esmaspäev, 15. oktoober 2018

Plaan X

Kui peaks juhtuma midagi jubedat, midagi nii kohutavat, et ma ei näe enam ühtegi võimalust eluga edasi minna, ja juhul, kui ma siiski imekombel veel mõistuse juures olen ja jaladki veel kannavad, siis mul on plaan olemas. Nimetan seda plaan X-iks – mitte, et ma üldse jälgiks, kas elan mingi plaan A või B või C järgi, aga isegi plaanideta elades on üsna kerge kukkuda läbi kogu tähestiku kolksti! otse kõige lõppu.

Niisiis, plaan X. Ma müün oma asjadest maha kõik, mis on võimalik müüa ja ostan üheotsapileti kuhugi kaugele, kuhugi teise maailma otsa ja ... eks siis ole näha, kas üldse juhtub midagi või mitte. Mitte ühtegi lootust ega ootust ei ole sellele käigule seatud. Mu „suur reis“ ei pea pakkuma mitte mingit lahendust, ei pea olema restart, uus algus. Ta võib seda olla, aga see pole oluline. Oluline on lubadus, mille olen endale andnud. Teha see viimane samm.

Ega mul praegu polegi väga midagi müüa, läptop ja telefon on ilmselt kõige kallimad esemed. Võib-olla aitaks ka raamatute müümine, kuigi ma kahtlen selles, sest päris suur osa neist on kas odavad Ameerika paperback’id või õhukesed Eesti luulekogud. Nende eest ei saa väga palju. Ja vihikuteviisi käsikirju, mille eest ei saa üldse midagi. Kui olla halb inimene, siis saaks ju ka nii teha, et lasta palgal paar-kolm kuud vabalt joosta ja jätta üür-kommunaalid maksmata, selle eest saaks juba päris hea lennupileti. Ehk jääks midagi ülegi, et ei peaks päris esimest ööd pargipingil veetma. Küllap raha ikka leiaks. Iseasi muidugi, kui pealehakkaja ma oleksin sellises olukorras, kus ma ei suuda enam ettegi kujutada, kuidas eluga edasi minna. Võib-olla olen täiesti võimetu. Ma loodan, et mäletan siis veel oma väikest lubadust.

Kui katsuda mõelda, mis see hirmus asi võiks olla, siis esimesena lööb pähe see, kui mu elukaaslase või meie suhtega juhtuks midagi pöördumatult halba. Ma ei suuda seda praegu ette kujutada, see ei tundu olevat üldsegi võimalik, aga kõike võib ju juhtuda. Hakkan selles katastroofis juba ette iseennast süüdistama, avaneb hirm oma vigade ees. Võib-olla ... võib-olla ma ei armasta elu piisavalt, ei tunne sellest piisavalt rõõmu ega oska naerda. Ja tahta armastada hoopis kedagi, kes armastab elu, on kõige loomulikum asi üldse. Me tahame olla – mitte isegi et päästetud, vaid me tahame olla üles, kõrgemale tõstetud. (Miskipärast ronib kuskilt alateadvusest välja keegi rõõmurullist õllesõber, kellega sügaval sisimas vägikaigast vean. Võitlen temaga nagu tuuleveskiga. Ja ma tean, et ta on puhtalt minu kujutlusvõime vili. Hoolikalt joonistatud pilt, mille olen poksikotile kleepinud. Minu vastand, minu antitees.)

See selleks. Plaan X on üks võimalus saada hakkama tuleviku türanniaga, st selle võimatult ületamatuna tunduva kuristikuga, milleks on teadmatus, lausa pimedus tuleva ees. On muidugi ka teisi võimalusi. Olen tähele pannud, et kõige raskemates ja masendavamates olukordades on mõnikord tunne, nagu keegi koputaks äkkisti mulle õrnalt õlale ja see keegi võtab seejärel mu soojalt enda kaissu: mälestused. Ja ma ei ole üldse nostalgitsejatüüpi inimene, ikka pigem edasi ja edasi! Aga kõige mustemas augus olles meenub mõni rahulik laupäev või kevadine vestlus pargipingil või magus suhkrujook sõbra autos Statoili parklas pärast intensiivset südamepuistamist. Ja silmad valguvad kergendusest vett täis. Minevik tundub siis nagu ime. Kõik need ilusad hetked. Ja siin ta nüüd on, see eluke. Ja ma olen järsku tänulik.

Aga need päästvad mälestused tulevad pigem kuskilt teadvustamatust kohast, nad on osa instinktiivsemast ellujäämismehhanismist. Nende meeldetulekut ei ole ma ise valinud ega esile kutsunud. Plaan X on aga midagi teadlikumat. Ta on nagu projekt. Elupäästvates mälestustes võib näha soovi taastada mingi kuldne aeg, taastada see kunagine – olgugi et vaid hetkeks saavutatud – utoopia. Eks see ole petlik, utoopia ei ole nii ilus kui tagantjärele paistab. Pärast kevadist pargipingivestlust sadas vihma ja märgadest riietest kasvas välja nohu. See rahulik laupäev kunagi keskkoolis oli vaid sellepärast, et kedagi polnud parajasti kodus, enne magamajäämist tekkis aga hirm, et hetkeks sülle sadanud üksindus võib kasvada tulevikus millekski suuremaks – kuidas peaksin endasse suhtuma siis, kui ma ei tahagi, et keegi enam tagasi koju tuleks? Aga äkki pole need nüansid, mõrad siin olulised ja oluline on vaid see intensiivne hea tunne, mida kuskil sisimas võimalikuks peame? Olgugi et tagantjärele.

Plaan X on aga väljaspool kõike seda. Väljaspool isegi ka kõige sitemat seisu. Väljaspool ükskõik millist utoopiat. Ta on lihtsalt üks väike lubadus. Minevik küll küsib plaan X-ilt: „Kust sa võtad selle külma südame, et mind unustada?!“ Minevik tahab näidata, kui hullumeelne on selle väikse lubaduse ratsionaalsus, aga just see hullus hoiab hingeelu toonuses. See on nagu keksumäng, kus otsad on kahe täiesti erineva sõbra käes, nöör on ühtaegu lõtv ja pingul ning sina muudkui aga hüppad ja hüppad, sääred üha sitkemad.

Plaan X ei kutsu esile mitte ainult lennupileti jaoks müüdavate asjade, vaid ka südameasjade inventuuri. Kõlab kalgilt: lugeda – nagu mingi raamatupidaja, rehnutimees – läpaka ja telefoni ja raamatute kõrval üle ka kõik need väiksed ja suured ühesolemise hetked – tunded, mis hoiavad meid koos –, aga parem juba siis nii, kui et avastada ootamatult üks päev, et põhjus, miks käed on paar kuud või isegi paar aastat jäised olnud, pole mitte kehvas keskküttes, vaid selles, et miski on hoopiski seestpoolt puudu. Avastada liiga hilja, et see armastus pole enam endine. Plaan X on osa suuremast tundekasvatusest. Läbi selliste mõtte- või pigem tundeharjutuste kasvab järv järve, org oru haaval me inimeseksolemise kaart. Meenub, kuidas kunagi ühe sõbraga telekast uudiseid vaadates ütles ta ühe lobiseva poliitiku kohta, et jah, justkui kõik on olemas, silmad, nina, suu ja kõrgeltarenenud ambitsioon, aga ikka on see poliitik nagu poolik inimene – väga suur tükk on justkui puudu, ta nagu ei olekski olemas. See läks mulle väga hinge, katsun nüüd muudkui aga kasvatada oma kaarti, et mitte olla see poolik inimene.

Võib ju küsida, miks peaks minusugune rabedate ja põletikuliste närvidega inimene, kes ei armasta elu piisavalt, tahtma rohkem tunda. Tahtma tundeelu igasugu X-idega veelgi segasemaks ajada. Võib-olla on see kõik vaid selleks, et suuta alustada üht tõeliselt ausat vestlust. Kasvõi nõnda: „Kallis, palun ära nüüd muretse, aga juhul, kui peaks juhtuma midagi väga kohutavat ...“

Et lihtsalt alustada.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar