, nartsissism, patt, võiks ikka püüelda millegi kõrgema poole; teine leer aga ütleb, et esimesed keerutavad mingite abstraktsete kujundite ümber, on päädpidi pilvedes ja mitte muhvigi ei saa aru, tulgu aga tagasi maa peale! Oh, ei tahaks olla üheski leeris! Laske need vead sisse: vaadake oma naba, kui see on aus, uurige udukogude ilu, kui see on hea. Tõesti.

Meenutab natuke neid pikalauapeol tekkivaid grupikesi. Laua ühes otsas on tüübid endal nosplid kiiresti täis tõmmanud, bakhantidel on joru lahti ja õhurõhk kõigub ülima lõbususe ja rusikakakluse vahepeal. Teises otsas istub aga tõsine järelevalve, liiga kained omaetteolijad, mõne bakhandi norus abikaasa, raamatukoid ja lapsehoidjad. Aga kõik nad on siiski ühe laua taga. Mõnikord ei saa ma tõepoolest aru, miks. Mis neid üksteisele lähemale sikutab, kui mõlemal on sellest silmanähtavalt halb olla? Ühel teise arvustava pilgu tõttu, teisel aga tüütust lambajörbist, mis üle salatikausside kostub. Võib-olla olen ma tõesti emotsionaalselt liiga piiratud, et sellele mingitki head seletust leida. Ma jookseks, tuleks kiiresti ära. Nagu sealt vabariigi aastapäevaltki.

Initsiatsioon sellesse nõrgemasse, hõredamasse kogukonda võikski olla vigade tegemine, vigade sisse laskmine. Põdemisest üle saamine. Mõned ütleksid, et aga siis sa ei ela ju piisavalt ereda leegiga – valus peab olema, peab olema võimalikult lähedal teistele, lausa riivavalt lähedal. Ma ei vaidle vastu, kahetsusvalus on maailm alati kuidagi selgem paistnud, oluline settib välja, korraks on jälle näha, mis on tugevam kui kõik muu – armastus. Aga võib-olla on selles teises, leebemas maailmas miski teistmoodi elusus. Ei ole tundetus, leigus, vaid just ... just jah ... ikka, jälle oi ...

Nutukrambid.

Siin ma olen. Ma palun vabandust, palun, palun vabandust.